Idamaade tarkus ütleb, et keegi ei ole sulle lähemal kui sa ise. Kui sa ei tunne iseennast, kuidas sa võid siis tahta tunda teisi.
Et kuulata ja mõista teisi enda kõrval, tuleb enne tundma õppida iseennast. Õppida oma erinevate emotsioonidega toime tulemist, ka iseenda rahustamist. Arendada endas empaatiat- tähendab oskust ära tunda teise inimese tundeid. Edukas suhtlemine kaaslastega on seotud usaldusega teiste vastu. Saavutamaks koostöövalmidust ja –oskusi tuleb lastel õppida viima oma vajadused kaaslaste vajadustega kooskõlla ja sobivalt ka tegutseda.
Et lapsel oleks võimalik edukalt suhelda eakaaslastega, tuleb tal esmalt aidata aru saada iseendast: oma rõõmudest, muredest, vihast. Oleme rühmas nädalateema all “ MINA TEISTE SEAS” uurinud, mida mõistab laps mõistete “viha”, “rõõm”, “kurbus”, “armastus” all.
Lapsed joonistasid need tunded paberile.
Individuaalsetes vestlustes lastega said nad oma joonistusi põhjendada, õpetaja või õpetajaabi kaasabil lisasime lapse jutu pildi juude. Aga mis veel tähtsam- me suunasime lapse mõtlema oma tunnete peale ja see ei olnudki väga kerge. Meie eesmärk oli, et kõlama jääks põhimõte: laps võib vihane olla, aga oma viha ja muid tundeid on vaja teistele vastuvõetavalt väjendada.
Nädalateema all “OLEN HEA SÕBER” täitsime lastega Sirje Allmanni koostatud küsimustiku emotsioonide kohta, kus nii laps kui õpetaja saab teada, mis lapsele parajasti meeldib, mis teda kurvastab, mis hirmutab või rõõmustab. Kuidas laps ühe või teise tunde endas ära tunneb ja kuidas ta sellest üle saab. Vaid üks laps tunnistas, et kasutab psühholoogi abi: S:T: ta joonistab oma vihase tunde paberile , siis kortsutab ja viskab ära ning saab nii hea tuju tagasi. (Õpetaja saab teada, et selles kodus on lapse tunnetega tegeldud- kas siis vanemate teadlikkusest või spetsialisti abil, pole ju tegelikult oluline.) Proovime teada saada, kuidas saab laps aru, et teine inimene on rõõmus või kurb. Laps püüab analüüsida, mida ta teeb, kui on vihane või väga vihane; kui on rõõmus. Alati püüda selgitada,et iga tunne on lubatud, aga jälle tuleb õppida oma tundeid väljendama nii, et kaaslased ei saaks haiget.
Õpetajaabi Age Roosipuuga joonistasid lapsed varjuteatri pilte oma nägudest. Selgus,et kõik pildid ongi erinevad- olgugi,et igalühel on ju 2 silma, suu, nina ja kõrvad. Hiljem arutluse käigus jõudsime järeldusele, et me kõik oleme erinevate nägudega. Me pole sarnased, me ei pea olema kõigiga sõbrad, aga me saame kõikidega sõbralikult käituda- olgu siis erinevused füüsilised, usulised, nahavärvis või muus. Nii on maailm huvitav.
Rühmas ettetulnud erimeelsuste lahendamiseks oleme abiks võtnud vanasõnu ja kõnekäände. Riidu läinud lapsed valisid oma viha ja kurjuse välja elamiseks neile sobivad vanasõnad ja kirjutasid paberile. Arutasime, mida need võivad tähendada. Kõnekäänud tegid lastele algul palju nalja- nad kujutavad ju kõike piltlikult ette! (Ajab harja punaseks- arutati kas hambaharja või mõne muu). Kõik vajab selgitust ja lahti rääkimist.
Laps, kes mõistab teiste tundeid, leiab endale alati sõpru.
Rühmas oleme lastega mänginud “Kivimandalat”, kus kivid asendasime korkidega. Mängust selgub, kui palju on lapsel neid, kelle peale ta saab mõelda, kes on talle olulised; ning kes tema arvates tema enda peale mõtlevad, kelle jaoks on ta ise oluline ja miks.
Kes kellega käib?
Kahel viimasel õppeaastal oleme viinud läbi küsitluse laste seas- kelle sa endale koju külla kutsuksid oma rühma lastest. Valida sai ainult kaks sõpra. Peale valiku tegemist oli lapsel võimalus valikut põhjendada või vahetada. Analüüsisime- keda valitakse, kes teda valib, kes on populaarsemad, miks? Tähelepanu all on lapsed, kes kordagi pole valituks osutunud; mis põhjusel?
• 2 last, kes ei saanud hääli eelmisel aastal, on nüüd valitute seas;
• miks eelmise aasta popid nüüd vähem hääli said;
• miks tüdrukud nimetavad rohkem poisse;
• mittenimetatute seas on poisse rohkem kui tüdrukuid jne.
Ainet analüüsimiseks on jätkuvalt.
Rühmas saavad lapsed oma tunnete eristamiseks valida TUNNETE VAIBAL vastava näo oma meeleolu väljendamiseks. Vajadusel ja soovi korral saab ta sellest rääkida.
Nädalateema “MÄRKAN JA TOETAN”. Oleme arutanud, kuidas saavad lapsed olla abiks ühiskonna erisuste märkamisel ja mil moel saavad nad kaasa aidata. Rühmatööna valmisid kaks plakatit, millest üks on rühmas ja teise valisime laste valikul osalema konkursil. Selgus, et lapsed osalevad erineval moel ja jõukohaselt- kes on abistanud varjupaiga loomi, (toonud sooja teki), andnud loomale toitu, abistanud vanemaid aiatöödel, kodus jne.
Lasteaias on lapsed olnud kaasatud täiskasvanute ellu õpetajatepäeval, kus neil tuli asendada nii med.õde, õpetajaid, juhatajat, maj.juhatajat, töömeest jne. Tore, et lapsi mõisteti ja anti neile reaalseid ülesandeid: kes kaalus, kes korjas allkirju, üks õpetas muusikatunnis laulu, kes väljastas laos kaupa, kes uuris, mis töömees tegema peab ja pani selle kirja jne.
Erivajadustega laste kaasamine rühma ellu
Meiega on laps, kelle emakeel on soome keel ja oleme olnud talle abiks sujuval kohanemisel. Tema arengu toetamiseks oleme teinud individuaalse õppekava, kus kirjas ka vanematepoolsed ootused ja ettepanekud, kuidas jõuda soovitud tulemuseni- laps läheb sügisel eesti kooli. Teine individuaalne õppekava on koostatud koolipikendust saanud lapsele, keda vanem ei soovinud kooli panna seoses väheste sotsiaalsete oskustega.
Hiljuti tuli rühmas selgitusi jagada prillide kandmise kohta- ühele lapsele määrati prillid.
Oleme arutanud, kuidas saavad suhelda need, kes ei kuule ega räägi. Rühmas on kurt lapsevanem. Nii juhime laste tähelepanu erisustele meie ümber ja võimalusele teisi enda ümber märgata ning aidata.
Lõpetuseks! Kui laps kogeb nii peres kui lasteaias erinevaid võimalusi, kuidas tunnetega toime tulla ja oskab teiste tundeid mõista ja arvestada, siis omab ta häid eeldusi suhtlemiseks ja paindlikuks käitumiseks ning ta tunneb ennast kindlalt.(S. Allmann).
Astrid Puls ja Zenta Koppel,
Pärnu Päikesejänku lasteaia õpetajad