Reet Nõulik
Tegelased: Päkapikumemm
Hundi- Uugu emaga
Kaks jänesepoega emaga
Oravalaps emaga
Metsseapõrsas emaga
Kaks rebaselast emaga
Kaks karulast emaga
Poiss ja tüdruk isaga
Kuusk
Emade asemel võivad olla isad. Mingile loomale mõeldud teksti võib jaotada loomalaste ja nende ema või isa vahel vastavalt vajadusele, s. t. olenevalt lapse suutlikkusest. Muuta võib ka tegelaste arvu.
Laval on karu, rebase ja jänese pesad. Maas on lumi. Tegelased laulavad ringis kõndides „Meil metsas sirgus kuuseke“, ringi keskele seisab Kuusk ( soovitavalt pikk ja tugev isa) .
Kõik tegelased teevad Kuusele pai ja poevad peitu.
PÄKAPIKUMEMM: Ongi esimene lumi maas. Jõuluaeg ka juba ukse ees. Päkapikkudel tuleb tublisti tööd juurde. Seni käisid nad lapsi ainult piilumas, aga nüüd hakkavad headele poistele- tüdrukutele üllatusi tegema.
JÄN KUD tulevad keksides ja oma jälgi vaadates: Tere, Päkapikumemm!
PÄKAPIKUMEMM: Tere, jänkukesed! Kas otsite süüa?
JÄNKUD: Ei- ei, kõht on täis. Meie memmel on kodus porgandit ja kapsast küll. Meie teeme hoopis lumele jälgi. Vaata, kui vahvad jäljed lumele jäävad! (Keksivad ära).
PÄKAPIKUMEMM: On teised vahvad jah! Küll on tore, kui kõht on täis ja võib midagi mõnusat teha. Loomadel peaks talvevarusid veel ikka mõneks ajaks jätkuma. Hiljem tuleb päkapikkudel ja inimestel loomadele – lindudele toitu juurde tuua, muidu on neil talve lõpuni väga raske hakkama saada. Aga praegu ei tohiks tühi kõht neile veel muret valmistada.(Ära).
HUNDID: Meil küll tagavarasid pole.
Kõht on hirmus tühi! Kust midagi hamba alla saaks!
JÄNKUD tulevad jälle keksides, kummalgi porgand käes: Vaata mu jälgi! Näe, kuidas ma hüppan!
HUNDID: Noh, keksijad, teil on kõhud täis, jah?
JÄNKUD: Jaa, on küll.
HUNDID: Aga meie kõhud on tühjad ! Meile on ka midagi süüa vaja! Anna see porgand siia!(Kahmavad jänestelt porgandid ja löövad ahnelt hambad sisse. Jänkud jooksevad hirmunult kuuse taha peitu. Hundid teevad jälestava näo ja viskavad porgandid jänestele tagasi): Päh, need ju ei kõlba süüa, söö ise, kui tahad!(Lähevad ära. )
JÄNKUD: Jookseme ruttu koju! ( Jooksevad jänesepesa juurde) : Ema, ema, hundid sõid meie porgandeid!
JÄNESEEMA: Hundid ei söö ju porgandeid ja muud sellist kraami!
JÄNKUD: Nad ütlesid, et neil on kõhud tühjad.
JÄNESEEMA: Tõsi või? Miks nad endale küll kasvõi vähekene talvevarusid ei soetanud? Rasva või konte oleksid nad võinud ju kõrvale panna. Terve suve põõnutasid päikesepaistel. Näete nüüd, kui paha see laiskus ikka on.(Lähevad pessa)
ORAV : tuleb käbiga kuuse juurde keksima : Hipsti- hopsti, hipsti- hopsti
Hüplen mööda puude oksi.
Niksti- näksti päevad läbi
Närin kuuse otsas käbi.
HUNDID : tulevad kaugemalt: Ohoo, ehk saab oravalt süüa? Anna meile ka käbi!
ORAV ronib kuuse otsa, s. t. Kuusk võtab ta sülle ja viskab sealt huntidele käbi : No eks te siis proovige!
HUNDID maitsevad kordamööda käbi, teevad vastiku näo : Päh, kas sul muud toitu pole?
ORAV võtab taskust ja ulatab huntidele : On küll. Võta sina pähkleid ja sina saad kuivatatud seene.
HUNDID : Kuidas sa sellist toitu küll üldse süüa saad. Uuuuuuuuu…… (Jätavad toidu kuuse alla ja lähevad ära. Orav tuleb kuuse sülest maha, korjab oma varanduse kokku ja keksib kuusele lehvitades teisele poole)
METSSEAD kartulitega käes: On metsanotsul elu hea,
Ta nälga nägema ei pea,
Sest ammu valmis varusin
Ma tammetõrud, kartulid.
HUNDID sörgivad kohale ja hüüavad juba tulles: Kas tammetõrud ja kartulid on ikka hea toit?
METSSEAD: Röh- röh, muidugi on. Paremat toitu maailmas polegi.
HUNDID : Andke siis ruttu meile ka! Kõht on kole tühi!
METSSEAD: Miks teil endal süüa pole?
HUNDID : Mis kätte sain, selle ära sõin.
METSSEAD: Meil on kaasas ainult kartulid. Aga eks te siis võtke pealegi.
HUNDID proovivad ja vihastavad : Ah tahtsite meid petta, jah! Sellist asja ei kõlba isegi väga näljasel hundil süüa.
METSSEAD lähevad kuuse varju: Kartul on meie lemmiktoit ja neile ei maitse ! ? Imelik!
(lähevad ära, hundid kaovad ulgudes teisele poole.)
REBASEEMA tuleb üksi, vaatab ringi ja kutsub siis ka rebaselapsed: Tulge siia,lapsukesed!
Vaadake esimest lund, kullakesed!
REBASELAPSED: Ah see on lumi! Nii külm! Nii pehme! Lumi on sama valge nagu rasv,
mida me täna purgi seest limpsisime. (Kuuse varjus on näha huntide vaikset piilumist).
REBASEEMA: Lume peale jäävad jäljed, näete. Tark rebane pühib jäljed pesa läheduses
sabaga ära. Siis pole näha, kus meie pesa on. Noh, proovige! Tubli, tubli! (Rebaselapsed
vehivad sabaga jälgi pühkida).
HUNDID kargavad kuuse tagant rebaste juurde : Mis rasvast ja purgist te siin rääkisite?
Kus see purk on ja kus see rasv on?
REBASELAPSED: Me ütlesime, et lumi on …
REBASEEMA sikutab rebaselapsed oma selja taha ja kähvab: Kas sina, hunt, ei tea, et pole
viisakas teiste juttu salaja pealt kuulata?
REBASELAPS: Tere nad ka ei öelnud!
HUNDID: No tere, me enam ei kuula salaja pealt, anna süüa! No palun !Kõht on hirmus tühi ja ainult sinul on sellist toitu, mis süüa ka sünnib. Rasv, mmm…
REBASEEMA nügib lapsi pesa poole ja räägib sealjuures: Ainult üks purk mul seda rasva oligi ja see on juba otsas. Pole mul teile midagi anda.
HUNDID hakkavad seda kuuldes haledalt ulguma.
REBASEEMA toob selle peale pesast peaaegu tühja purgi: Ole lahke, purk jäi puhtaks lakkumata
HUNDID haaravad üksteise käest purki nii et kõik saavad veidi lakkuda : Aitäh, rebane, kas rohkem pole?
REBASEEMA: Pole mul rohkem midagi. Mine küsi karu käest. Head aega (poeb pessa)
HUNDID : Karu ju magab talveund. Kes teda küll äratada julgeb. Äkki saab veel kurjaks.
Aga kõht on ikka veel väga hele. (Hundid lähenevad aralt karu koopale, üks üritab kõhklevalt koputada. Siis pistab hundiema koonu koopasuhu ja ulub) : Uuu … karuott! Karuke, uuu!
KARUEMA ringutab, mõmiseb, haigutab ja poeb aeglaselt ning unise näoga välja: No mida nüüd! Uni vaevab ja magada ei lasta. Kas sina, kriimsilm, julged meie und segada!
HUNDID läbisegi : Uuu… Ei julge…. Tere ….Palun süüa..
KARUPOJAD ronivad ka välja : Tere…
KARUEMA : Mis süüa sa siis pakud?
HUNDID : Ei, meie ei paku, vaid palume süüa. Kõht on nii väga tühi! Äkki on sul veel midagi söödavat alles jäänud ?
KARUEMA hakkab naerma, patsutab poja kõhtu ja silub enda oma : Mõmm- mõmm, ehehee! Meie tagavarad on siin. Suvi läbi sõime hoolega, et paksuks minna, siis on hea magada. Aga oot, midagi vist siia jäi.(poeb koopasse)
KARUPOJAD lähevad lund uurima : Mis see veel on? Näe, valge ja külm!
KARUEMA tuleb meepurgiga : No näe, veidike mett oligi veel alles.
HUNDID pettunult : Mett! ? Kas rasva polegi?
KARUEMA. Ei ole, kõik on naha vahel.
HUNDID ohkavad ja vantsivad kurvalt minema. KARUEMA limpsab ise mett.
KARUPOISID : Emme, mis asi see külm ja valge on?
KARUEMA : Ooo.. see on ju lumi!
KARUPOJAD : See on vahukoor, ma proovin, ampsti !
KARUEMA : maitseb ka lund : Polegi maitset. Külm ja märg teine. Limpsake siit mett, see on palju parem. Aga nüüd, poisid, marss koopasse magama ! Mul jäi enne unenägu pooleli!
( Kõik mõminal koopasse)
Tuleb pere – isa ( ema) koos lastega.
ISA : Selle ilusa suure kuuse varju panemegi loomadele jõuluajaks süüa. Sina, Tiina, riputa kuuseokstele lindude jaoks toitu. Vaata, mida sa neile kotist leiad.
TIINA : Siin on viljakimbud ja rasvapallikesed. Õunu saab ka lindudele panna.
KUUSK näitab, kuhu riputada : Pane siia ja selle oksa külge ja siia ka…..
TOOMAS : Mida me loomadele söögiks paneme?
ISA : Vaata neist suurtest kottidest.
TOOMAS : Siin on metskitsedele ja põtradele heina. Aga kellele on need vihad?
ISA : Kui me suvel vihtasid tegime, siis rääkisime sellest. Tuletage meelde.
LAPSED : Jänestele, põtradele, kitsedele, hirvedele…..Neile on porgandeid ja kapsaid ka
natuke kaasas. Tammetõrud lähevad metssigadele! Aga, isa, mida saavad rebased ja
hundid?
ISA : Neile on kaasas rasva ja jõulusüldi tegemisest jäänud konte. Iga loom ja lind saab
midagi.
LAPSAED : Kas me varsti jälle tuleme? Siin on nii ilus ja mõnus olla.
ISA : Tuleme veel mitu korda. Te mõlemad aitasite ju suvel ja sügisel loomadele tublisti
toitu varuda. Hakkame nüüd koju minema, õhtu jõuab juba kätte.(Lähevad ära)
HUNDID tormavad sõnagi lausumata toidu kallale, lõpuks siluvad kõhtu.
HUNDIEMA : Järgmisel suvel olen targem ja panen talveks toitu tallele.
HUNDILAPSED : Jah, nälg on väga kuri asi.
KÕIK teised loomad kogunevad ka kuuse alla ja kiidavad hunte : Jah, see on õige otsus,
just, tubli….
PÄKAPIKUMEMM tuleb kuuse tagant ja jääb kõigi ette seisma, korv vms. käes: No nii,
aeg on minna lastele üllatusi viima. Tiina ja Toomas peaksid küll vist kommidele lisaks
veel peotäie pähkleid ka saama. Juba suvel on nad teinud palju tööd, et talvel loomi- linde
aidata.
Lõpulauluks kõlab kõigilt, ka publikult, laul „ Siis kui minu vanaema …“ või mingi teine laul.
Tore lugu, lavastan kunagi!