Sõna “draama” tähenduse lahtimõtestamine ja mõistmine ei ole lihtne. Üheks põhjuseks on sisulise tegevuse, mida me draamaks nimetame, paindlikkus: seda võib sobitada erinevate õppe- eesmärkide, meele-ja vaimuhaiguste raviga ja samahästi kunstilistel eesmärkidel kasutada. See tähendab, et meetodina ületab draama tavalise teatri, psühholoogia ja õpetamise kategooriad.
Meil on draama mõistmise, vajalikkuse ja kasutamisviiside leidmisega tegelenud M. Pullerits, M. Loorits, M. Leino, S. Raadik. Nende seisukohtadele tuginevad ka minu arutlused draamast.
M. Loorits kirjutab oma magistritöös, milles selgitatakse draamaõpetuse vajalikust õpetajaks õppivatele tudengitele:,,Draama käsitlemisel antiik- kreekalikus mõtlemises, oli näidendil ja näitlemisel peale kasvatusliku ja meelelahutusliku ülesande ka kultuuriline tähendus uute mõtete ja filosoofiate esitamisel.” 
Draama on läbi ajaloo olnud tugev mõjutusvahend, mis on alguse saanud maagilisest rituaalist ja sisendanud teatud väärtusi. Teatavasti esitas esimese draama definitsiooni juba Aristoteles, tuues esile, et kõikidele kunstidele on omane,,jäljendus” ning kunstid erinevad üksteisest vaid väljendusvahendite ja -viiside poolest. ( Pullerits 2004:65)
Draama kui näidend on mõeldud mängimiseks.
Marje Looritsale tuginedes saab välja tuua, et 20. saj. tuntuim inglise draamapedagoog Gavin Bolton rõhutab, et draama on kujutluspildile põhinev tegevus, mille algjuured on inimliku läbikäimise mitmepalgelisuses. Jonathan Neelands vaatab draamat kui lapse sotsialiseerumisele kaasa aitajat. Draama abil võib õppida käsitlema keskkonda ja tema sümboleid. Nende kahe nägemused on loonud draamakasvatusele põhja – draama kasutamisele õpetuses, kultuuristumises ja sotsialiseerumises.
Tänapäeval on draama mõiste tõlgendatav mitmel moel ning tema täpne määratlemine sõltub üldjuhul kontekstist. Kirjanduses mõistame draama all erinevaid þanre. Näitekunstis on draama orienteeritud teatrile.( Pullerits 2004:65)
Sõna”draama” sisaldub ka psühhodraama ja sotsiaaldraama nimetuses. Ka nendes tegevustes sisalduvad draama elemendid. Viimasel ajal on pedagoogikaski käsitlust leidnud draamaõpetus kui “õppimine tegevuses” “draamaprotsess” ja “tegevustehnika” ( Leino 2001)
Laiemas mõttes võib anda draamaõpetusele kaks erinevat tähendust: draama – teatriõpetus, draama – kui tegevuslik õppimine. ( Pullerits 2004 )
Ward ja Siks tähtsustasid väikelapse õppimist. Nende veendumuseks oli, et laste jutustamisoskust ja tunnetamiste tegevust saab stimuleerida rollimängude kaudu. Mängu nimetati,,draamamänguks”. Wardi töömeetodiks olid dramatiseeringud ja improvisatsioonid, mille aluseks on jutustused, luuletused või riimid, ning seotud on see pantomiimi ja rütmiharjutustega. (samas 2004 65-66).
Iseseisva draamaõpetuse üheks väljakujundajaks oli Peter Slade (1945), kes käsitles draamaõpetust kui spetsiaalset kunstivormi lastele. Asjade ja esemetega mäng, mille abil ennast väljendatakse ja üksikuid situatsioone edasi antakse. Seda nimetatakse projekteeritud mänguks. Personaalne mänglähtub otseselt lapsest enesest ja tema kehast kui väljendusvahendist (liikumine, liigutused). Mõlema mängu puhul saab õpetaja stimuleerida laste eneseväljendamist häälte, muusika või lugudega, mis viivad välja improvisatsioonini.
Teiseks iseseisva draamaõpetuse väljakujundajaks on Brian Way (1967), kes tähtsustab last kui isiksust. Käsitledes draamat kui ühe võimaliku vahendina aitamaks jõuda maailmatunnetuseni. Tegemist on mõtlema suunamise, kujutlusvõime, kehavalitsemise, kõne, tunnete st. kõigi meelte kaudu ja intellekti jätkuva arendamise kaudu. Way lähtub Piaget´ seisukohast, et kaaslaste vastastikused suhted on väga olulised ja tähtsad lapse arutlusvõime ja sotsiaalse kompetentsuse kujunemisel. ( samas 66 -67).
Dramatiseerimise ajal töötavad lapsed tihti paarides, gruppides. Lapsed peavad otsustama grupina, kuulama üksteist ja väärtustama teiste ettepanekuid. Nad peavad tegema koostööd eesmärgi saavutamiseks. Kasutama kõigi grupiliikmete tugevaid külgi.
Vaatame lavastusmängu, mida olema harjunud lasteaedades nägema. Lastele võimaldatakse mängimiseks esemed, (lauateatri vahendid, käpiknukud, maskid, peakatted, kostüümielemendid jne. ) mille abil nad saavad üht või teist tegelast edasi anda ja vastavalt loos kirja pandud situatsioonides kujutada. Selles sisaldub projekteeritud mängu vorm. Laps kujutab situatsioone ja olukordi vastavalt sellele, kuidas ta jutustuse sisu ja tegelasi tajub, ning teeb seda oma kehast ja liikumisoskusest lähtuvalt. Selles väljendub personaalse mängu vorm. Lavastusmängu mängitakse koos rühmakaaslastega ( grupis) Kui rühmakaaslased saavad omavahel hästi läbi, kulgeb mäng mõnusasti. Kirjanduspala ideed tunnetab laps läbi kehalise liikumise, kõnelemise, lavastusmängus kasutatava muusikatausta, dekoratsioonide illustratiivsuse. Hetkemaailma tunnetamisele aitavad kaasa ka vahendid mille abil ta tegelaskuju edasi annab. Kõige selle kaasabil jõuab laps, mängides ise läbi erinevaid olukordi, etendades erinevaid tegelasi, maailmatunnetamiseni. Nii võibki ütelda, et lavastusmängus sisalduvad draamaõpetuse elemendid. Veel rohkemgi, lavastusmäng on üks osa draamaõpetusest, kus kaaslastega vastastikku suheldes areneb lapse arutlusvõime ja kujuneb sotsiaalne kompetentsus. (Uusen, 2003; Karlep 2003)
Juttudes, tekstides, muinasjuttudes kirjeldatud situatsioonide dramatiseeringud ehk lavastused eeldavad rollimängu kogemusi. ( Karlep 2003: 31, 332) Elava teatri tunnetusjõud vaatepildi, häälte, kujundite ja rütmide ühtsuses aitab oma koorest välja tulla ja ümbritsevale maailmale avaneda. Rolli võtmisega saavad lapsed põgeneda igapäevasest identiteedist ja kaotada piirangud. See on kasulik nende laste puhul, kes on arglikud või kellele ei meeldi grupitegevuses osalemine. Kui neile anda eriline roll, siis julgustab see neid olema see karakter ja hülgama oma häbelikkuse. See ilmneb just eriti siis kui kasutada nukke ja maske. Õpetaja saab julgustada nii neid lapsi, kes muidu jääksid tagaplaanile.
Looritsa (2003:12) arvamusel võib olla draamakasvatus vahend inimisiksuse kasvatamiseks, võib olla vahend õpetada meetodeid ja tehnikat, millega mõjutada ümbritsevat. Sellest tulenevalt on draamaõpetuse eesmärkideks nii indiviidi kasv isiksusena kui kunstiliste oskuste ja eneseväljenduse arendamine. Pedagoogiline draama keskendub osalejate elamustele ja ei sea vaatajaskonna mõjutamist eesmärgiks. ( Pullerits 2004:68).
Raadiku sõnul ( 2001: 4) on draamakasvatuse põhirõhk tuttavate tekstide reprodutseerimisel laste poolt nende kujutuses ja esituses st. dramatiseerimisel e. lavastusmängul. Selle käigus annavad nad edasi tegevustikku, oma tundeid, arvamusi seisukohti. Selleks tuleb neil minna teksti sisse. Võtta endale tegelasrolli kuju ja välimus, läbi elada sündmustik ja tunded, mida tunnevad tegelased ning väljendada oma suhtumist tekstis esinevatesse elunähtustesse. Tegevuse käigus teevad lapsed valikuid ja annavad hinnanguid mängus toimunule. Iga selline maailm ja ümbritseva tunnetamine on hea kasvatusmeetod, mõjutades laste suhtumisi ja maailmavaadet tundavalt efektiivsemalt, kui ühe täiskasvanu õpetused ja valmis seisukohavõtud inimese käitumise ja nende tegude, moraali, eetika, omaduste ja välimuse kohta. ( samas) Täiskasvanu saab tekste valides rikastada laste mängusüþeesid ja seeläbi pakkuda võimalusi fantaasia, loovuse, olemasolevate kogemuste ja oskuste rikastamiseks. Kindlasti aitab lapsi süþee edasiandmisel dramatiseeringusse sisse toodud muusika, laul, liikumine ( samas). Raadik soovitab meeles pidada, et laps areneb vaid jõukohases tegevuses:,, Seega, ärgem nõudkem mängijatelt veatut ja perfektset esitust. ”. Ta soovitab mitte maha suruda lapse initsiatiivi mistahes rolli valides, olgugi see täiskasvanu arvates lapsele sobimatu ja üle jõu käiv. Mängu käigus tajub laps seda isegi ja nii kujuneb vähehaaval adekvaatne pilt oma võimetest. Me saame draamakasvatuse kaudu luua eeldused selleks, et laps hakkaks oskama ja saaks piisavalt kogemusi julgeks eneseväljendamiseks nii eluks kui laval. ( samas)
Kõigil draamaõpetuse vastu sügavat huvi tundvatele lasteaiaõpetajatele soovitan pöörduda Tallinna Liivaku lasteaiaõpetaja Agne Rannaääre poole või tutvuda tema äsjakaitstud bakalaureusetööga kolledþi raamatukogus. Usun, et sealt on mõndagi põnevat teada saada.
Illustreerivaks materjaliks on kasutatud meie praktika- ja koostööpartnerite, Lääne – Virumaa lasteaedade fotosid.
Mare Vassiljev
TLÜ rakvere kolledži õpetajakoolituse osakonna juhataja
Kasutatud kirjandus.
Loorits, M.(2003) Draamaõpetus õpetajakoolituses: [magistritöö] .
Raadik, S. (2001). Õpime mängides : draamakasvatus lasteaias ja algklassides. [ Tallinn] Avita
Raadik, S. ( 2003) Õpime mängides : draamakasvatus II. [ Tallinn ] Avita
Pullerits, M. (2004) Muusikaline draama algõpetuses- kontseptsioon ja rakendusvõimalusi lähtuvalt C. Orffi süsteemist.[ Võrguteavik]: analüütiline ülevaade.
Tallinn: Pedagoogikaülikool. Sotsiaalteaduste dissertatsioon
Leino, M. (2001) Tegevus kui teraapia.Tallinn: Eesti lastekaitse Liit (Tallinna Riiklik
Ekasmi- ja Kvalifikatsioonikeskuse trükikoda.
Karlep, K. (2003). Kõnearendus, emakeele abiõpe II . Tartu Ülikooli Kirjastus
Uusen, A (2002) Emakeele õpetamisest – klassiõpetajale. Tallinna Pedagoogikaülikool
