Pererühm – kas lihtsam või keerulisem?

Ütleb ju vanarahvaski, et ühe õnn on teise õnnetus…

Nii ka minul. Kui pererühma õpetaja Reet raskelt haigestus ja pikalt tööle ei saanud, õnnestus mul omandada uusi töökogemusi. Et siiani olin töötanud ainult ühevanuseliste lastega, oli see tõeliseks väljakutseks.

Meie pererühm kannab Pesamuna nime, kus on trio kolmikuid, paar kaksikuid ja ülejäänud ühe pere erivanuses lapsed. On peresid, kust juba mitu vanemat last on kooli läinud ning pesamuna üksi veel rühma jäänud.

Mida öelda? Algus oli raske – kuidas on võimalik pakkuda korraga huvitavat tegevust kolme- kuni seitsmeaastastele! Kuidas planeerida, et tegevused oleksid eakohased ja pakuksid ka omajagu pinget. Suureks toeks ja abiks oli rühma personal, õpetaja abid ning teine õpetaja. (töötame Hea Alguse programmi järgi ning meil on hommikupoolikul tööl lisaks veel üks abiõpetaja).

Arvestada tuleb, et noorematel kulub rohkem aega söömisele, riietumisele, pesemisele, mängukeskuste korrastamisele ja muudele toimingutele. Samas tuleb neile veel ka paljusid igapäevaeluga seotud tegevusi õpetada. Aga võrreldes samavanuseliste rühma, kus lapsi tuleb alguses ka mängima õpetada, pole siin see nii oluline, sest mänguoskused kujunevad suuremate laste kõrval ning nende mängudes osaledes just nagu iseenesest. Pean seda suureks plussiks pererühmale, sest mängides omandavad lapsed kergemini uusi kogemusi, arenevad sotsiaalsed suhted, jäljendades kujunevad eneseteenindusoskused ja tööharjumused, kinnistuvad teadmised.

Üllatav oli minu jaoks, et paljud vanemad lapsed olid endale leidnud hea sõbra või hoolealuse nooremate hulgast, kelle eest seisti rohkem, keda aidati ning kelle abivajamist kohe osati märgata. Nii on head võimalused tundekasvatuseks, kus vanem oskab abi anda ning noorem õpib seda pakutud abi ka vastu võtma. Kui sul tekib harjumus teist märgata ja lohutada juba väiksena, siis ehk ei kao see ka hiljem. Nõnda pole raske kasvatada lastes tähelepanelikkust ja õpetada hindama sõprussuhteid.

Tore oli jälgida laste omavahelisi suhteid, kus puudus omavaheline konkurents “mina olen ikka parem/ kiirem/ tugevam viieaastane kui sina”. Nooremad teavad, et läheb aega, mis läheb, aga ühel päeval on nemad suured ja saavad kõike seda, mida praegused “vanemad olijad” ning nad ei pea end meeleheitlikult tõestama. See vist toobki rühma suhetesse sellise tajutava rahu ja sõbralikkuse. Või on see õpetajate suur töö! Ei oska öelda.

Võib- olla peab paika tõsiasi, et end erivanuseliste vahel killustades ei jõua kõiki sama hästi õpetada kui ühevanuselisi, aga laste peale mõeldes – kas kõik teadmised ongi nii olulised? Äkki saab määravaks hoopis emotsionaalse intelligentsuse pagas ja sotsiaalsed oskused, mille pererühma lapsed kaasa saavad.

Edu kõikidele õpetajatele, eriti neile, kellel on julgust õpetada pererühmas!

Astrid Puls
Alice Tomingas
Pärnu Päikesejänku Lasteaed

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

5 + 8 =
Please leave these two fields as-is: