Nähtamatu laps

Tove Jansson on kirjutanud loo nähtamatust lapsest. Kuna last ei märgatud, muutus ta nähtamatuks.

See lugu on Markist. Mark käib lasteaias. Vanemad käivad tööl. Laps justkui oleks olemas ja justkui ei oleks ka. Ta on laps, keda ei panda tähele, keda ei märgata, kellel nagu polekski tundeid. Aga on ju! Ja valutav hing sunnib end märgatavaks tegema teiste kiusamise näol. Märka mind! Mul on valus!

Tegime 6-aastaste lastega Toivo Niibergi laste joonistuste testi. Joonistamise teemaks oli “Mina ja pailaps”. Kui laps arvab, et tema on pailaps, joonistab ta enda. Kui ta arvab, et keegi teine on pailaps, joonistab ta enda ja ka pailapse. Marki joonistus rääkis selgelt armukadedusest. Mark oli joonistanud enda väikese ja virilana, väikese õe suurena. Küsimusele, kas Markiga ka piisavalt tegeldakse ja räägitakse, kostis ema: “Oh, kõik tegelevad temaga.” Tegelikkus aga rääkis midagi muud. Mark kiusas lapsi ja narris neid. Iga väiksemgi müks või naermine tekitas temas suure vihahoo ja Mark tormas kätte tasuma. Ta oli muutunud virilaks, jonnakaks, tujukaks. Aeg-ajalt kurtis ta, et ei näe kunagi oma isa, sest kui ta magama läheb, pole isa veel tulnud. Kui ta üles ärkab, on isa juba läinud. Hiljem selgus, et isal on juba ammu uus pere ja uus laps.

Marki õde Anni on nüüd juba 5-aastane. Nüüd on tema tõrjutud ja unustatud. Isa võtab ainult Marki kaasa, kui läheb oma teise pere väikese tütrega välja. Anni pidavat olema alles väike. “Aga Liis on ju veelgi väiksem!” hüüab Anni. Küllap on isal kolme lapsega tülikas väljas käia. Ja Anni lausa ripub isa küljes, sest näeb teda harva. Ka see võib tülikas olla. Mida teha Anniga? Nüüd kiusab Anni teisi lapsi.

Lasteaiaõpetaja katsetab liivakastiteraapiaga. Tal on toas väike liivakast ja tillukesed figuurid – loomad, puud, inimesed. Mõnda aega on Anni rahulikum. Vahel on Anni päris võimatu, ta lööb jalaga mänguasju eemale, kortsutab teise lapse joonistusi. Õpetaja katsetab maalimisega. Anni on nüüd jälle hea laps. Mõneks ajaks. Õpetaja paneb mängima meremuusika, annab Annile meremängu – teokarbid, kivikesed, lihvitud klaasikillud. Anni on nagu teises maailmas. Ta pilk on unistav, mõtlik, eemalolev, rahulik. Anni on õnnelik. Mõneks ajaks. Mis saab edasi?

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

10 + 2 =
Please leave these two fields as-is: