Artikkel sidusast kõnest

Ümberjutustamise oskuse arendamine tagab sidusa kõne arengu kõrgema vormi – iseseisva sidusa jutukese moodustamise

Erinevad uuringud näitavad, et kooliminevatel lastel ei ole piisavalt oskusi sidusa kõne moodustamiseks.

Kuigi lasteaiast tulevate laste keeleline ettevalmistus on hea, eriti häälikute kuulmine, lugemisoskus jne. on suuri puudujääke just jutustamisoskuses. Nõrgemad on tulemused nii pildi kui pildiseeria järgi jutustamises. Uuringud on näidanud ka, et kõige keerukamaks osutuvadjutu ümberjutustamine, täiskasvanu seletuste/ esitluste jälgimine ja meelespidamine (Laane, E : 2004; Kikas, E., Häidkind, P. : 2003)

K. Nugin (2007) jõudis oma doktoritöö tulemustes järeldusele, et lastele võimaldatakse enam käelisi tegevusi, kui eneseväljendust.

Uuringute tulemused annavad aluse järeldada, et nii lasteaiad kui ka lapsevanemad peaksid rohkem pöörama tähelepanu verbaalsele väljendusoskuse kujundamisele. Lastele peaks pakkuma rohkem  võimalusi jutustada, rääkida ning arutleda.

Sidusa kõne oskus on vajalik, et laps suudaks end nii eakaaslastele kui täiskasvanutele mõistetavaks teha. Ladus eneseväljendusoskus on eduka suhtlemise  ja ka  teksti tajumise oskuse aluseks.

Sorava sidusa kõne arendamine koolieelses eas on tähtis kooliks ettevalmistamisel, sest õppimise aluseks on suurel määral just sidus kõne – õpikutekstide mõistmine, õpetaja sõnalistest juhenditest aru saamine, enda teadmiste väljendamine. Väljendusoskus on abiks küsimuste esitamisele ja vastamisele, selgitamisoskusele, kirjeldamisele, arutlemisele, hinnangute andmisele, emotsioonide väljendamisele, fantaseerimisele, läbirääkimisoskusele, planeerimisele, põhjendamisele, jutustamisele ja lugude kuulamisele jne. (Browne 2001: 7)

Sidusa kõne areng jätkub loomulikult koolis, kuid alus selleks pannakse juba koolieelses eas.

Mis on sidus kõne?

Sidusaks kõneks saab nimetada kõnet, mille sisu ja vorm on ühtne. Sidus kõne peegeldab loogilist mõtlemist – oskust lahti mõtestada tajutut ning väljendada seda kuulajale arusaadavalt. (Vinogradova, N. F., Ušakova, O. S. 1979 : 114)

Karlep, K. (2003: 41) nimetab sidusaks kõneks teksti, milles laused omavahel sisuliselt haakuvad, moodustades terviku. Sidusas kõnes hargneb mõte kindla teema piirides ning uus, lisanduv teema on sisuliselt seotud olemasoleva teemaga. Teksti terviklikkus sõltub siiski tajujast, sest kõigile ei pruugi tekst terviklikuna tunduda.

Sidusa kõne alla kuuluvad kaks erinevat liiki kõnet – dialoogiline kõne ja monoloogiline kõne. Kummalgi neist on oma eripära.

Dialoogilise ja monoloogilise kõne omavahelist seost on tähtis arvestada lastele emakeele õpetamise metoodikas, sest dialoogilise kõne oskus ja harjumused on monoloogilise kõne valdamise aluseks.

Dialoogilise kõne õpetamise käigus luuakse eeldused kirjeldamis-ja jutustamisoskuste valdamiseks. Sellele aitab kaasa dialoogi sidusus: vestluse teemaga määratletud repliikide järgnevus ja loogilis-mõtteline omavaheline seos erinevate väljenduste vahel. Sellepärast on oluline, et lapsed kõigepealt õpiksid vestlema: kuulama kaasvestleja küsimust, reageerima sellele asjakohase kommentaari küsimuse või tegevusega. Laps peaks juba lasteaias omandama teadmise, millal kuulata, millal rääkida ja kuidas teemast kinni pidada.

Monoloogilise kõne põhiliikideks on jutustus ja ümberjutustus, mille lapsed omandavad keskmises ja eriti vanemas koolieelses eas. (Vinogradova & Ušakova 1979 : 115, 118, Aleksejeva &  Jašina 1998: 248, Parke 2000: 103)

Karlep, K. (2003 : 279) toob välja, et ümberjutustus kui vahendatud tekstiloome on lapse jaoks ühest küljest lihtsam, ta peab edasi andma varem tajutud teksti, teisest küljest raskem, sest lapsed kaotavad tuttava teksti puhul kergesti huvi. Siin ongi õpetaja põhitööks huvi äratamine ja üleval hoidmine.

Laste sidusa kõne areng realiseerub eelkõige läbi jutustama õppimise, mis saab alguse lihtsate kirjanduspalade ümberjutustamisest. Sawyer, R. K. (2006) teostas oma uuringus erinevaid katseid, et näha, kuidas tekib sidus jutustus ning jõudis järeldusele, et loovmängud ei ole sidusa jutustuse tekkimise aluseks. Samuti näitasid tulemused, et isegi täiskasvanud ei ole võimelised produtseerima kollektiivset sidusat jutustust, kui neil puudub süžee. Järelikult on laste jaoks väga oluline tunda erinevaid süžeede struktuure, et nad suudaksid luua oma sidusat jutustust. Muinasjuttude või filmide ümberjutustamine võib luua aluse sidusa kõne struktuuridele.

Ümberjutustamise oskuse arendamine tagab sidusa kõne arengu kõrgema vormi – iseseisva sidusa jutukese moodustamise. (Vinogradova & Ušakova 1979 : 118)

Ümberjutustamisele eelneb aga pikk eeltöö, mis saab alguse sõnavara rikastamisest ja laiendamisest, lauseõpetusest, häälikuseadest, grammatiliste vormide oskuslikust kasutamisest, aga eelkõige kuulamisoskusest ja mõtlemise arendamisest.

K. Karlepi (2003: 265) järgi on tekstiloome õpetamisel oluliseks oskus muuta sõnastust. Lastele on hästi arusaadavad lausete ümberpaigutused sündmuste ajateljel. See meetod on eriti sobiv lasteaias kasutamiseks, sest aitab lastel paremini jutu sisu lahti mõtestada. Teksti taastamiseks sobib esitada küsimus: Mis toimus varem? Seda on hea teha näiteks seeriapiltide abil. Siin sobib kasutada eakohaseid muinasjutte, mis pakuvad lastele huvi ja on loogilise-, lastele kergesti tajutava ülesehitusega, omades kindlat algust ja kokkuvõtet.

On hea, kui lasteaias esmasele teksti esitamisele eelneb sissejuhatav vestlus, kus õpetaja tutvustab eelnevalt uusi sõnu, väljendeid, konteksti, et jutu sisu paremini mõista. Järeltööna on vajalik jutu analüüs ja selgitused, sealjuures erinevad metoodilised võtted (õppemängud, lavastused jms. ) teksti lastele tuttavaks muutmisel. Ümberjutustus toetub mälule ja teadmistele teksti sisust. Uuringud näitavad, et laps on võimeline arusaadavalt edastama ainult tuttavat ja arusaadavat teksti. Sealjuures mängib olulist rolli see, kui huvipakkuv on lapse jaoks jutu tegevus või karakterid. (Zigeler, Mitchell & Currie 2005: 118-119, Karlep 2003)

Kui lastel on raskusi tekstist arusaamisega ei tohiks ümberjutustamisega kiirustada. Ei saa ümber jutustada seda, mida pole mõistetud. Peale tekstist arusaamise on oluline veel kuuldu säilitamine mälus ning oskus seda uuesti sõnastada. Et väike laps õpib enamasti matkides on vajalik eakohane tekst ning selle õpetajapoolne läbimõeldud, ilmekas ettekandmine. Enne ümberjutustamise alustamist antakse lastele piisavalt aega vestlemiseks teemade üle, mida jutt kajastas. Oluline on, et lapsed saaksid rahulikult meelde jätta loo sündmused ning nende esinemise järjekorra.

Meeldejätmise aluseks on psüühilises tegevuses tekkivad ajutised või püsivad närviseosed ning assotsiatsioonid. Info omandamiseks kontsentreeritakse tähelepanu, manipuleeritakse esemetega ja seostatakse uut infot olemasolevaga. Sellepärast tuleb teksti paremaks meeldejätmiseks seda korrata ning koos lastega ka lahti mõtestada. Lastele ei tehta ülesandeks teksti meelde jätta, vaid see toimub tegevuste käigus, mis tähendab materjali rühmitamist, vastandamist, seostamist, ringi paigutamist, üldistamist jne. ( Karlep 2003: 261, 279 – 280; Bachmann &  Maruste  2003: 132)

Selleks, et lapsed ei kaotaks huvi juba tuttava teksti vastu, on oluline õpetajapoolne põhjalik ettevalmistus ja erinevate võtete tundmine. Nii võib näiteks rääkida kordamööda jutust episoode (läbi rollimängu, nukkudega, figuuridega, kostüümidega jne);jutustada jutt ümber läbi peamiste sündmuste nimetades jutu seisukohast tähtsaid fakte ning joonistades neid õiges järjekorras tahvlile; jutustada jutt ümber, aga muuta tegelaste sugu; rääkida lugu ümber teisest alguspunktist; kasutada lastele tuttavaid olukordi jne. Abiks on kindlasti ka rolli minemine. Näiteks: Sina oled Punamütsike, jutusta, mida Punamütsike tegi! Sellised tegevused arendavad laste empaatiat, oskust näha asju teiste inimeste vaatenurgast. Laste motiveerimiseks võib kasutada erinevaid näitlikke materjale: pildiseeriaid, jutuga seotud esemeid, dekoratsioone, kasutada helilist materjali, laua- või tahvliteatri vahendeid jne. Kui lapsel on kartus kõnelemise ees, võib tal lasta kõnelemise ajal näiteks tekstiga seotud eset või käpiknukku käes hoida. See muudab ta tähelepanelikumaks ning tema spontaanne keelekasutus paraneb. (Browne 2001: 78 – 81; Pärn 2001: 60; Machado 1980: 110; Curian & Ballew 2004: 143; Uusen 2002: 103-109)

On teada, et jutustatud muinasjutt arendab laste kujutlusvõimet, kuulamisoskust ja mõtlemist rohkem, kui raamatutekst, sest lapsed õpivad rääkima täiskasvanute kõnet jäljendades. Õpetaja vestetud jutt on lastele jutustava kõne näidiseks.

Uurimustöös “4-aastaste laste sidusa kõne arendamine muinasjuttude kaudu” (2006) jõudsin järeldusele, et muinasjutt on selles vanuses laste sidusa kõne arendamiseks oma huvipakkuva süžee, kunstipäraste väljendite ning korrapärase struktuuriga väga tõhus vahend. Muinasjuttudel on oma traditsiooniline algus, seda kuuldes meenuvad lapsele teised, juba omaseks saanud muinasjutud sissejuhatuse, sündmuste arengu ning tuttava lõpuga. Niimoodi kinnistub lapses oskus jutte üles ehitada, kui ta hakkab moodustama oma enda sidusat jutukest.

Tänapäeva kiire elutempo tingib verbaalse suhtlemise osakaalu vähenemise, seda eriti laste ja vanemate vahel, sest tihti asendab vanemat teler või arvuti. Omavaheline suhtlemine, elava kõne kuulamine on aga põhiline kõne arengu tagaja. Kooliks valmistumisel on kõne arendamine olulisim valdkond, mis mõjutab otseselt nii lapse sotsiaalset kui ka intellektuaalset arengut. Võib kindlalt öelda, et sidusa kõne valdamine tagab lapsele turvalised kooliaastad.

Nagu artikli pealkiri ütleb, on sidusa kõne arengu kõrgemaks vormiks iseseisva sidusa jutukese moodustamine. Lihtsamate kirjanduspalade, eriti aga eakohaste muinasjuttude ümberjutustamine aitab aluse luua sidusa kõne struktuuridele ning on analoogiks oma sidusa jutukese moodustamisele.

Lasteaias ei ole õpetajal enamasti rühmade suuruse tõttu võimalik kuulata kõikide laste ümberjutustusi. Siin kohal teen lõpetuseks soovituse kaasata lapsevanemad laste ümberjutustusoskuse arendamisse. Peale kahenädalast süvendatud tegelemist muinasjutu teemaga lasteaias, võiksid vanemad paluda kodus lapsel endale muinasjutt ümber jutustada. See tagaks ka loomult argade laste sidusa kõne edasiarenemise.

Triinu Puidet,
Piilupesa lasteaia õpetaja,
TLÜ kasvatusteaduste magistrant

Allikad:

Aleksejeva, M. M. & Jašina, V. I. (1998). Koolieelikute emakeelse kõne arendamine ja õpetamine. Moskva: AcademiA

Bachmann, T. & Maruste, R. (2003). Psühholoogia alused. (2. , täiend. tr. ) Tallinn: Kirjastus Ilo

Browne, A. (2001). Developing Language and Literacy 3-8.London: Paul Chapman Publishing

Karlep, K (2003). Kõnearendus. Emakeele abiõpe II. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus

Kera, S. (2004) Üheskoos teel. Lapse arengust ja kasvatusest. Tallinn: Kirjastus Ilo

Kikas, E. & Häidkind, P. (2003). Koolivalmidus ning 1. klassi õpilase arengu jälgimise pilootuuringu II osa analüüs. [2007, aprill 06]

www.hm.ee?popup=download&id=3886

Laane, K. (2004). Katse uurida 6. – 8. aastaste laste keelelist arengut. [Magistritöö] Tallinn Pedagoogika Ülikool, Kasvatusteaduste teaduskond, algõpetuse õppetool.

Machado, J. M. (1980). Early Childhood Experiences in Language Arts. (2. tr. ) New York: Delmar

Nugin, K. (2007). 3-6 aastaste laste intellektuaalne areng erinevates kasvukeskkondades WPPSI-R testi alusel. [Doktoritöö] ] Tallinn Pedagoogika Ülikool, Kasvatusteaduste teaduskond, eelkoolipedagoogika õppetool.

Parke, T. (2000) Talking and listening. In.. Durry, R. , Miller, L. & Campbell, R. (Eds.). Looking at Early Years Education and Care. London: David Fulton Publishers

Puidet, T. (2006) 4-5 aastaste laste sidusa kõne arendamine muinasjuttude järgi. [Bakalaureusetöö]. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste teaduskond

Pärn, M. (2001) Jutuvestmisoskus ei tule iseenesest, seda on vaja arendada. Rmt. Päär, P. (Koost.). Jutuvestja II. Tõravere: Tõravere Kirjastus

Sawyer, R. K. (2006). Improvisation and Narrative. In. Parker-Rees, R. & Willan, J. (Eds.) Early Years Education. London, New York: Routledge

Uusen, A (2002). Emakeele õpetamisest klassiõpetajale. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool

Vinogradova, N. S. & Ušakova, O. S. (1979). Sidus kõne. Rmt. Sohina, F. A. (Pod. Red.). Laste kõne areng eelkoolieas. Moskva “Prosvesšenije”

Ziegler, F. , Mitchell, P. & Currie, G. (2005). How Does Narrative Cue Children’s Perspective Taking? Developmental Psyhology, Vol.41 (1), 115-123.

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

11 + 9 =
Please leave these two fields as-is: