Väike Mai on täna kuidagi vaikne. Ta istub tooli, silmad ainiti aknale naelutatud. Ka ema märkab Mai suurt huvi akna vastu. Ta küsib: „Mai, mida sa seal uudistad?“ „Tasa“ sosistab Mai. „Päkapikud peaks kohe piiluma tulema.“ Ema imestus on suur, ta tahaks veel midagi küsida, kuid talle meenub köögis podisev supipott. Äkki jookseb Mai rõõmust hõisates kööki: „MA NÄGIN, MA NÄGIN, MA NÄGIN!“ Ema küsib imestunult: „Keda?“ „Päkapikku“ ütleb väike Mai võidukalt.
Detsembrikuu on muinasjutuline ja müstiline aeg, mil meid saadavad kõikjal päkapikkude piiluvad silmad. Täiskasvanutel on hea meel tervitada päkapikkude saabumist – see annab võimaluse lapsi tagant utsitada ja usinusele suunata. Ka lapsed üritavad anda endast parimat nii kodus, lasteaias, kui koolis. Kõik ootavad jõuluvana…
Väikesed lapsed ei suuda õhtuti uinuda, püüdes valvata akna juures oma sussi. Mõned lapsed punuvad kavalaid lõkse, taibukamad seavad üles kaamerad, et hetkekski näha päkapikke. Keegi meist täpselt ei tea, millised nad välja näevad, kuid kõigil meil on oma ettekujutus sellest usinast jõulumehe abilisest.
Millised on need päkapikud, kes akende taga piilumas käivad? Tahtsime nii väga seda teada. Palusime lastel koos peredega meisterdada üks tore päkapikk. Päkapikk võis olla joonistatud, voolitud, maalitud, tikitud, heegeldatud, kootud, õmmeldud, treitud, klaasist valatud, saetud või meisterdatud. Peaasi, et ta sarnaneks kõige rohkem päkapikuga, kes käib piilumas just SINU akna taga.
Hea meel oli näha, et nii paljud pered vaimustusid mõttest meisterdada koos perega OMA päkapikk. Akende taga käivad piilumas nii kootud, kui heelgeldatud mehikesed. Ka puidust, klaasist ja savist päkapikke on nähtud piilumas…
Korraldasime nendest päkapikkudest Pärnu Keskraamatukogu lasteosakonnas näituse, mis on avatud kuni kolmekuningapäevani. Ootame teid kõiki seda külastama.
Pärnu lasteaed Mai õpetajad:
Kersti Nõupuu ja Kaidi Truus.