Kas päris või elus?

Suur suvi on käes. Õnnelik lapsepõlv maal vanaema juures on täiuslik tänu vahetule kontaktile looduse ja loomadega. Väike põnn võib võlutult jälgida sipelgate askeldamist ning mesimummu õielt õiele lendamist. Kirju liblikas ja roostikus lendav kiil toovad esile küsimuste tulva.

Tänapäeva lastel, kes korterites elavad, pole tihti võimalik lemmiklooma pidada. Ja lapsel jääb kogemata midagi olulist. Kel endal kodus koer või kass, teavad, kui rikastav on näha väikest loomalast sirgumas ja pereliikmeks kujunemas. Väikesed käed kutsika siidist kasukat hellitamas, kiisupoeg ja inimesehakatis koos müramas – eks ole see südantsoojendav vaatepilt?

Koduloom õpetab lapsele nõrgema ja väetima eest hoolitsemist. Laps kasvab arusaamises, et loom on tõepoolest inimese sõber. Eriti oluline on neljajalgne sõber erivajadusega lapsele. Ratsutamine ning delfiinidega koos ujumine on puudega lapsele teraapiaks. Jättes kõrvale allergia, kui ühe suure takistuse loomapidamisel,
jäävad negatiivseks pooleks vaid hädavajalikud kulutused ning hooldusega seotud töömahu kasv. Enamik täiskasvanuid mäletab oma lapsepõlvest perioodi, mil nad meelheitlikult lemmiklooma soovisid. Mäletate kui õnnelik oli Väikevend Karlssoni lugudest, kui ta päris looma sai?

Mis siis, kui pole kuidagi võimalik pidada ei kassi, ega koera ja ruumi pole ka kilpkonnale ega kuldkalale? Üks võimalus on unustussevajunud tamagotchi – elektrooniline lemmikloom. Kümmekond aastat tagasi oli tamagotchi suisa kohustuslik ja koolitundides võis kuulda loomakeste nõudlikku piiksumist. Nagu iga geniaalne lelu, leidis kiirestileviv tamagotchi kohe nii pooldajaid kui ka vastaseid.

Mõnusalt pihku mahtuva loomakese suurimaks erinevuseks võrreldes päris loomaga oli võimalus tüdinedes eluka soove nupulevajutusega ignoreerida. Kassi, koera ja kala ei saa nupust välja lülitada ning toiduta jätta. Tamagotchi loojad Jaapanist lootsid lastesse süstida nõrgemate eest hoolitsemise tahtmist ja oskust.

Vahva taskuvidin ärkas ellu patareide toitel. Poelettidel sai valida erinevate mudelite vahel. Loomake õpetas lapsi kella tundma, sest oma vajadustest andis ta märku helisignaalidega kindlate ajavahemike järel. Tamagotchi eeldas kindlatel aegadel pesemist, toitmist ning hellitamist. Hoolas omanik suutis mänguloomakest kuude kaupa elus hoida. Kui peremees osutus hooletuks, tamagotchi suri. Tegelikult aga oli tamagotchi surematu, sest stardinupp äratas lemmiku parema hoolitsuse lootuses taas elule.

Mängu-uurijad pelgasid elusa ja elutu mõiste hägustumist, kardeti ka laste poolt surmaga seonduva vääritimõistmist. Küberloom ei suutnud päris loomi asendada. Surm ja imelised elluärkamised on laste muinasjuttudes ja fantaasiamängudes ikka reaalsusest erinenud. Lapsed usuvad muinasjutte, kuid ei kaota sealjuures reaalsustaju.
Tamagotchi tuli, võitis ja kadus. Poelettidel pole neid enam ammu näha.
Elus asi on ikka see kõige parem asi.

Kärt Mere

Rubriigid: Varia. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

12 + 14 =
Please leave these two fields as-is: