Kvaliteetaeg lapse jaoks

Miks meie lapsed on nii rahutud, riiakad, tormakad ja kannatamatud?
Eriti veel koolieelikud. Miks nad on nii konfliktsed mängudes?
Tüli kipub kiiresti tulema ja mäng ongi läbi.
Lastega rääkides selgub, et ega vanematel nii väga palju aega laste jaoks polegi.
Istutakse küll aeg-ajalt kogu perega koos teleri ees, kuid see pole see.
Kogu perega ollakse koos ka söögilauas, kuid see pole see.
Ema kirjutab kirja ja laps selgitab aeg-ajalt, mida ta parajasti joonistab ning ema ütleb vahete- vahel: ”Ja-jah.”


Kuid ka see pole see. Vanematel on väga palju tööd, tähtajad ajavad tagant, mõned vanemad õpivad ja töötavad. Peale selle on pere ja ühiskondlikud kohustused. Kerge see küll ei ole. Mida siis teha, et laps tunneks end ka vajalikuna, et tema tundeaku oleks täis ja meel rõõmus?

Pole tähtis, kas ema või isa räägib lapsega tunni päevas, pool tundi, kakskümmend minutit. Tähtis on kvaliteetaeg, jäägitu pühendumine lapsele kasvõi mõneks minutiks korraga. See aeg ei ole kahekesi teleri ees vaid ilma segajateta. Omavaheline vestlus lapsega, silmside, istudes lapse vastas, lapse silmade kõrgusel, siis laps tajub, et ta on ema jaoks tähtis.
Isa võib vaba hetke saabudes kükitada maha lapse juurde, küsida, mida laps ehitab, pakkuda ennast mängu koeraks, kes ehitust valvab, et keegi võõras ei tuleks ehitusplatsile, kuna see on ohtlik. See koer lobiseb lapsega, pakub oma abi telliste kandmisel, õpetab mördi segamist. Vahepeal mängib isa torulukkseppa või katusemeistrit, koer on ammu koju läinud. Isa ehitab koos pojaga kaminat ja küsib lapselt, kas teha puhas vuuk või mitte.
Maja sai peagi valmis, isa ja poja vahel oli kogu aeg pilgukontakt, koostegemise rõõm ja üksteisemõistmine. Peale selle saab laps järgmisel päeval lasteaias rääkida, kuidas majaehitus käib. Eriti vahva on siis ehitada, kui isa ka mängu tuleb. See tunne jääb lapsesse tükiks ajaks.

Eriti oluline on lapsega rääkida inimsuhetest, küsida, mida laps arvab, mida tema teeks.
Konfliktide puhul sõpradega peab laps teadma, et isa või ema on tema jaoks alati olemas, ükskõik, kui suur on mure, koos saab kõigest üle. Laps peab teadma, et tal pole vaja salatseda ega karta, et isa vihastab. Isa on ka laps olnud ja seepärast teab ta, mida laps tunneb. Kui isa määrab lapsele karistuse, saab laps aru, et isa peab seda tegema, kuna ta oma last armastab ja temast hoolib. See on tingimusteta armastus.

Ülle Tõnumaa

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

14 + 14 =
Please leave these two fields as-is: