Muinasjutt lapse mängu rikastajana

Mis on muinasjutt

Heljo Mänd

Muinasjutt, muistne jutt,

segamini naer ja nutt.

Sinirindne sinilind

siristades kutsub sind.

Muinasjutul omad tavad:

reinuvader ikka kaval,

aga hunt on, vastupidi,

kohtlane mis kohtlane.

Vanatühja teenijateks

Puulane ja Tohtlane.

Seene all on Seene – Mikk,

habe seitse sülda pikk.

Kuldne vill on väiksel voonal,

juttu ajab takukoonal.

“Suri – muri,” lausub nõid

nõiasõnu nohinal,

puhub sajapäine lohe

tulekeeli kohinal.

Olgu püsti mägi ees,

mäele rühib vägimees.

Muinasjutul oma seadus:

kurjusest saab jagu headus.

Olgu kolli küüsis kole,

jutu lõpp on õnnelik.

Mudilaste jaoks ei ole

ükski muinaslugu pikk.

Muinasjutu imemaal

imeasju näha saab.

Muinasjutt, muistne jutt,

segamini naer ja nutt.

Sinirindne sinilind

siristades kutsub sind,

tsiri – tsiri – tsiri, tsiri – tsirr.

Kaunimalt pole keegi suutnud muinasjutu olemust sõnadesse seada kui Heljo Mänd. Muinasjutu hea ja halb koostöös aitavad väikest inimest eluks ette valmistada. Hirmus koll ja jube nõid ei ole päriselus enam nii kohutavad, kui nendega on muinasjutumaal juba kohtutud.

Muinasjutu-uurijad on veendunud, et muinasjutud valmistavad lapsi eluks ette. Usutakse, et kuna lapse sisemaailm on kaootiline nagu molekulide liikumine, on tal keeruline reaalsusega toime tulla.

Lastel puuduvad vajalikud elukogemused, mis kaitsekihina toimiksid. Muinasjutt annab aimu, et täiskasvanute elu on komplitseeritud, kuid igast olukorrast leitakse väljapääs.

Reeglite järgimine nii elus kui ka muinasjutus pole just kerge:

  • kui jõuad kolme tee risti, pööra kolm korda kannal ringi…
  • ära võõrastele ust ava…
  • palun, jäta mind ellu, ma pole kala, vaid…
  • minu soovil, havi käsul…
  • seitse ühe hoobiga…
  • kuningas on alasti…

Tänaste laste elus on peale muinasjuttude veel palju muud ja vanemadki ei usu, et muinasjutt kasvatusvahendina mõjub võluvitsana. Infotulv on võrreldes ajaga, mil jutuvestmine videvikus oli elustiil, tohutult kasvanud. Lapsed peavad selle teadmiste ja emotsioonide hulgaga toime tulema. Muinasjuttude kõrval ilmub raamatulettidele iga nädal uusi üllitisi, lastesaated teleri helesinisel ekraanil, etendused, videomängud, plaatidele loetu ning videomaterjal – alternatiive on palju.

Lapsepõlves kuuldud muinasjuttude mõju on aga jääv. Muinasjutt on nii tugeva võlujõuga, et ei aegu ega vanane. Hea ja kurja tunnetus, mis jutu sisse peidetud, on igale kuulajale arusaadav.

Hämaras õhtuvaikuses jutustatud muinasjutt, põnn mõnusalt kaisus, pikad varjud toaseinal ja unnevajunud päikeseketas taevalaotusel vaid kuma heitmas, see aeg on korvamatu väärtusega.

On asju, mida saab edukalt ka üksinda teha, aga muinasjutu vestmine eeldab nii jutustajat kui ka kuulajat. Muinasjutt kuulub suulise pärimuse hulka. Täiuslik muinasjutt on ikka jutustatud muinasjutt. Muinasjutu mõjulepääsemiseks on tähtis seotus elava sõnalise ettekandega, visuaalne vaatemäng on väheoluline.

Kuulates traditsioonilisi muinasjuttude algusi:

  • elas kord…
  • ennemuistsel ajal…
  • seitsme päeva teekonna kaugusel…
  • kui siil veel okasteta oli…
  • kaugel, kaugel maal… jne.,

elab laps juba kujutluspiltide maailma sisse. Ta tuleb meiega koos muinasjutumaale ja saab aru, et vale otsus võib põhjustada tragöödia, aga alati leidub targem nõuandja. Saab teada, et valesammude vältimiseks peab mõtlema.

Muinasjuttudes rõhutatakse olulisi sündmusi mitmekordsete (3, 7, 9, 12)  kirjelduste kaudu:

  • kolm päeva tuleb käia, siis jõutakse eesmärgini,
  • kolm päeva võideldakse,
  • kolm ülesannet tuleb täita,
  • kolm ööd järjest tuleb tööd teha,
  • seitse korda mõõdetakse, siis…,
  • jalga pannakse seitsmepenikoormasaapad,
  • õekesel oli seitse venda,
  • hunt ja seitse kitsetalle,
  • seitse pöialpoissi, jne. jne.

Igapäevaelus ei lähe soovid alati täide, kuid muinasjuttudes juhtub seda sageli. Tegelasedki muinasjuttudes on n. ö. must – valged. Saab selgelt eristada, kes on hea, kes halb. Tavaliselt on vaene hea ja abivalmis ning rikas ülbe ja ükskõikne. Kas pole see nii ka päris elus?

Muinasjuttude lõpp on õnnelik, paha saab õiglase karistuse, virk, hea ja tubli  leiab õnne ja saab rikkaks.

Lisaks muinasjuttude lugemisele ja loetu üle arutlemisele, saab mängida palju toredaid mänge.

1)      Mõistatuste koostamine.

Mõista, mõista, mis muinasjutt see on,

·        kus peategelane kannab alati punast mütsikest.

·        kus printsess magas sada aastat.

·        kus mingi loom peitis end kellakappi.

·        kangelane vabastas linnarahva kurja lohe käest.

Lapsed saavad mõistatuste koostamisega iseseisvalt väga hästi hakkama.

2)      Muinasjuttudele uue alguse või lõpu mõtlemine.

3)      Teatrimäng muinasjututeemaliste näpunukkudega.

Lihtsakoelisi muinasjutte nagu “Kakuke” ja “Naerist tõmbamas” saab    lavastada juba päris väikeste lastega.

4)      Muinasjutulossi ja mänguloomade abil loomateemalise muinasjutu väljamõtlemine .

5)      Maskide valmistamine ja muinasjutulises mängus kasutamine.

6)      Saladuslikust kotist võetud muinasjututegelaste kirjeldamine.

7)      Dialoogide loomine, situatsioonide lahendamine.

8)      Kuldkalakese õngitsemine ja talle kolme soovi edastamine koos  lapse  põhjendustega

Väga hea võimalus väärtushinnanguid kujundada. Kalakese asemel saab kasutada võlulille, millelt kroonlehti rebides ja tuulde heites saab midagi soovida.

Eri rahvaste muinasjutte kuulates saab anda lisainfot ja fakte selle maa kohta, uurida gloobust ja kaarti, uurida rahvariideid ja tänapäevast elu, proovida rahvustoitu jne. Muinasjutt on abiks nii suurtele kui  väikestele.

Head fantaasialendu!

Kärt Mere

Nõmme Lastekaitse Liit

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

6 + 3 =
Please leave these two fields as-is: