Kommikratt

Reet Nõulik

Kaasautoriteks Sipsikute rühma lapsed

Oli novembrikuu. Kommivabrikus valmistuti suureks jõulušokolaadi tegemiseks, sest jõuluvanal ja päkapikkudel olid ammu maiustused tellitud ja 25 päeva pärast pidid pikud hakkama laste susse täitma.

Laohoidja onu Endel läks lattu, et hakata sealt välja jagama suhkrut ja kakaod ja kondenspiima; marmelaaditükikesi, kookoshelbeid, pähkleid ja rosinaid – kõike, millest saab head šokolaadi teha. Aga imelik: laos pidi kõike olema palju, kuid tundus olevat päris vähe. Onu Endel vaatas ja imestas: rosinad olid peaaegu otsas, marmelaaditükke ainult üks kastitäis, suhkrut ainult 10 kotti. Puutumata olid vaid kookoshelbed ja kakao. Veel oli alles kondenspiim: see seisis suurtes vaatides, mida oli raske avada. Aga avada oli püütud, sest vaadi külgedel olid näha mingid kriimud ja täpid. Nagu hambajäljed. Ja ühte asja märkas onu Endel veel – lisaks hambajälgedele vaatidel olid põrandal suured kakaosed jalajäljed. Tema omad küll mitte.

Onu Endel otsustas vaadata, kes öösiti laos käib. Ta tõi kodust oma hundikoera Rolli, et see jälgipidi minnes aitaks pahareti üles leida. Kuid Roll tõmbas jälgi nuusutades kakaod ninna, hakkas aevastama ja nii jäi pahategija ikka leidmata.

Käisid tähtsad mehed jälgi uurimas, aga need olid tundmatud; käis direktor ja laiutas käsi: tuleb mõelda, mis teha. Uut kaupa ei saa tellidagi, äkki kaob ka see. Onu Endlile tuli hea mõte: jätaks päkapikkudele ja jõuluvanale kirjakese kommilattu, sest öösiti käisid nad kommikottide järel – ehk teavad nemad nõu anda. Üks suurte jalgadega kole suur maiasmokk ei tohiks neile ju kahe silma vahele jääda. Järgmisel hommikul leidiski onu Endel päkapikkude vastuse: piilupäkapikud asuvad asja uurima.

Juba samal ööl nägid piilupäkapikud pahareti ära. Nad polnud varem sellist elukat näinud: sassis juustega, suure ümmarguse kõhuga, pirakate päkkade ja pontsakate kätega.

Aga mis kõige huvitavam – see olevus polnud ise üldsegi suur, kole, kuri ega hirmus. Oli

hoopis viie- kuue aastase lapse suurune armsa ja kavala näoga töntsakas ning natuke naljakas tegelane. Pisut Karlssoni moodi, ainult et propelleri asemel oli tal taga koheva tutiga saba. Kuid tema ilusad suured silmad olid kurvad. Nii kurvad, et piilupäkapikud oleksid tahtnud teda isegi lohutama minna, kui ta mitu korda õnnetult ohkas. Aga nad ei saanud seda teha. Päkapikud ei tohi ja ei tahagi end kellelegi näidata. Pealegi oli päkapikkude konsiilium otsustanud, et seda paharetti ainult piilutakse. Kui on teada, kes ja missugune ta on, siis arutab konsiilium, mida teha ning kuidas edasi käituda.

Nii kutsutigi juba varahommikul kokku päkapikkude nõukogu ehk konsiilium. Sinna kuulusid kõige targemad ja vanemad päkapikud. Oli ainult üks päkapikk, Paul

nimeks, kes piilurite joonistatud pildi järgi ütles ära, et see tundmatu õnnetu maiasmokk

on kommikratt. Väga kahjulik elukas, eriti enne jõule. Sööb kõike, mis magus ja hästi

palju. Mida magusam, seda parem.

Aga kust ta küll järsku välja ilmus, imestasid kõik. Ja kust sina teda tunned?

Ning päkapikk Paul seletas, et tema käis ju nädal tagasi helikopteriga Lätimaal,

Riia kommivabrikus eesti komme läti kommidega vahetamas. Nii on lastel põnevam, kui vahete- vahel on sussi või kommipaki sees hoopis teistsugune komm kui tavaliselt. Samuti saavad läti päkapikud üllatada läti lapsi eesti kommidega. Sel ajal, kui kommikaste helikopterisse tassiti, olid läti päkapikud kurtnud, et nende kommivabrikus elab kommikratt, kes paari päevaga suudab ära süüa mitu suurt kastitäit magusat kraami. Kahju on suur. Paar korda olid sealsed päkapikud maiustustele järele tulles talle kogemata peale sattunud. Seepärast oskasid nad teda Paulile ka kirjeldada. Võib arvata, et kommikratt oli mõnes suuremas kastis komme pugides kas peidus või hoopis magama jäänud ning sel kombel Eestimaale sattunud.

Terve pika päeva arutasid päkapikud, mida kommikratiga ette võtta. Kas saata ta Lätimaale tagasi, pista puuri, hirmutada metsa, viia loomaaeda? Ei, see poleks krati suhtes kena. Või rääkida, kui paha on kogu aeg komme ja muud magusat süüa. Ehk viia talle hoopis porgandeid, õunu, kapsast ja muud tervislikku toitu?

Otsustatigi kõigepealt proovida aedviljadega. Piilupäkapikud võtsid kaasa õunu, porgandeid, kapsast, kaalikat ja kui helikopter jälle kommivabrikusse kommipakkide järele lendas, viidi tervislik kraam sinna lattu, kus oli kommikratti nähtud. Päkapikud jäid piiluma. Läks päris mitu tundi, enne kui kratt end näitas. Paistis nii, et ta polnud vist varem aedvilju näinudki. Ta uuris neid päris pikalt: katsus kätega, nuusutas, proovis tõsta, mängis õunaga palli, turnis suure kapsapea peal nagu kloun ja isegi kõhistas korraks mõnusalt naerda. Aga ta ei hammustanud ühtki ampsu. Õnneks sibas kohale üks tilluke hiireke, kes ei kartnud kratti sugugi. Vastupidi- kommikratt võttis ta oma suurde pihku, tegi talle ühe sõrmega pai ning pani siis hiirekese porgandile. Väike loomake hakkas kohe isukalt porgandit närima. Seda nähes jäi kratt imestunult vaatama ning näksas lõpuks ka tükikese. Alguses porgandit, siis kapsast, kaalikat- vuih, need ei maitsenud talle üldse. Õuna peale kiskus ta näo viltu, kuid võttis siiski ka teise ampsu. Oligi kõik.

Jälle arutati varasel hommikul päkapikkude nõukogus, mida ette võtta. Paistab, et kommikratt ei ole kuri ega paha. Tal on lihtsalt hirmus suur isu ja ta sööb ainult magusat.

Õhtul toimetati lattu suur kotitäis kuivatatud õunu. Neid oli päkapikkudel palju ja need olid pärisõunast magusamad. Aga seekord kratti ei nähtudki. Kuid järgmisel õhtul… oi – oi – oi ! Lisaks kuivatatud õuntele oli kadunud ka neli kasti Sonja iiriseid ja kolm kasti Draakoni nätsukomme. Tuli ruttu midagi ette võtta !

Mõtte, mida teha, andis vanadele tarkadele päkapikkudele hoopis väike päkapikutirts

Emmi. Õhtuks oli tema kõht väga tühi ja ta ütles oma vanaemale: „Palun rosinatega riisiputru! Palun pudru peale palju maasikamoosi! Ma riputan natuke suhkrut ka, eks.“

Kui Emmi oli oma magusa – magusa riisipudru ära söönud, oli ta päris unine. Nii unine, et jäi juba enne viimast pudruampsu laua äärde magama ja vanaema pidi ta süles voodisse tassima.

Vana ning tark päkapikuvanaisa teatas konsiiliumis: „Anname kommikratile rosinate ja maasikamoosiga riisipudru kõrvale veel hästi – hästi magusat piparmündi –

melissiteed meega – see toob eriti sügava une. Kui ta on peale sööki kõvasti magama jäänud, toome ta helikopteriga meie juurde. Küll ta ära harjub. Söögiks teevad päkapikumemmed talle magusaid putrusid moosiga või kisselliga, igat sorti kooke ja magustoite samuti. Pähklid, kuivatatud õunad, marjad, rosinad, mesi, vahel ka kommid, küpsised, vahvlid ja muidugi piparkoogid – nälga see maias kommikratt siin ei tunne.

Igavuse peletamiseks võib ta aidata päkapikumemmedel süüa teha, metsas marju, seeni

pähkleid korjata, õunu kuivatada või hoopis puid lõhkuda, saunaahju kütta ja teisigi kergemaid töid teha. “ Kogu konsiilium oli selle jutuga pikemata nõus.

Nii sündiski, et järgmisel päeval peale magusat putru, teed ja und ärkas kommikratt päkapikkude juures. Muidugi oli ta alguses ehmunud, kuid sai varsti kõikide päkapikkudega sõbraks. Hüüdma hakati teda Kratikeseks.

Kratike oli abivalmis ja toimekas olevus, kes tõi päkapikkudele oma naeruse olemisega palju rõõmu. Söögiga läks aga nii, nagu vana tark päkapikuvanaisa oli rääkinud.

Paistis, et Kratike oli saanud endale kodu, kus ta tundis end lõpuks ometi mõnusalt ja hästi. Tema silmad polnud enam kurvad ja ta ei pidanud kunagi õnnetult ohkama.

Rubriigid: Omalooming. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

7 + 10 =
Please leave these two fields as-is: