Ta nägi koletisi

Kui meie esimene poeg Hando oli poolteist aastat vana, haigestus ta gripi tagajärjel südamelihasepõletikku. Ta vaid nuttis, ei söönud ega maganud. Olin temaga kaks nädalat haiglas. Pärast seda tuli temaga iga päev süstimas käia. Hando kartis süstimist nii väga, et hakkas iga kord nutma, kui meditsiiniõde nägi. Ükskord läks tal hirmust isegi kõht lahti. Kord, pärast järjekordset süstimist, läksime koju ja nägime rõõmuga, et vanaema oli külla tulnud. Mäletan, et poiss seisis tol hetkel just keset põrandat, kui ta äkitselt maha vaatas, hakkas karjuma ja jooksis seina äärde. Keegi ei taibanud, mis lahti on. Tõstsin poisi tagasi keset põrandat, ta hakkas röökima ja jooksis seina äärde. Mul tuli hirm peale, laps ei saanud ju äkki hulluks minna. Mida teha? Mis oli juhtunud?

Mõtlesin, et seina ääres poiss ju ei karjunud, järelikult nägi ta midagi hirmsat keset põrandat. Põrandal oli selle koha pealt värv maha koorunud, alt paistis natuke tumedam, eelmine värvikiht. Mina ei näinud seal midagi kohutavat. Aga laps ju nägi! Märkasin rõõmuga, et meil on laual terve pakk kompvekke. Rebisin selle lahti ja kallasin kommid põrandale. Ütlesin Handole: „Hakkame komme korjama!“ Poiss hakkas rõõmsalt komme korjama. Andsin ühe kommi Handole, ta sõi selle ära ja läks mängima. Järgmisel päeval kordus sama lugu. Poiss seisis sel hetkel keset põrandat, vaatas äkki maha, hakkas röökima ja põgenes seina äärde. Viskasin uuesti kommid maha ja ütlesin: „Hakkame komme korjama!“ Poiss kükitas maha ja hakkas komme korjama. Seostasin lapse arvatava koletiste nägemise süstimisega, mida ta paaniliselt kartis. Olin selles täiesti kindel. Ka paaril järgneval päeval kordus sama lugu. Korjasime jälle komme ja ma andsin ühe kommi Handole. Õnneks lõppes süstimine ära, poiss ei näinud enam koletisi ja kogu see lugu ununes.

Väikese lapse puhul, kes veel ei kõnele, võib ainult oletada, mis temaga lahti on. Hirmus on mõelda, mida võis vaene laps läbi elada, nähes põrandal midagi nii jubedat, et ta röökides seina äärde jooksis. Hiljem, kui poiss oli juba neljane, küsisin Handolt, kas ta mäletab, mida ta tookord põrandal nägi. Poiss ei mäletanud üldse seda hirmsat kogemust, see oli mälust kui ära pühitud. Olen selle üle tänulik.Usun, et instinktiivne käitumine raskes olukorras on parim, alati tuleb usaldada oma sisetunnet. Kõigil emadel on see olemas. Mis oleks juhtunud, kui laual poleks olnud komme? Ehk oleks midagi muud pähe turgatanud? Kui oleksin pea kaotanud, vahest oleksin haaranud lapse sülle ja hakanud lapsega arste mööda jooksma? Kogu lugu oleks läinud keerulisemaks, lõpuks oleksin ehk ise abi vajanud.

Seesama poiss käitus ise 5-aastasena julgelt ja kindlameelselt, kui meie teine poeg Martin oli kahene ja hirmus välejalgne ning isemeelne. Kui hetkeks pea kõrvale pöörasin, oli ta kadunud. Ja seekord, kui tõesti pea kaotasin, avastasin ta lasteaia katusetrepilt. Ta seisis üleval rinnatisel, naeris oma julgustüki üle ja tõstis nagu meid narrida püüdes veel jala ka üle ääre. Ma läksin näost valgeks,j õud kadus jalgadest, käed hakkasid värisema, peas oli vaid üks mõte: nüüd ta kukub! Õnneks taipas mu vanem poeg, mis minuga sünnib, jooksis üles ja tõi poisi ära. Kallistasin mõlemaid poisse kui arust ära, siis kuulsin Hando häält: „Kõik on korras, ära meid päris katki pigista.“ Tänasin taevast, et mu vanem poeg nii kindlameelselt käitunud oli, et kõik hästi lõppes ja mõtlesin, küllap see on tõsi, et igal lapsel on oma kaitseingel.

Edaspidi oli mul „kaks paari“ silmi, ühed ees ja teised kuklas. Elu õpetas, lasteaedniku töös oli seda hädasti tarvis, tuli tajuda ka asju, mis toimusid selja taga. Aastatega kasvas enesekindlus, kasvasid ka kogemused. Hirmu laste pärast olen tundnud hiljemgi, kuid mitte enam halvavat hirmu.

Ka lastel on omad hirmud – hirm üksi kojujäämise ees, hirm tõrjutuse ees, hirm vanemaid kaotada, hirm pimeduse ees jne. Mõned hirmud oleme meie, täiskasvanud, ise põhjustanud. Laps mängib ja kuulab samal ajal vanemate vestlust pealt. Tihti mõeldakse: Laps mängib, ta ei kuule, ta on väike ega saa aru. Tegelikult saab laps rohkem aru, kui arvata oskame. Tema „lokaatorid“ töötavad kogu aeg – laps kuuleb, näeb, paneb tähele ja paneb kuuldu kõrva taha. Üksainus hooletult pillatud lause võib lapse muretsema panna. Näiteks ütleb isa emale: „Sinust pole mingit kasu, pean endale uue naise võtma.“ Laps kuulab ja mõtleb: uue naise? Isa võtab uue ema! Kuhu vana ema läheb? Kuhu mina lähen? Kui ema püüabki seletada, et isa tegi nalja, ei usu laps seda ometigi. Laps mõtleb: Isa ei narnud! Kas see oli kuri nali? Midagi on valesti!

3-aastane Tiiu rääkis vähe ja kehvasti. Sugulased sosistasid omavahel: Ei see laps rääkima hakka. Suured inimesed arvasid, et laps ei saa aru, kellest jutt käib. Samuti arvasid nad, et laps ei pane midagi tähele.Ühel heal päeval ütles tüdruk: „Tiiu hakkas küll rääkima!“

Mõni täiskasvanu ütleb: „Augustikuus on juba pime ja tont on põõsas.“ Laps kuulab ja küsib murelikult: „Kas pimedas on põõsas tondid?“

Lasteni ei kandu ainult kuuldud sõnad ja häälevarjundid, laps paneb tähele ka kehakeelt ja see ei peta. Väike laps on targem kui oskame arvata ja lapse hingerahu on lihtne rikkuda. Tulemuseks on ebakindlus, pinged, hirmud, hirmudest tingitud agressiivne käitumine. Samuti arvab ka G. Eberlein oma raamatus „Tervete laste hirmud“.

Mida tunneb väike laps iseendas? Mille üle ta muretseb? Miks ta niimoodi käitub? See on küsimus, mida peaksime endale sagedamini esitama, tuletama meelde oma lapsepõlve, ja kõige tähtsam, astuma lapse kingadesse.

Rubriigid: Lapse kingades. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

10 + 7 =
Please leave these two fields as-is: