Õpime mängides IV. Loo meile tingimused, õpetaja, siis uurime, avastame ja – areneme!

Koolieelses eas on kõik lapse tegevused mängulise iseloomuga. Laps tegutseb tegevuse enda pärast, tulemus teda veel ei huvita – just nii, nagu see toimub mängu puhul. Mängu võib igal hetkel lõpetada ja alustada uut: mängin, kuni on huvitav, kui enam pole, alustan teist mängu või tegevust, mis tundub sel momendil huvitavam olevat. Selle suhtumise kannab laps üle tegevuse teistelegi liikidele – õppimisele ja tööle.

Täiskasvanu arusaamade kohaselt nii teha ei tohiks, sest nii tööl kui õppimisel on oluline just tulemus. Täiskasvanu eristab ju mängulist ja töist tegevust.
Mängulises tegevuses toimub tegevus tegevuse enda pärast. Tegevus meeldib, pakub rahuldust. Tulemusele ei mõelda – olgu ta olemas või mitte.
Töises tegevuses peetakse silmas tegevuse tulemust: mida see tegevus annab. Tahetakse, et tulemus võimalikult parem oleks. Töise tegevuse valda sobib hästi ka õppimine. Sageli nimetataksegi seda õppetööks.Õppimiseks valmistumise ajal, eriti selle esimesel poolel – koolieelses eas – on lapse kasutuses valdavalt mängulise olemusega tegevused. Kui tegevus on huvitav ja tulemus siiski saavutatakse ning see osutub ka lapsele huvitavaks, siis teadvustab ta selle alles tagasivaates ja tegevusega vahetult seotult (“Näe, ise tegin!”). Sama toimub ka õppeülesannete puhul.Üleminek mängulise tegevuse kõrval ka töise olemusega (st tulemusele orienteeritud) tegevusele algab tegelikult juba umbes viieaastaselt, ent esialgu vaid mängude raames. Umbes sel ajal hakkab laps huvi tundma võistlusmängude (lauamängude jt) vastu. See juhib ta tähelepanu tegevuse (mängu) tulemusele. Mängu võitmiseks, mittevõitmiseks või kaotamiseks on tulemus oluline. Mõnda aega jääb see huvi vaid mänguga seonduvaks. See on kooliks ettevalmistumise oluline etapp.

Koolimineku ajaks hakkab laps vähehaaval jõudma ka arusaamisele, et tulemus on oluline mitte ainuüksi mängudes. Aga veel hulk aega (sageli kuni paar esimest kooliaastat) väärtustab laps tulemust protsessi kaudu: kui tegin asja huvi ja hoolega, on see parim. Kuna ta teiste laste tegevuse protsessi ei tunneta, siis hakkab ta nägema seda, et tulemus võib olla hea või mitte eriti hea (erineva kvaliteediga) just teiste tehtud tööde kaudu. Oma töö jääb veel mõnda aega väärtustatavaks vastavalt sellele, milline oli lapse enese jaoks protsess. Sedagi tuleb arvestada. Hoiduda tuleks väljendist: “Miks sa arvustad teise tööd, vaata, missugune su enda oma on,”
Laps alles hakkab tasapisi liikuma töise tegevuse omandamise poole ning tavaliselt jõuab sinna põhikooli esimese astme jooksul.

Isiksus – inimese vaimne mina – areneb välja järkude kaupa:

0 – 3 a-ni * tekib turvatunne – ühe kuni poolteise aasta jooksul;
* tekib arusaam
lihtsa kordamise tulemusena, et mina olen MINA
3 – 10 a-ni * arenevad oskused ja võimed
vaadata – ja – näha,
kuulata – ja – kuulda,
katsuda, nuusutada, maitsta – ja – tunda,
võrrelda, rühmitada, üldistada – ja – mõelda,
tekitada mõttes kujutlusi – ja – luua
nii kujuneb
( valdavalt mängulise) harjutamise tulemusena
alus õppimisele
alusoskustena:
– võtta vastu uus teadmine,
– ühendada uus teadmine senistega,
– kasutada uut teadmist.
10 kuni 16-17 a-ni * omandatakse
õppimise tulemusena palju korrastatud teadmisi.
16-17 kuni 22-23 a-ni * jõutakse tervikliku maailmapildi,
maailmavaate ja
suhtumiste süsteemi kujunemiseni,
s.t isiksuse väljakujunemiseni

Lookesi mõtlemiseks eelnevast loetu taustalVANAEMAGA AIAS
Rita ja vanaema on aias. Vanaema rohib peenart, nelja-viiene Rita mängib niisama. Tüdruk jääb vaatama peenral kasvavat lille. Pika varre otsas valge õis. “Vanaema, vaata siia! Mis on selle lille nimi?”. Vanaema vaatab: “Karikakar, valge õis ja kollane süda keskel” ja töötab edasi. Juba on Rita kompostihunniku kõrval. “Vanaema, vaata siia! Siin on ka üks … Mis ta oli, see lill, vanaema?” – “Karikakar,” vastab vanaema, aga siis jätab töö ja tõstab pea – tüdruku hääl tuli hoopis teiselt poolt. Seal ju karikakrapeenart pole. “See ei ole karikakar,” ütleb siis ja kummardub taas tööd jätkama. “Vanaema, aga on ju valge õis ja kollane süda keskel. On ju siis karikakar?” Vanaema muutub tähelepanelikuks ja lausub: “Nojah, aga vaata lehti ka… Nüüd mine vaata karikakra lehti ja tule tagasi.” Rita läheb, vaatab ja tuleb tagasi. Vanaema pärib: ”Missugused on karikakra lehed?” Tüdruk vaatab oma käsi, surub siis ühel käel sirged sõrmed kõvasti kokku. “Niisugused, vanaema.” Vanaema imestab, et ongi nii, ta pole varem selle peale mõelnud. Rita aga jätkab: “Aga sellel teisel siin on nagu tillilehed. Kas ema seda panebki supi peale?” – “Ei pane, see pole till, eks nuusuta, kas on tilli lõhn,” jätkab vanaema juba lõbusalt muiates. Rita nuusutab. ”Ei ole tilli lõhn. Mis siis selle nimi on, vanaema?” – “Kesalill,” ütleb vanaema.
Ritale selleks korraks aitab. Lippab mööda muru ja laseb laulu: “Kesalill ei ole till, till ei ole kesalill, till on hoopis supi lill.”* * * * *
Kas … ja kui, siis, millisel viisil toimus selles situatsioonis lapse valmistumine õppimiseks üldse, s.h ka lugema õppimiseks?

ISA TEAB
Ants ja Andres on vennad. Ants on viiene, Andres sai eelmisel nädalal kolmeseks. Täna tuli isa koju suure papirulliga ja kui ta selle lahti rullis, tulid selt välja suured trükitähed – tähekaartidena lahtilõikamiseks. Ütles, et Antsul viimane aeg hakata tähtedega sõprust pidama. Mitmed tähed olid Antsule juba tuttavad: emme täht E, teine emme täht U, sest emme nimi on Urve, isa täht I ja venna täht V ja veel mitu tähte. Oma tähte A tundis ta kõige paremini. Isa lõikas papi jooni pidi ribadeks. Tähekaardid aga polnud päris üksteise kõrval, valge riba oli igal pool vahel. Ribad pidi lahti lõikama Ants ja need valged ribad tähtekaartide küljest ka. Nii tekkis palju valgeid ribasid – pikemaid ja lühemaid ja veel lühemaid oli ka mõni. Ants tahtis olla korralik poiss ja lubas ise need ribad ära koristada. Isa aga andis talle karbi ja palus kõik ribad panna ilusasti karbi sisse. Isa ütles, et neid läheb veel vaja.
Ants näitas A kaarti väikesele vennale ja ütles: “Vaata, see on minu täht A”, mõtles natuke ja lisas: “Nüüd on see sinu täht A ka. Andrese alguses on ju ka A.” Andres surus tähekaardi vastu rinda ja ütles tõsiselt: “Nüüd on see minu A. Vot.”. Antsu nägu läks tõsiseks. Isa sai õigel ajal jaole. Ta pani ribade karbi lauale ja soovitas: “Tehke, poisid, Andresele hoopis valge A.” “Vaata A tähte. Mitu pulka A jaoks vaja on?” Nüüd pani Andres A-kaardi lauale ja tõmbas sõrmega mööda A kriipse, Ants loendas valjusti kaasa: “Üks, kaks, kolm”. “Kolm on pisike,” ütles Andres ja kordas peene häälega: ”pisike-pisike”. Ants pani papist pulgad õigesti ja ütles: “Ongi A. Ilus valge A”. Andres hüüdis rõõmsalt: “Minu valge A. Minu ilus valge A” ja jätkas A-kaarti vennale andes: “Võta ise oma must A. Minu A on ilus valge.” Ants aga ütles: “Mina tegin sulle ilusa valge A”, mille peale lükkas Andres valge A tükid laiali ja hakates neid ise uuesti A-ks kokku panema podises: “Teen ise oma A, teen ise oma Andrese A. Vot” ja tegigi.
Nii otsiti iga päev tähtede seast mõni niisugune, mida sai pulkadest kokku panna. Isa soovitas panna iga päev kokku ainult ühte tähte. Varsti tundis Andres ära kõik pulkadest tähed ja oskas neid kiiresti ja õigesti kokku panna. Ühel päeval tõi isa poistele karbi, milles oli mitmesuguseid kõveraid valgeid papitükke. Nüüd sai teha teisi tähti ka. Andres aina pani tähti kokku ja nii olid talle varsti kõik tähed tuttavad. Ants aga pani oma kaartidega sõnu kokku ja see oli juba natuke lugemise moodi. Iga päev mängiti natuke tähtedega. Just nimelt – mängiti.
Ja see oli mõnus. Keegi ei käskinud, ei keelanud ka. Ja see oli hea.

* * * * *
Kas … ja kui, siis, millisel viisil toimus selles loos kummagi lapse valmistumine õppimiseks üldse, s.h ka lugema õppimiseks?

VÄIKE LUGU RÜHMA JALUTUSKÄIGULT MERERANDA
Villem kirjutas kepiga liivale oma nime. Ta vaatas oma nime ja nägu muutus äkki kavalaks. Ta ütles:
“Mitte kellelgi pole nii toredat nime kui minul. Kõik tähed on nii ühtemoodi.”
“Kuidas?” ei saanud teised lapsed aru.
Villem aga ainult muigas ja sõnas:
“Ei tea, kas kellelgi võib veel nii põnev nimi olla.”
Siis muutus Jossi nägu ka kavalaks ja ta ütles: ”Minu JOSS on ka niisugune.”
Jossi nimi on tegelikult Joosep, aga kõik kutsuvad teda Jossiks, ta oma isa ka.
Nüüd oli rühmal tükk aega uurimist ja arutamist, kuni see selgeks sai ja kõik lõbusalt naerma pahvatasid.
Siis hakati arutama, kas on veel selliseid sõnu.
Missuguseid sõnu?

* * * * *
Millised on selle loo ivad?

Tekst: Lilian Kivi

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

6 + 11 =
Please leave these two fields as-is: