Hiiglasuur ja Tibatilluke

Reet Nõulik

Elasid kord Eestimaal Hiiglasuur ja Tibatilluke. Nad olid väga head sõbrad.

Tibatillukesele meeldis kangesti, et tema sõber nii suur on. Kui ta tahtis Hiiglasuurele külla minna, siis võttis ta ainult oma pisikese pasuna, läks trepile ja puhus kuidas kops kannatas. Vaevalt jõudis tilluke pasuna tuppa tagasi viia, kui juba ootas teda aia taga järve vastaskaldal suure väljasirutatud käega sõber. Tilluke ronis talle pihku ja oligi kohe teisel pool järve paksu metsa sees, kus Hiiglasuur elas.

Hiiglasuurele meeldis kangesti, et tal tilluke sõber on. Muidu oleks ta onud ilmas päris üksi. Inimesed selles metsas käia ei julgenud, sest räägiti, et seal elab suur, kole ja kuri koletis, kes kõmistab hirmsat häält teha ja kedagi enam koju tagasi ei lase. Jutus oli ainult kröömike tõtt – hiiglane oli tõepoolest suur ja metsas elas ta küll. Aga kole ja kuri polnud ta mitte sugugi. Hoopis lahke, sõbralik ja üksildane. Kõva häälega kõmistas ta mõnikord tõesti, sest teda vaevas üsna tihti tugev köha. Eks sa katsu köhimata olla, kui pead külmas, vihmas ja tuules pidevalt paljajalu elama. Nii suuri jalavarje, kui hiiglasel vaja, polnud Eestimaal lihtsalt olemas. Hea, et pisike sõber talle vähemalt mõnusa sooja salligi oli kinkinud. Selle salli nimel oli Tibatilluke pool suve tüütut maasikakorjamise tööd teinud. Saadud raha eest ostis ta poest sada meetrit pehmet fliisriiet. Riidest õmbles ta kokku pika salli, mille Hiiglasuur võis mitu korda ümber kaela keerata.

Eriti hull oli aga see, et hiiglasel ei olnud oma maja. Nii suure maja ehitamisel poleks metsa kasvama jäänud enam ühtki puud. Seepärast elas Hiiglasuur metsaga kaetud mägede vahel, jalad ühes ja pea teises mäe sisse tehtud koopas. Suvel võis rahule jääda, aga sügisel, talvel ja kevadel oli külmavõitu ning hommikuti külje all märjavõitu ka.

Lisaks köhale vaevas hiiglast veel tühi kõht, mis kõvasti korisema kippus. Kui oled ikka hiiglasuur ning pead sööma ainult kalu, pisikesi metsõunu, pihlakaid, seenekesi ja rohelist lehesalatit, siis kõhtu korralikult täis ei saa.

Tibatilluke tegi sageli kodus süüa kõige suurema potiga, mis ta poest oli leidnud. Siis jätkus toitu ka sõbrale viimiseks. Hiiglasuurele oli see küll kõigest kolm korda neelata, aga asi seegi. Kõige rohkem maitses hiiglasele rukkileib. Tibatilluke ostis poest leiba alati suure kotitäie.

Ükskord aga polnud Tibatillukest peaaegu terve nädala näha. Hiiglasuur oli mures ning otsustas minna vaatama, mis on tema sõbraga juhtunud. Hüüdmisele vastust ei tulnud. Nüüd tõstis Hiiglasuur hästi ettevaatlikult majakesel katuse pealt, et majja sisse vaadata. Ja mis ta nägi! Tibatilluke oli voodis pikali, ise õhetades, hingeldades ja raskelt köhides. Mida nüüd küll haige sõbraga ette võtta? Ei jäänud Hiiglasuurel muud üle, kui võttis Tibatillu koos voodiga oma suure peo peale ja hakkas linna poole astuma. Üsna ruttu jõudis ta haigla juurde, aga kuidas sõber haiglasse sisse saada? Hiiglasuur vaatas ülemiste korruste akendesse. Tekkis paanika, kõik inimesed kartsid koledal kombel ja üritasid kuskile peitu pugeda. Kohale kutsuti päästeamet helikopteritel ja tuletõrje redelautodega. Julged mehed ronisid katusele, hiiglasele lähemale ja said lõpuks aru, milles asi. Hiiglase tilluke sõber oli haige ja vajas abi.

Nüüd viidi Tibatilluke ruttu haiglasse sisse ja hakati teda ravima. Hiiglasuur jäi aga haigla õuele sõbra paranemist ootama. Väljas magamisega oli ta harjunud, kuid külje keeramise ja varvaste sirutamisega pidi ta siin väga ettevaatlik olema, et mitte kogemata haiglahoonet purustada.

Peagi harjusid inimesed hiiglasega ning said aru, et ta on hea ja sõbralik. Eriti vaimustuses olid lapsed. Hiiglasuur tõstis neid ettevaatlikult oma peo peal kõrgele õhku ja lasi alla tagasi. Kõik haigla töötajad ja külastajad, kellel oli tarvis trolliga sõita, tõstis ta otse peatusesse, nii et nad ei pidanud ise sinna kõndima. Haigla katus, mis lasi vihma läbi ning loodeti kuu ajaga ära remontida, sai tänu hiiglasele poole päevaga parandatud.

Uue haigla jaoks mõeldud mööbli aitas Hiiglasuur kerge vaevaga kohale toimetada. Voodid, toolid, kapid ja lauad laaditi autode asemel suurtesse konteineritesse ja hiiglane tõstis konteinerid mööblivabrikust otse haigla ukse ette. Kõik katusetegijad ning autojuhid said aga soojal suveajal puhkuse ning sõitsid koos peredega lõunamaale reisile.

Varsti sai Tibatilluke terveks ning Hiiglasuur võis ta koju tagasi toimetada. Paranemise ajal oli Tibatilluke teistele haigetele ja arstidele rääkinud oma sõprusest Hiiglasuurega, tema üksildasest metsaelust, kõvast köhast, korisevast kõhust, paljastest jalgadest ning heast ja sõbralikust iseloomust. Nii otsustasid inimesed sõbralikku hiiglast aidata.

Ehitajad tulid oma masinatega ning püstitasid metsa suure ja sooja kilehalli. Kümme päeva tehti mööblivabrikus suurt, tugevat ja pehmet madratsit. Kümme päeva õmmeldi tekivabrikus hiiglasuurt patja ja sooja triibulist tekki. Kümme päeva võttis aega hiiglaslike saabaste ja susside valmistamine jalatsivabrikus. Kümne päeva jooksul saadi õmblusvabrikus valmis mitu paari tohutult suuri pükse, pluuse ja jopesid. Kõik linna vanaemad tulid kokku ja kudusid autokoormatäiest lõngast kõige jämedamate varrastega kõige suuremad sokid, kindad ja mütsi, mida Eestimaal kunagi nähtud. Kui sai valmis ka suurim teekann, mida iial tehtud, paluti Hiiglasuurel kogu see varandus toimetada linnast oma uude majja. Hiiglane oleks õnnest peaaegu nutma hakanud, aga siis oleks võinud kodune järv üle kallaste tõusta, nii et ta jättis nutu nutmata.

Sellest ajast saadik ei pidanud Hiiglasuur enam kunagi kannatama ei külma ega köha käes. Ka üksindus ei kurvastanud teda enam, sest igal pühapäeval sõitis talle külla palju inimesi ja eriti palju lapsi. Kõigil oli külakostiks kaasas mõni leivapäts, nii et hiiglase kõht oli alati täis ja Tibatilluke ei pidanud enam iga päev poest suurt kotitäit rukkileiba ostma.

Nii see jutt meil lõppebki.

Rubriigid: Omalooming. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Hiiglasuur ja Tibatilluke

  1. Mariane kirjutab:

    Vahva!
    Loen seda oma rühma lastele ja annan siis teada, kas neile ka meeldis.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

5 + 6 =
Please leave these two fields as-is: