Järjest enam kuulen inimesi, eriti noori kurtmas, kui raske on elus läbi lüüa, edu saavutada, on kool, töö ja veel lisatöö, et ots otsaga kokku saada. Kuulsin üht noort ema ütlemas: “Kui suveni välja vean, siis võin edasi elada.”
Kuidas maandada pingeid, leida vaheldust, et vaim virge hoida ja samas ka head tuju säilitada? Me vajame selleks midagi mõnusat.
Juunikuus külastas Eestit Bremeni Ülikooli emeriitprofessor Anna Dorothea Brocmann, kes esines 2-tunnise ettekandega Tallinna Ülikoolis teemal “Töö voolimissaviga kui sotsiaalse intergratsiooni võimalus”. Anna Dorothea Brockmann ütles, et töötamine voolimissaviga on nii pedagoogiline kui terapeutiline lähenemisviis. See on juhendamata loovtegevus selleks spetsiaalselt loodud saviväljal. Savi annab võimalusi eneseväljendamiseks, interaktsiooniks Mina ja Teiste vahel, pingete maandamiseks, eneseleidmiseks,emotsioonide väljendamiseks.
Laual oli madal puidust kast saviga ja selle kõrval kauss veega, et oleks võimalik savi niisutada.
Professor Brockmann rääkis algklassi tüdrukust, kes ei suutnud matemaatika tunnis süveneda. Tüdruk käis mitu korda töötamas voolimissaviga, ta muutus enesekindlamaks, julgemaks, suutis keskenduda ülesannete lahendamisele.
Professor mainis, et lapsed oskavad savist rõõmu tunda, julgevad katsetada, eksperimenteerida, et näha, mis välja tuleb Täiskasvanud on nagu kammitsais, neil võtab rohkem aega, et saviga eksperimenteerida, nad on mängimise unustanud, nad vajavad midagi, mis neid ärataks, et rohkem elust rõõmu tunda ja asjade ning elunähtuste üle imestada. Savi on selleks hea võimalus.Esmalt katsutakse savi sõrmedega, siis peopesadega, küünarnukkidega, käeseljaga. Ja oh imet! Savi kutsub tegutsema, vormima, kujundeid voolima.
Vaadates videot inimestest, kes proovisid end taas leida, et elust rõõmu tunda, oli näha, et see, kes algul mõtles, mida savist teha, kas tõsta kogu savi kastist välja, kuhjata mäeks või teha tükikestest väikesi figuure, tegi nagu läbi mingi muutuse.Varsti suutis inimene saviga mängida, fantaseerida. Kõige huvitavam oli jälgida inimeste näoilme muutumist. Algul mõtlik, endassetõmbunud inimene sulas tasapisi üles, hakkas savist kujundit vormima, ise naeratades omaette, siis jälle tõsiselt, kuid energiliselt, justkui teises maailmas olles. Lõpuks oli inimese näol õnnelik, rahulolev naerataus. Pinged olid kadunud.
Saviga saab tööd teha rahvaülikoolis keraamikaringis, kus valmivad imelised tööd.Algaja ei saa arugi, et ka tema töö väärib näitusele väljapanemist. Töötades saviga, katsetades, mängides, savi vormides muutub inimese vaim vabaks. Igaüks suudab voolida savist figuure-linde, kalu, loomi, vaase.. Tulemus ei pea olema võrdne kunstnikutööga, igaühel on oma stiil, oma nägemus asjadest. Jättes kätele vabaduse voolida, võib sündida imelisi figuure. Ka kodus võib olla üks tükk savi, et soovi korral mudida, sõtkuda, vormida, voolida, eksperimenteerida, leida iseend , leida üles oma sisemine tasakaal. Professor Brockmann tutvustas meile tööd saviväljal kui teraapiat, kusjuures juhendaja on vaid vaatleja. Inimene käib tema juures 5-6 korda järjest, kuni oma tasakaalu ja enesekindluse üles leiab.Iga kord saviväljal töötades lahkus inimene rõõmsamana, kui tulles. Sama hästi võib savi voolida ka keraamikaringis või lihtsalt kodus. Töö saviga on mõnus.
Piltidel: Bremeni Ülikooli emeriitprofessor Anna Dorothea Brocmann
Tekst: Ülle Tõnumaa