Tudengite mõtteid peale vägivallatu suhtlemise kursuse läbimist

Vägivallatu suhtlemine

 

Minu aus ülestunnistus: enne aine “Vägivallatu suhtlemine” valimist suhtlesin enamjaolt vägivaldses keeles. Kui mind vaevas mõni konflikt või probleem ja püüdsin lahendust leida, siis tundus kõik nii võimatu. Teadsin, et lahendus on olemas, aga mismoodi välja näeb ja kuidas seda teostada ma ei teadnud. Silmad olid justkui suletud.

Ainet valides arvasin, et see on seotud füüsilise vägivallaga. Eelmisel aastal praktikal olles sattusin sellisesse rühma, kus lapsed olid vägivaldsed ja lahendasid probleeme rusikatega. Mina loomulikult sekkusin nende tülidesse, keelasin neid üksteist löömast ja püüdsin selgitada, et sõnadega saab ka konflikte lahendada. Õhkkond oli vägivaldne ja need momendid minu jaoks äärmiselt ebamugavad. Ilmselt motiveeris see praktikakogemus mind vägivallatut suhtlemist valima. Ka see, et aine nimi tundus huvitav, teistest ainetest erinev. Lootsin leida abi ja uusi teadmisi, et tulevasel ametipostil oleksin kogenenum, et endal ja ka lastel oleks kergem.

Kahe semestri jooksul olen saanud teada, mis on vägivallatu suhtlemine. Ühtlasi mõistsin, kui tähtis ja vajalik see on.

Oluline on, et me oskaksime end väljendada ja rääkida õiget keelt ehk siis vägivallatut keelt. Vägivallatu suhtlemise aine pakub välja suhtluskeele, mis rikastab meie elu näiteks sellega, et see suunab ja õpetab suhtlema vältimaks konflikte. Konfliktide olemasolul õpetab vägivallatu suhtlemine lahenduskäike, n.ö suhtluskeelt, mille kaudu on võimalik neid vägivallatult lahendada.

Mina õppisin sellest ainest väga palju ning järgnevalt tooksin mõningad näited.

Mida otsesemalt me suudame oma tunded ja vajadused seostada, seda kergem on teistel meie vajadustele vastata. See teadmine on minu elu tõsiselt rikastanud, sest ma ei osanud enne vvs kokkupuutumist oma vajadusi esitada. Ma ei öelnud vajadusi välja, ja sageli lähedased ei mõistnudki, mida tahan ja vajan. Nüüd, kus olen läbinud kaks semestrit vvs kursust, suudan tunded vajadustega seostada ja need saavad rahuldatud. Küll mitte alati, sest olen ju vvs algaja, aga seda enam motiveerib see mind suhtlema vvs keeles.

Õppisin ka seda, et mida empaatilisemalt me teistega suhtleme, seda turvalisemalt ennast tunneme. Oluline on saada kontakt teiste inimeste sõnade taga peituvate tunnete ja vajadustega. Pigem olla empaatiline, kui vastata vihasele inimesele: “Aga…“. Olla empaatiline ja empaatiliselt suhelda pole kerge. Samas, kui suudad nii, siis on hea. Pealegi – kõik on õpitav, kui ise soovid. Vägivallatust suhtlemisest õppisin ning üritasin ka rakendada negatiivsetest hinnangutest hoidumist. Seda oskust kasutanud, julgen väita, et palju kergem on olla negatiivseid hinnanguid andmata. Olles õppinud vägivallatut suhtlemist, oskan ära hoida sildistamist, tõlkida sildid vaadeldavaks käitumiseks ja seejärel mõista, millised vajadused peituvad käitumise taga.

Kursuse käigus õppisin ka ennast tundma. Sain enda kohta teada seda, mida varem ei teadnud. Mõne asja peale ei osanud tullagi. Näiteks sain teada, miks on tunnete avaldamine kohati väga keeruline. Vastus on lihtne, minu “tundekeele” sõnavara on väga ühekülgne ja vähene. Tavaliselt me selle peale ei mõtle, kuid õppides vägivallatut suhtlemist tõdesin, et isegi mõned sõnad võivad muuta meie elu kergemaks. Õppisin juurde palju uusi sõnu tunnete väljendamiseks, ka seda, et oluline on eraldada tunded mõtetest.

Tänu vvs on muutunud minu suhtlemise keel ja ka käitumine. Oluliselt kergem on olla, kui ajal, mil ma ei teadnud vägivallatust suhtlemisest peaaegu midagi.

Olen saanud komplimente ja tänuavaldusi vägivallatu suhtlemiskeele kasutamise tõttu ja olen selle üle uhke. Praktikal olles mulle tundus, et justkui nakatasin oma praktikarühma kasvatajaid vägivallatu suhtlemiskeelega, sest nad kiitsid mind. Eriti meeldis neile minu suhtlemine laste ja kolleegidega. Nad hakkasid isegi pärima, et mida teile seal TPS-is õpetatakse? Minu vastus oli, et vägivallatut suhtlemist.

Näitasin neile ka Marshall B. Rosenberg, Ph. D. raamatut “Vägivallatu suhtlemine. Elu keel”. Nad olid sellest väga vaimustunud ning soovisid lähemalt vvs tutvuda. Ja mina omakorda sain sellest nii suure positiivse laengu, mis on motiveerijaks suhelda vägivallatult, rohkem selle kohta uurida ja uusi teadmisi saada.

Arvan, et tegin oma vägivallatu suhtlemisega nendele inimestele, kes selle vastu huvi tundma hakkasid, suure heateo, sest vägivallatu suhtlemine rikastab meie elu ja maailmavaadet. Siinkohal on hea võimalus avaldada tänu oma vägivallatu suhtlemise kursuse juhendajale, kes avas mu silmad ja pakkus välja vägivallatu suhtlemisvõimaluse, mis valmistab suurt rõõmu ja rahulolu. Aitäh! Võibolla tundub liiga sinisilmne, kuid inimesi jälgides ja nende muresid kuulates olen endamisi mõelnud ja unistanud, et kogu maailm võiks suhelda vägivallatus keeles. Enda kogemused on näidanud, et mida rohkem olen püüdnud kasutada vägivallatut keelt, seda olulisemalt on paranenud suhted lähedastega – muutunud mõistvamaks.

Vägivallatu suhtlemise kursus on minu arvates väga vajalik ja ka kasulik, sest sellest õpib palju. Kuigi tunnen end ikka veel algajana, on vvs keel minu elu oluliselt rikastanud ning loodan, et kunagi saab see minu elu keeleks.

Kaisa Kungus

Merikese kommentaar
: Mmmmm! Tänan, Kaisa! Mul on nii SUUR RÕÕM lugeda, et mina ja vägivallatu suhtlemise meetod on nii Sinu kui Su lähedaste ja kolleegide ning laste elusid rikastanud! See kosutab ja rikastab minu hinge ning mis võiks olla veel parem tagasiside minu tegemistele!!!

Oleme koostamas projektimeeskonda/naiskonda suurele „pesahariduse projektile“ ning otsime lasteaedu, kes oleksid huvitatud „katsejänestena“ projektis osalema – õppma vvs-i nii kasvatajate, laste kui lapsevanemate (ja soovitavalt ka lasteaia juhatuse) tasandil. Äkist oleks lasteaed, millest Sina siin räägid, huvitatud osalema? Kas Sa tahaksid seda neilt küsida?

Mida uut avastasin vvs-st

Vägivallatu suhtlemine. Kui valisin selle aine teiste valikainete seast välja, siis ausalt öeldes ei osanud midagi oodata. Mind valdas suur uudishimu. Et mismoodi vägivallatu…ega ma siis muidu ka kellelegi liiga taha teha ja kätega kallale pole samuti läinud. Aga mida see ikkagi endast kujutab?

Nüüd võin kindlalt väita, et selle ainega tegelemine on kohe kindlasti minu elu pöördumatult rikastanud ja palju mõtlemisainet andnud. Olen saanud suure annuse hoogu ja tahet endaga tegeleda, hoolida nii enda kui ka kõrvalseisjate tunnetest.

Aine mõistmisel on loomulikult osutunud asendamatuks raamat M.B.Rosenberg „Vägivallatu suhtlemine. Elu keel.”. Naljatamisi oleme tüdrukutega seda ka oma piibliks nimetanud, kuna see on tõepoolest tulvil lihtsaid elutõdesid, mis on lahti seletatud lihtsate ning eluliste näidete varal. Ma pole raamatust leidnud ühtegi väidet, millele oskaks vastu vaielda. Ja see on väga tähtis. Sa loed ja vahepeal jääb lihtsalt suu lahti ja sa imestad, sest kõik on ju tegelikult nii loogiline ja nii lihtne. Need tõed oleks võinud ju juba palju varem kõik kirjas olla. Lihtsalt müstika.

Eriti südamelähedaseks on mulle jäänud sildistamine. Olen selle kallal vaeva näinud, aga ega see nii kerge polegi. Aeg – ajalt leian ennast ikka midagi mõtlematult välja ütlemas. Ja ültse on lasteaed selline koht, kus sildistatakse tohutult. Loomulikult on neid kohti teisigi, aga kuna olen lasteaias suure osa oma ajast, siis hakkab see paratamatult silma. Olen leidnud ennast oma kolleege parandamas, sest vahel hakkab lihtsalt “kõrvadel valus”.

Peale selle tunnen, et minu väljendusoskus on juba pisut paranenud. Näiteks paar päeva tagasi (tegevuspaik loomulikult lasteaed) olin sunnitud lapsi korrale kutsuma. Üks neist vedas mööda rühmatuba ringi ussi ja teine laps istus ussi peale, mispeale ussi sõidutaja oli nõutu ja palus abi. Mina, selle asemel, et hakata riidlema ja käskida lapsel lõpetada, lahendasin olukorra teisiti. Seletasin talle, et varsti tahab tema ka samamoodi ussiga mängida ja siis ei meeldiks talle ka, kui keegi tema mängu segab. Et oodaku pisut ja siis on kohe tema kord. Nii lihtsalt see läkski. Ma olen veendunud, et kui oleksin kohe riidlema hakanud, mitte lapsele olukorda ära seletanud, oleksime riidu läinud ja mitte keegi poleks meist lõpptulemusega rahule jäänud. Seepärast oli kohe peale seda olukorda nii hea tunne. Kohe tõsiselt hea tunne, sest kõik osapooled jäid rahule ja mäng jätkus.

Veel tõstaksin esile seda, et väga tähtis on tunnetamine. Et me tunnetaksime nii iseenda kui ka teiste tundeid. Tuleb osata õigesti väljenduda, samas iseennast alahindamata. See on väga oluline. Eelkõige tuleb olla ise usaldav, abivalmis, sõbralik. Omavahel rääkides, suheldes saab paljudest probleemidest ning raskustest üle ilma üüratuid pingutusi tegemata. Tuleb osata rääkida.

Usun et see raamat on aegumatu. Õnneks sai sellest osa ka meie kursus. Loodan, et ka järgmistele tudengitele avaneb sama võimalus.

Nele Soosalu

Merikese kommentaar: Aitäh, Nele! Rõõmustan eriti seda kohta lugedes, kus Sa kirjeldad “ussisituatsiooni” lasteaias – see äratab minus lootust ja usaldust, et kui me teadlikuks same sellest, et on teisi võimalusi, peale riidlemise, käskimise ja kamandamise, siis on kõigil mõnusam elada ja koos toimetada ning me panustame rahu loomisse nii oma lähemas keskkonnas kui kogu maailmas!

Kui tunned huvi vvs-i õppimise jätkamisel, siis hoia silm peal kodukal www.empaatia.ee.

Kui soovid leida toetust ja hingekosutust, siis võid ühineda Empaatiklubiga, mis saab kokku Tallinnas iga kuu 1. ja 3.kolmapäeval kell 18-20. (täpsem teave samuti www.empaatia.ee)

Kui soovid oma aega ja energiat pühendada vvs-i jagamisele ja õpetamisele lastele, lasteaednikele ja lapsevanematele, siis võid liituda „pesahariduse“ projekti mees/naiskonnaga! (võta minuga ühendust, et täpsemalt sellest rääkida!)

Vägivallatu suhtlemine

Sügissemestril vägivallatu suhtlemise teemadel oma esimest esseed kirjutades, tundus see valdkond olevat kui uus suhtluskeel teises keskkonnas olevate inimestega. Nüüd, olles juba üle poole aasta ainega kokku puutunud, ei paistagi see enam nii võõras ja tundmatu. See on lihtsalt üks viis inimestega suhtlemiseks, tänu millele on võimalik ennetada konflikte ja üksteise valesti mõistmist.

Kindlasti on nüüd suurenenud teadmised ja võimekus arutleda teemadel, mis puudutavad ennekõike eneseväljendust ja seeläbi enda teistele mõistetavaks tegemist. Saadud kogemused annavad kindlust eelkõige lapsevanematega suhtlemiseks, nende last puudutava informatsiooni edastamiseks ning tagasiside andmiseks lapse arengu kohta.

Olen leidnud ja avastanud hinnanguta vaatluse positiivse olemuse eelkõige enese jaoks. Nüüd tundub sildistamise ennekõike negatiivse joonena, mida kiputakse lapsele lisama lähtuvalt tema käitumise eripärast. Näiteks mõnel päeval võib lapse tuju olla väga kõikuv, kuid seda ei arvestata, et ka laps võis sel päeval saada halva kogemuse osaliseks.

Näite saan tuua oma rühmast, kus käivad 3-4 aastased lapsed. Sügisel lasteaeda tulles oli paljudel kurb meel oma emast-isast lahkuda, nii, et see toimus nuttes. Umbes kahe kuu möödudes toimus suur muutus, õhtul kui neile järele tuldi, ei tahtnud nad veel koju minna, vaid lasteaias mängida. Hommikused nutuhood muutusid rõõmsateks emale-isale akna juures lehvitamisteks. Sageli kiputakse lapsele lisama juurde silte – “jonnipunn”, “tita”. Nii ütlevad ka lapsed üksteisele. Õpetajana pean püüdma seda sildistamist piirata ja muidugi vältima ka ise selle kasutamist. Selle juures ongi olnud suur kasu vägivallatust suhtlemisest, tänu millele püüan rohkem last mõista, ka tema käitumise olemust ning individuaalsust silmas pidades. Peab mõistma ka meeleolu erinevusi, sest need võivad olla seotud sellega, et laps ei ole saanud hästi magada või tunneb mingil muul põhjusel end halvasti. Oluline on seejuures tunnetada tema vajadusi ja pidada oluliseks lapses peituvaid väärtusi.

Kuulates ja jälgides õpetajaid, kes on töötanud lastega ligi 30 aastat, võib öelda , et nende seas on levinud eelkõige hinnanguga vaatlused. Sinna juurde kuulub millegipärast ka sildistamine. Sellega kaasneb asjaolu, et lapsele omistatakse se kindel omadus, mida seostatakse ka lapse perega. Leian, et vägivallatu suhtlemise kursuse läbimine võiks olla üheks kohustuslikuks aineks eelkõige õpetajaks õppijatele, olenemata sellest, kas tegu on kooli- või lasteaiaõpetajatega, sest positiivne suhtumine ja empaatia olemasolu on üheks oluliseks aspektiks positiivse, elurõõmsa inimese kujundamisel.

Vägivallatu suhtlemisega tegelemine on pidev protsess ja sellega seotud muutused ei sünni üleöö. Ennekõike peavad muutused toimuma inimese sisemuses, mõistmaks enese vajadusi ja omandama oskusi, kuidas end teistele läbi keelelise suhtluse, kehakeele, žestide ja miimika toel mõistetavaks teha. Seejärel mõista enda vajaduste kõrval ka teiste vajadusi, tajuda nende väärtusi, arvestada nende arvamustega. Nii palju kui palju on inimesi on ka erinevaid arvamusi. Leian, et igaühes meist on peidus kaht liiki suhtlemisoskust. Vägivaldne suhtlemine, kus pidevalt öeldakse teineteisele halvasti, kasutatakse käskivat hääletooni jne. ning vägivallatu suhtlemine, kus kasutatakse sõbralikku hääletooni, soove esitatakse palvetena mitte käskudena…

Vägivallatu suhtlemise kaudu olen õppinud kindlasti ka paremini oma soove ja eesmärke väljendama. Võib öelda, et olen jah asemel õppinud ka ei ütlema, juhul kui midagi on mulle tõesti vastumeelne, eriti oma arvamuste avaldamisel teatud küsimustes, erinevates aruteludes. Kõige tähtsamaks pean seda, et olen õppinud oma igapäevases töös edukalt kasutama hinnanguta vaatlust ja oma soovide edastamist ilma suurema kriitikata. Kindlasti tuleb vägivallatu suhtlemine kasuks erinevat temperamenditüüpi inimeste omavahelistes suhetes, kus sangviiniku ja koleeriku vahel võib tekkida konflikt, kuna sangviinik on liiga aeglase mõtteviisiga mõistmaks koleerikut ja vastupidi, koleerik liiga kärsitu ja äkiline, et rahulikult seletada sangviinikule oma soove ja mõtteid. Seega leian, et VVS oleks väga oluline ja kasulik tervele ühiskonnale omavaheliste suhete kontrollimisel, parandamisel ja üleüldisel suhtlemisel. Meie, kes me oleme läbinud antud kahesemestrilise kursuse, saame kindlasti positiivsele suhtumisele ja suhtlemisele kaasa aidata, alustades oma lähedaste mõjutamisest ja „süstides“ positiivsust ja üksteise aktsepteerimist ka lasteaias käivatesse lastesse.

Eveli Kanep

Merikese kommentaar: Tänud Sulle, Eveli, selle jagamise eest! Ja selle eest, et arvestasid minu sooviga, saada esseed 5.aprilli paiku – minu südant soojendab, et ma tunnetan sellest teost, et ka minu vajadustest hoolitakse!

Mul on hästi hea meel Sinu esseed lugeda! Mind rõõmustab sellest kuulmine, et Sinu jaoks on vvs oluline ja Sa näed, kuidas see võiks panustada kõigi õpetajate ja laste koostöösse. See annab mulle lootust, et enam ja enam inimesi leiavad üles vvs meetodi ning selleläbi muutume me avatumaks, usaldavamaks ja õpime erimeelsusi kõiki osapooli väärtustavalt ja austavalt lahendama.

Kui tunned huvi vvs-i õppimise jätkamise suhtes, siis hoia silm peal kodukal www.empaatia.ee.

Kui soovid leida toetust ja hingekosutust selle elamiseviisi oma ellu lõimimisel, siis võid ühineda Empaatiklubiga, mis saab kokku Tallinnas iga kuu 1. ja 3.kolmapäeval kell 18-20. (täpsem teave samuti www.empaatia.ee)

Kui soovid oma aega ja energiat pühendada vvs-i jagamisele ja õpetamisele lastele, lasteaednikele ja lapsevanematele, siis võid liituda „pesahariduse“ projekti mees/naiskonnaga! (võta minuga ühendust, et täpsemalt sellest rääkida!)

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Tudengite mõtteid peale vägivallatu suhtlemise kursuse läbimist

  1. Liina kirjutab:

    Väga põnevad mõttevahetused!!!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

3 + 8 =
Please leave these two fields as-is: