Loodusprojekt Lokuta Lasteaias


LuupLokuta lasteaial on hästi suur õueala, kus kasvab mitmeid erinevaid puuliike. Kõrval asub looduskaitse all olev kunagise Lokuta mõisa park. Lähedal on Tolli mets. Ühelt poolt see, et meie oma mängumaal leidub niipalju looduslikku õppematerjali ja teiseks meieni jõudnud info saksamaa metsalasteaia kogemustest, andis tõuke keskkonnateemaga süvendatult töötamise mõttele. Mõte liikus, teostuseks oli tarvis ka vahendeid. Vahendite muretsemiseks oli tarvis raha, aga raha ei liikunud. Seisis hoopis KIK-s. Lasteaias töötab energiline ja sihikindlalt oma plaane teostav vanemõpetaja Taimi Punapart, kes võttis enda peale kogu suure töö. Kirjutas projekti KIK-le, milles taotles hulganisti vahendeid uurimiseks, katsetamiseks jne..

Põhjendas, miks just neid ja miks just meile. Puutüves mahla liikumise uurimine stetoskoobiga Oli vaeva mis oli, aga tulemus on kindlalt vaeva väärt.

Lasteaed sai projekti rahadega hulganisti laste teatmeteoseid, loodusteemalisi raamatuid, pildikomplekte, CD-plaate loodushäältega, mänge, mikroskoobi, stetoskoobi, kompassi, binokli, luubid, kaalu, mõõtekannud, termomeetri, liivakella, stopperi jm.vajalikku. Projekti loodusteemat järgides said rühmad nimed – mesimummid, põrnikad, lepatriinud ja sajajalgsed. Projektiraha aga võimaldas tellida igale rühmale ka oma maskotikostüümi.

Jätkuprojektist saadud rahast ühe osa kasutasime loodusretkeks koos lastevanematega. Iga rühm tegi valiku, kuhu minna, ise. Mesimummid ( tol ajal kõige noorem rühm) käisid Säreveres jaanalinde vaatamas. Vanuselt järgmine rühm – Põrnikad – sõitsid Paluküla Hiiemäele. Lepatriinude rühm uudistas Samliku seiklusrada ja Sajajalgsed matkasid Väätsa rabas. Olid toredad väljasõidud, mis andsid uusi teadmisi, häid emotsioone. Lisaks suurepärase võimaluse teadvustada lastele, et mets, raba, park jne. on kellegi kodu ja meie oleme seal külalised ning me tahame olla head külalised, kes pererahva elu ei häiri. Väike laps on hooliv ja hea, kui meie, suured, oleme niisugused. Ja kui õpetame teda märkama teisi enda ümber. Sõbralikule suhtumisele ümbritsevasse, märkamisele, et keegi on hädas ja meie saame aidata, on palju kaasa aidanud uurimiskäigud meie oma looduse õpperajalgi.

Uurimine läbi luupide laseb märgata ka pisitillukesi eluvorme, mida niisama tähelegi ei paneks. Stetoskoobiga varakevadel vahtratüve kuulates saab aimu puu elust. Üks laps ütleski, et see on nagu inimesel veri sees. Talvel metsas loomajälgede uurimine ja vestlus loomadest, nende toidust, viis juba nii mõnegi lapse küsimuseni, et kuidas nad lume alt süüa saavad. Sealt edasi juba mõte, et viime neile süüa. Kodust võeti kaasa porgandeid, kapsast, õunu, kuivanud leivatükke. Tähelepanelikult jälgi uurides jõuti kohta, kus oli palju loomade jälgi ja sinna kaasatoodu pandigi. Linde saame jälgida oma akna taga söögimajas. Oleme seal märganud tihaseid, leevikesi, varblasi, puukoristajaid, rähne. Projektirahaga ostetud teatmeteostest on huvitav otsida nähtud lindu ja üksikasjalikumalt tema välimust uurida.

Eelnevate projektidega oli KIK-lt raha taotletud enamasti väljasõitudeks ja ilmselt seetõttu tekitas meie taotlus vahendite hankimiseks esialgu vastuseisu. Meie aga olime seisukohal, et just vahendeid taotleda on eriti oluline. Vahendid on ju väärtus paljudeks aastateks.

Karin Pihlik

Rubriigid: Lasteaiaelu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

11 + 11 =
Please leave these two fields as-is: