Need mõnusad puzzled

Inglane John Spilsbury leiutas 1767.a. jõhvsae puzzle.

John Spilsbury oli graveerija ning kaarditegija. Esimene jõhvsae puzzle oligi maailmakaart. Spilsbury tükeldas kaardi – lõikas kõik maad eraldi välja. Õpetajad kasutasid Spilsbury puzzlesid geograafia õpetamiseks. Kaardipuzzle on olnud kõige edukam hariduslik mänguasi läbi aegade.

Esimesed puzzled tehti puust. Joonistati puule või vineerile pilt, värviti ja lõigati jõhvsaega tükkideks. Kuna puidust puzzled olid kallid, ei jõudnud paljud inimesed neid oma lastele osta. Mõeldes müügiedule, tehti järgmised puzzled papist. Papist puzzled levisid rahva seas kiiresti, kuna polnud nii kallid.

Puzzled on populaarsed, kuna pakuvad lapsele pikaks ajaks nuputamist ja katsetamist, õpetavad keskenduma, kasvatavad iseloomu.

Algul valmistati 5- 15-st tükist koosnevaid puzzlesid, mis sobisid väiksematele lastele ja neile, kes alles harjutasid nende kokkupanemist. Suurematele lastele ja täiskasvanutele mõeldud puzzled koosnevad 25- 1000 tükist.

Puzzle on arendav mänguasi. Laps õpib seda kokku pannes loogilist mõtlemist, kuna näeb juba puzzle tükkide kuju järgi kokkusobitusvõimalusi. Kui on tegemist looduspildiga taibatakse, et sinine osa on taevas või vesi, roheline või pruunikas aga maapind. Varsti tuntakse ära, milline on nurgatükk, milline alumine või ülemine. Nii areneb tähelepanu ja kujutlusvõime.

Puzzle on väljakutse-saan küll sellega hakkama, proovin, katsetan ja saangi.

Meie rühmas on erivanuselised lapsed. Olen tihti märganud, et 4-aastane võtab päris raske, 6-aastastele mõeldud puzzle, pusib ja pusib, kuni saabki kokku.

Oli ka üks 6-aastane tüdruk, kes ei söandanud ühtki puzzlet kokku panna, kuna tal puudus eduelamus ja ta kartis ebaõnnestumist. Laps ei pannud ka kodus puzzlesid kokku. Pakkusin talle üht väiksemat, kümnest tükist koosnevat puidust puzzlet, mis oli raskevõitu, kuid meeldis 5-7-aastastele lastele väga. lastele. Seda puzzlet saab kolme moodi kokku panna. Terasemad lapsed panevadki kõik variandid kokku ja üsna kiiresti, 10- 15 sekundiga.

Tüdruk keeldus otsustavalt. Ütlesin, et annan selle koju kaasa, proovigu rahulikult omaette, vanemad võivad aidata. Ka sellest keelduti.

Küsisin, kuidas oleks, kui ma pisut aitaksin. Lisasin veel, et pangu tähele, kuidas talle see puzzle veel meeldima hakkab, ta tahab seda ka edaspidi suure rõõmuga kokku panna. Laps oli kindel, et seda ei juhtu mitte kunagi..

Kord, kui üks viieaastane puzzle kokku pani, ütlesin taas kangekaelsele keeldujale, et proovigu vähemalt üks kord, kui ei tule välja, siis ma ei tülita teda puzzledega enam iialgi. Tüdruk otsustas proovida. Õpetasin teda rahulikult tükke võrdlema. Panime selle puzzle kahepeale kokku. Laps oli õnnelik. Kiitsin tüdrukut ja lubasin ta edaspidi rahule jätta.

Juba järgmisel päeval ütles Johanna, et ta soovib veel korra proovida. Seekord läks kauem aega, kuna lasin tal üksi proovida. Tüdruk sai sellega hakkama. Soovitasin tal kokkupandud puzzlet natuke aega vaadata, meelde jätta ja siis kohe uuesti kokku panna. Nüüd kulus vähem aega.

Paari päeva pärast võttis Johanna jälle sama puzzle. Ta ei mäletanud, millisest tükist oli alustanud ja pusis päris kaua, kuid oli väga rõõmus õnnestumise üle.

Kiitsin teda: ”Nüüd panid sa ju hoopis teistmoodi kokku. Kuidas sa nii tubliks oled saanud?” Tüdruk säras. Edaspidi julges ta ka teiste puzzledega katsetada, kuid tema lemmikuks jäigi väike puidust koolieelikute puzzle.

Kummaline on see, et 3-aastased lapsed julgevad asuda päris raske puzzle kallale, isegi siis, kui nad seda kokku ei saa. Neil on eduelamus olemas. Nad teavad, et alati on olemas mõni neile sobiv puzzle, millega nad kimpu ei jää. 6-aastane aga näeb ära, et puzzle on talle liiga raske ega hakka proovimagi. Kui täiskasvanu julgustab teda koos sõbraga raskemat puzzlet kokku panema, on laps nõus proovima. Kahekesi on kindlam, ehk saab hakkama. Kui ei saa, võib ka kolmanda lapse appi kutsuda. Lõpuks saab ka kõige raskema puzzle kokku ja see annab lapsele kindlust : kõik on võimalik, ma saan kõigega hakkama.

Ülle Tõnumaa