“Kui oleksin lasteaia juhataja, näitaksin lastele kõike seda, mis jääb väljaspoole lasteaia hoovi ja aeda. Et hakata seda mõistma ja et see iseenesest selge oleks, peab hakkama võrdlema endaga, mille poolest on inimene loomadest või taimedest erinev. Tuleb õppida lahtiste silmadega. Inimene on looduse osa. Loodust võib ajutiselt ka tuppa tuua. Ei ole midagi keerulist vaja, võtta klaaspurki loodust või panna väikesesse akvaariumisse, et jälgida looduse vigureid pikemalt. Võib jälgida konna arengut. Kraavist või tiigist võib tuua konnakudu, koos sellega on ka toiduvarud kaasas.
Konna arenemine kestab mitu nädalat. Igal hommikul lapsed vaatavad, mis on teisiti. Kui lastel tekib küsimusi, võib raamatust juurde lugeda. Võib uurida metsas või pargis puid, elukaid koduümbruse kraavidest. Lastele on väga põnev jälgida vesiämblikku, kes teeb õhumullidest pesa veetaimede vahele, hingab seda õhku nagu tuuker tuukrikellas ja napsab pinnal oleva kärbse ära.
Lastega metsas käies võib leida rähni sepikoja, koha, kus käbid puuprakku torgatud on. Pärast seemnete kättesaamist viskab rähn käbid puu alla. Saab vahet teha käbilinnu ja orava söömisel. Orav võtab nii käbisoomuse maha, et paljas käbitutt järele jääb. Samuti saab vahet teha hiire ja orava pähklisöömisel – hiir närib augu sisse, et tuuma kätte saada, orav keerutab pähklit käppade vahel, teeb pooled lahti.
Lastele saab selgitada, milline putukas või uss ohtlik on, milline mitte, et laps ei hakkaks iga elukat torkima. Talvel saab võrrelda koera ja kassi jägi lumel. Jälgede järgi saab aru, mida loom öösel tegi, kuhu läks.
Kevadel saab kuulata looduses lindude hääli. Võib kuulata ka plaati, kuid üks asi on konservi söömine, teine aga looduses, ehedal kujul. Põllu veerel võib näha tuuletallajat või hiireviud hiiri püüdmas. Mis on meie silmale nähtamatu, on terava silmaga linnule hästi nähtav. Kuigi meie üleval kotkast ei näe, märkab tema kõrgelt hiirt rohu sees.
Lastele võib anda ülesande otsida lõokest üleval taevas, vahel on näha vaid täppi õhus, ometi on kuulda linnu lõõritamist. Sellepärast nimetatakse inglise keeles lõokest laulvaks õhuks.
Inimene ei leia metsas loomade lõhnamärke, loom saab aga aru, kes need sinna pani, millal pani ja mida öelda tahtis.
Lasteaias võib mõnda aega hoida akvaariumis sisalikku või mardikaid ja hiljem loodusesse tagasi viia, et laps ei ütleks “fui “ kui mõnd putukat näeb, vaid talle pakub looduses kõik huvi. Laps ei saa elada betoonist kõrbes, ta on osa loodusest.
Kord toodi lasteaeda madu. Laps tahtis maole pai teha. Ema sai pahaseks ja ütles, et ei võta last koju kaasagi, kui laps peaks madu puutuma. Mao nahk on soe, pehme, siidine. Igaüks võiks proovida seda katsuda. See on eriline elamus. Paljudes meis on ürgne usk, et see on ohtlik loom. Näiteks vaskuss ei tee meile midagi, isegi kui ta krae vahele panna. Herilase kohta tuleks aga rääkida, et seda ei maksa pihku võtta, ta on küll väike, kuid tal on nõel, et end kaitsta.
Kui laps istub palju arvuti taga ja vähe looduses viibib, võib üks imeline uks selja taga kinni minna, mida hiljem on raske avada.”
Tallinna Loomaaed on avatud aprillis kl 9-17 ning maist augustini kl 9-19.