Erivajadusega laps

Milline ta on, see erivajadusega laps? Kas tal on mõnest haigusest või sünnikahjustusest tingitud liikumispuue, või on tema kõne nii segane, et sellest on teistel raske aru saada, või ei jää talle meelde lihtsamadki mõisted ümbritsevast? Erivajadusega laps on sama lai mõiste nagu tavalaps. Erivajadus ei ole vaid lonkav jalg või kogelev kõne, sageli on probleemid peidus just väliselt igati normatiivse lapse sees. Ja probleemid, konkreetsed raskused, puudused, võimetused on need, mis tekitavad sellele lapsele erilise vajaduse teistsuguse lähenemise järele.


Viimasel ajal on mõistet „erivajadusega“ kommenteerinud rohkem ja vähem asjatundjad inimesed umbes nii: me ju kõik oleme erivajadusega, kõigil meil on oma pisikesed erisused, mis teevad meist erilise ja vahel mõne lisavajadusega inimese. Kui erivajadused selles kontekstis laienevad nö tavainimestele (oi, kui raske on siia sobivat sõna leida!), siis sama toimub ka vastupidi: igal erivajadusega lapsel on tavavajadused. Ta vajab armastust, hellust ja hoolt, mõistmist, sõprust, abi, tunnustust – kõike seda, mida tavalapski vajab.

Lisaks üldaktsepteeritud inimlikele vajadustele vajavad osad lapsed siiski mõnevõrra teistsugust lähenemist. Teistsugune tähendab kvaliteedilt teistsugust. Suurema tähelepanu pööramine ei taga veel erivajadusega lapsele vajalikku abi. Tihti vajavad need lapsed konkreetse spetsialisti abi – sageli on selleks logopeed, vahel füsioterapeut, kõige laiemalt aga eripedagoog, kelle märgata ja abistada on kõik erivajadusega lapsed. Oma kogemustest võin öelda, et eripedagoogist on kõige rohkem kasu siis, kui ta mitte ei sule lapsi oma kabinetti, vaid tegeleb nendega rühmas, aitab neil mõista ja osa võtta rühmas toimuvatest tegevustest.

Erirühmas peaksid ka rühmaõpetajatena töötama eripedagoogid. Kahjuks ei ole see igal pool nii. Meeskond, mis koosneb eriharidusega rühmaõpetajast ning toetavatest spetsialistidest suudab anda lapsele tugeva arengukeskkonna. Suurem puudus erispetsialistidest on aga tavalasteaedades. Igas lasteaias on lapsi, kes vajaksid logopeedi või eripedagoogi abi. Esineb väiksemaid ja suuremaid kõneprobleeme, vaimset mahajäämust, hüperaktiivsust, suhtlemisprobleeme. On lasteaedu, kus selliste lastega töötavad vaid pühendunud õpetajad-kasvatajad, kellel lihtsalt ei jätku aega ja teadmisi erivajadustega tegelemiseks. Selles ei ole kindlasti nemad ise süüdi. Kui üldse keegi saab süüdi olla. Vaja on igasse lasteaeda logopeed-eripedagoogi, kes oskab ja jõuab tegeleda teistsugust lähenemist vajavate lastega. Selline inimene on hädavajalik juba erivajaduste märkamisel. Sageli rühmaõpetaja küll näeb, et lapsel on mingi probleem, kuid milles see täpsemalt seisneb, mida temaga teha ja kuhu pöörduda – sellest nõust jääb puudu.

Vanemate reaktsioon lapse potentsiaalsele erivajadusele on erinev. Vahel vägagi tõrjuv. Aktsepteerimine tähendab mõne ammumärgatud probleemi tunnistamist, sildistamiskartust, vahel ka millegipärast häbi. Paljude vanemate arvates eraldatakse laps juba erirühmas tavamaailmast, veel hullem, kui terve lasteaed on „eri“. Olen töötanud nii erirühmas kui tavarühmas ja võin öelda, et tegelikult tahavad vanemad, kellel on erirühmaga juba kokkupuudet või kes on sellest tuttavatelt kuulnud, vägagi oma last just sinna panna. Sageli proovitakse ka väga väikeste probleemidega lapsed sinna „sokutada“. Miks? Sellepärast et erirühmas on vähem lapsi (vastavalt puudegrupile 4 – 12 last), seal on rohkem inimesi lastega töötamas (sageli on üks õpetaja abi lisaks), seal tegelevad lastega ka erispetsialistid. Kokkuvõttes jõutakse iga lapsega tegeleda rohkem individuaalselt või väikestes rühmades. Ning mida võiks üks vanem veel tahta, kui et tema laps on väiksemas ja turvalisemas keskkonnas rohkemate spetsialistide hoole all. Loomulikult on erirühmad eelkõige siiski erihoolitsust ja –õpetust vajavatele lastele. Vanem, kes kahtlustab või keda on teavitatud oma lapse erivajadusest, peaks kindlasti kaaluma lapse erirühma panekut. On erivajadusi, mille puhul last saab tavarühma nö sobitada, kuid sel juhul peaks rühmas tegutsema erispetsialist, kes last abistab.

Me kõik saame erivajadusega lapsele pakkuda turvalist keskkonda, kus teda armastatakse, temast hoolitakse, temaga mängitakse ja teda kiidetakse. Vastavat õpetust saanud inimesed teavad ka selliste laste arengu eripärasid ja arendustegevust, mida nad vajavad.

Triinu Tamm

Rubriigid: Lapse kingades. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

13 + 2 =
Please leave these two fields as-is: