Tänapäeva ühiskonnas toimunud sotsiaalsed ja majanduslikud muudatused seavad haridusele ja kasvatusele uued nõudmised. Rohkem on hakatud tähelepanu pöörama haridusvaldkonna küsimustele: millised on kaasaegsed ja kõige tõhusamad õppimise ja õpetamise meetodid ja kuidas seostada eelnevat õppe- ja kasvatustegevusega. Eelkõige tuleks pöörata tähelepanu õpetamise meetoditele ja kvaliteedile.
Kaasaegne õppimisteadus rõhutab vajadust üle minna arusaamisega õppimisele. Kasutades avastuslikke õppemeetodeid, saamegi muuta õppimise huvitavamaks ja köitvamaks, innustada lapsi mõtlema, mõistma ja omaks võtma õpetatava sisu. Kooliõpikutes olevad faktid on ette nähtud meeldejätmiseks. Lastelt on võetud avastamisrõõm, neil on sageli raskusi ainest aru saamise või selle lahtimõtestamisega, sest enamik ainekavadest on suunatud rohkem mälule kui arusaamisele. Muidugi mõista ei saa eitada, et faktiteadmised on mõtlemise ja probleemide lahendamise seisukohalt olulised. On aga tõsiasi, et loodusteadused, sh. matemaatika, uurivad objektiivselt toimivaid protsesse ja nähtusi, mida koolitundides püütakse matemaatiliselt kirjeldada. Parim viis matemaatika omandamiseks on nähtuse olemuse mõistmine: väheneb vajadus faktiteadmiste meeldejätmiseks ning paraneb faktiteadmiste kasutamise oskus, tuginedes objektiivselt eksisteerivatele seostele. Otstarbekas on kõrvuti traditsiooniliste meetoditega kasutada aktiivõppemeetodeid, mis tagaksid lapse mõtlemise igakülgse arendamise, õpimotivatsiooni ja –huvi säilimise. Tuleks õpetada teadmiste loomist praktiliste kogemuste saamise ja nende ümberkujundamise kaudu. Mõistagi peab rakendatav metoodika olema igati mõistetav ja eakohane.
Avastusõpet toetab Polleni projekt, eesmärgiga välja töötada jätkusuutlik teadusharidusele baseeruv avastusõppe mudel lasteaedade ja põhikooli jaoks.
Heuristiline ehk avastuslik õppeviis suunab küsimuste ja juhendamise varal last võimalikult iseseisvale teadmiste hankimisele ning arusaamisega õppimisele. Avastusõppe rakendamise eesmärgiks ongi uurimisoskuste arendamine, mis seisneb ainealaste küsimuste esitamises, aktiivses kaasamõtlemises, andmete kogumises, analüüsimises ja tõlgendamises, üldistuste ja järelduste tegemises, tulemuste kirjapanemises tabelite, graafikute ja diagrammide näol. Selle käigus arendatakse kuulamis-, vaatlemis- ning kirjeldamisoskust, võrdlemis- rühmitamis- ja prognoosimisoskust, aga ka olulise ja mitteolulise eraldamise oskust ning eneseväljendusoskust nii suuliselt, kirjalikult kui ka joonistades.
Avastusõppe metoodikat on raske sõnastada. Pigem saame tuua välja avastusõppele iseloomulikud jooned: õpetamine tugeva rõhuasetusega aktiivsele tegutsemisele, kus initsiatiiv on nihkunud õpetajalt laste poolele ning kõikvõimalikud küsimused õpitava kohta on teretulnud.
Nagu iga metoodika puhul, saame kaavastusõppe puhul esitada nii poolt- kui vastuargumente.Kolme õppeaasta pikkused nn. katsetamis- ja rakendamistulemused käesoleva kirjutise autori poolt võimaldavad väita, et avastuslike õppemeetodite kasutamise puudusteks on:
- Teemad on kavandatud esimestele kooliastmetele, sellest tulenevalt ei toimu õppetöö planeeritud alushariduse raamõppekava alusel.
- Tegevused on sageli liiga aeganõudvad, vajalik on nende ajaline hajutamine tööplaanis.
- Paljudel õpetajatest puudub vajalik metoodiline ettevalmistus (mis küll ei ole meetodi kui sellise puuduseks).
Avastusõppe tugevateks joonteks on:
- Uurimist ja avastamist on hea seostada kõiki ainevaldkondi integreerides.
- Ühe tegevuse raames lõimuvad matemaatika, keel ja kõne, liikumine, muusika, käelised tegevused ja ümbritseva eluga tutvumine.
- Avastusõpe arendab laste sotsiaalseid oskusi, otsustusvõimet ning kirjalikku ja suulist väljendusoskust.
- Avastusõppe meetod on motiveerivam, lapsed saavad ise uurida ja avastada ning õpitu jääb paremini meelde, samuti areneb oskus õpitut kasutada uutes situatsioonides.
- Õppimine on lapse enda tegevuse tulemus. Lapsed uurivad, vaatlevad, küsivad, proovivad ja otsivad lahendusi sellele, millega nad päevast päeva kokku puutuvad. Selliselt kujundavad nad mõistmist ja teadmisstruktuure.
Lapse loomupärane uudishimu, mida kirjeldatud õppemeetod võimaldab rahuldada, ergutab ja suunab mõtlema.
Hierarhia põhineb uute teadmiste konstrueerimisel eelnevate teadmistega. Kuna laps õpib ja areneb kõige paremini isetegemise ja käelise tegevuse kaudu, siis selle ärakasutamine on avastusõppe süsteemi tähtis komponent.Oluline on jälgida nii produkti (teadmisi) kui ka protsessi järjekorda, milleks on näiteks võrdlemise ja mõõtmise ajaloolise arengu mudel, mida samuti ühe õppetsükli tegevused samm-sammult järgivad.
Avastusõpe on uurimise kaudu õppimine – uue avastamine iseenda jaoks, mitte teaduslikust seisukohast uute avastuste tegemine.
Et uudishimu kui õppimisprotsessi motivaator ei raugeks, tuleks anda rohkem rakenduslikku laadi ülesandeid, muuta need lastele huvitavamaks ja köitvamaks, et nad saaksid vastuseid huvitavatele probleemidele. Väga oluline osa seejuures on arusaamade põhjendamine. Sellega tuleb varakult alustada, kuna isegi ülikoolis on liiga palju noori, kes oskavad õigeid vastuseid anda, kuid ei oska neid põhjendada.
Maiki Kruuda
Põlva Lasteaed Mesimumm lasteaiaõpetaja