Meil kõigil tuleb aeg-ajalt teha näidistunde ja see määratakse kindlaks pedagoogilisel koosolekul, kes viib läbi lugemise ja kirjutamise tunni, kes kuulamise ja kõnelemise tunni, kes võrdlemise ja arvutamise tunni., kes kunstitunni jne. Mina valisin teemaks kuulamise ja kõnelemise – näitemängu kui vahendi uue kirjanduspala tutvustamiseks.
Mõtlesin, et teen kaks asja – lühikese näitemängu, kus kogu rühm osaleda saaks ja veel lõputa jutu “Too vett!” lavastamise. Metoodik küsis, mida ma kavatsen teha. Ütlesin, et tuleb üks väike näitemäng ja veel üks lühike asi kogu rühmaga. Mille peale metoodik ütles, et ühest on küll, kahte pole vaja.
Kui ei tohi, siis ei tohi, andsin järele, lihtsameelne ja arglik, nagu ma olin. Mõtlesin, mida siis teha, näitemängust üksi jääb väheseks. Võiks ju teha algul jänese tutvustamise, küüliku ja metsajänese võrdluse. Valmistasin vatist pehmed jänesed, pruunist lõngast pruuni jänese, et rääkida ka metsajänese varjevärvusest.
Alustasingi tundi vaatlemise ja uurimisega – milline see jänes siis on, mida sööb. Näitasin ja lasin katsuda pehmet vatijänest. Esitasin küsimusi. Siis järgnes näitemäng ja jenkatants.
Tunnile järgnenud arutelus leidis metoodik, et see polnud õieti näitemängu tund ega ka vestlustund, ka polnud ruum dekoreeritud metsaks, nagu temale oleks meeldinud. Üks kasvataja ütles: “Aga võib-olla ta teebki seda lihtsalt niimoodi. Ka nii võib teha.” Kui juba metoodik laitis, kuulsin ka teistelt laitvaid märkusi. Nutt tuli kurku. Tahtsin teha teisiti, kuid ei lubatud. Mis ma valesti tegin? Kas oleks pidanud oma joont ajama ja tegema nii, nagu alguses tahtsin – jäneste näitemäng ja veel lõputa jutu lavastamine, kus lapsaed olid nii ilmekad ja neil oli nii hästi selge, mida öelda, kuidas öelda. Olin nii palju vaeva näinud ja mul kästi ikkagi teisiti teha. Teine variant aga metoodikule ei meeldinud.
Harjutasime lastega näitemängu “Jänesepere”. Pruun jänes tuleb valge jänese perelt küsima, kuidas ta oma nii suurel lastekarjal vahet teeb, kui nad kõik valged on. Põhirõhk oli pandud miimikale ja liigutustele. Olin seda õppinud Sirje Raadiku draamakursusel ja see meeldis mulle nii väga, et tahtsin ka proovida, kuidas see minu segarühma lastega õnnestub. Kui pruun jänes küsis valgelt jäneselt, kuidas ta oma lastel vahet teeb, mängis üks suure loovusega laps jänesemammat: “Näed, see on see jänes,” ütles ta heldinud häälega, paitades oma valget pojakest. “Ja see on see jänes!” ütles ta noomiva häälega, viibutades jänese poole näppu jne. Vahetasin ka peanäitlejat, kuna üks poiss soovis ka olla emajänese rollis. Ja see tuli tal hästi välja. See oli arglik poiss, kuid talle meeldis näitemäng nii väga, et see avas kogu ta loovuse. Ta vehkis kätega ja näitles esimest korda ja minu meelest veel päris hästi.
Jänestel olid peas valged peavõru külge kleebitud kõrvad, sellised lihtsad peakatted. Teised jänesed, kes kõnelema ei pidanud, närisid porgandit, kui näitemäng lõppes, tantsisime kogu rühmaga jenkat, ka väikesed olid selle ära õppinud. Kutsusime ka pealtvaatajad tantsima. Lõpuks tuli välja, et mu tund polnud suurem asi, vähemalt metoodiku arvates ja mul oli nii suur pettumus, kibestumine, tundsin, et mulle tehti liiga ja tahtsin sellest lasteaiast mujale, teise lasteaeda.
Kui nägin lehes kuulutust, et üks alternatiivpedagoogikat viljelev lasteaed otsib uut õpetajat, läksin vestlusele. Päris põnev oli. Mitu inimest pinnis mind ja esitas küsimusi. Sain aru, et ma sobin neile. Selle üle oli küll väga hea meel. Kuid mingi kahtluseuss oli kusagil seespool – kas ma ikka jõuan, kool alles pooleli, enamus aega kulub raamatukogus materjalide otsimisele, läbitöötamisele ja siis oleks vaja lennukit, mis Narva maanteelt õigeks ajaks Piilupesasse viiks. Seda ma ka ütlesin. Nemad avaldasid kahetsust, et elan maal ja kahju, et Piilupesa ei saa minu kodukohale lähemale nihutada.
Nii ma loobusin töökoha vahetamisest. Leppisin sellega, et igaüks teeb vigu, mina kaasa arvatud. Vahest polnudki kõik nii hästi, kui vaja oleks olnud ja nii õrnatundeline ka ei maksa olla. Mis kehvasti, see uuesti – kas ajan oma joont, teen nagu tahtsin või õpin keerulises olukorras end teisele lainele ümber lülitama. Andsin endale andeks oma vead, oma pettumuse, et jätkata uue hooga. Kinnitust, et ma nii väga kehva ka ei saa olla, andis juba see, et teine lasteaed mind nii väga enda kollektiivi tahtis. See andis uut energiat. Ma saan hakkama, tulgu, mis tuleb, mõtlesin ja jäin edasi oma lasteaeda.
Edaspidi pole ma oma otsust kahetsema pidanud. See on parim kollektiiv, mida tean. Või mine tea, vahest mõtleb iga õpetaja oma lasteaias nii – see on parim koht, kus ma töötada tahan.