Muusikaõpetusest Laagna Gümnaasiumis

Foto: Lavinia daniela Trifan pop | Dreamstime.comOlen  aastaid töötanud koolis muusikaõpetajana. Kui jõuab kätte sügis ja tuleb alustada uue esimese klassiga, siis on ootusärevus alati  suur. Miks? Kohe tekib palju küsimusi. Kui suur on klass, kui palju on poisse, tüdrukuid, kui palju on muukeelseid lapsi, kas nad ka laulda oskavad jne.

Seda artiklit ajendas mind kirjutama Elva lasteaia “Murumuna” muusikaõpetaja Ruth Jürgensoni lugu  “Kust see laps need laulud saanud?” Küll oli südantsoojendav lugeda, et Lõuna-Eesti lapsed ikka kodust muusikaarmastuse ja laulmisoskuse saavad. Ja et eesti asja täie väega edasi aetakse.

Töötan Tallinnas, Lasnamäel Laagna Gümnaasiumis. Juba palju aastaid viib meie kool läbi muukeelsete laste integreerimist. Kui varasematel aastatel olid integratsiooniklassid gümnaasiumis, siis nüüd on palju muust rahvusest peredest lapsi ka algkooli klassides.

Kust siis muukeelne laps need laulud saab? Eks samuti kodust ja küllap ka lasteaiast. Enamus lapsi tulebki eesti lasteaiast ja neil  on juba mõningane eesti keele oskus ja nad teavad ka eesti lastelaule. Millised on nende laste kodude muusikaeelistused ja kas kodus ka lauldakse, seda õpetaja koolis ei tea. Tihti on  koduseks keeleks ikkagi vene keel ja võib oletada, et kodus eriti eesti muusikat ei kuulatagi.

Mida siis kooli laulutunnis teha? Loomulikult peab täitma õppekava. Ruth Jürgenson kirjutab, et laps tuleb muusika juurde tuua ikka rahvamuusika kaudu ja  nii arvan minagi. Samas kipun täiskasvanuna  arutlema, kas vene lapsele on eesti rahvalaul  ikka mõistetav. Meeles püsib aastate tagune kogemus, kui vene poiss minult peale “Kungla rahva” laulmist küsis, et miks nad maas pidid sööma, mitte laua taga. Kuigi vene lapse temperament nõuab “ägedamaid” lugusid, kui on meie rahvalaulud, siis ometi on neis  lauludes ka muukelse lapse jaoks  palju head ja õpetlikku.

Olen tähele pannud, et aasta-aastalt kipub laste laulmis- ja viisipidamisoskus üha kesisemaks jääma. Ja siin ongi hea võimalus rahvalaulud appi võtta.

Selle õppeaasta alguses sain suure katsumuse osaliseks. Õpetan ühes esimeses klassis (on veel teine paralleel), kus on 24 õpilast, neist 7 on tüdrukud ja mitte eesti peredest umbes kümmekond. Nende hulgast leidsin sügisel ainult ühe kindla viisipidaja.

Kolm esimest veerandit tegime kõva tööd. Et üldse häält tekitada ja mõne tooni ulatuses üles- alla liikuma saada, selleks hakkasin kasutama joigumist. Sellega on palju tööd ja palju nalja ka, kuid nali aitab raskustest üle olla. Nende joigumistega jõudsime varjatult nii kaugele, et saime juba hakata astmeid laulma ja ka kuulama.

Märkamatult oli lisandunud ka rütm. Nüüd, kooliaasta lõpuks oleme jõudnud juba nii kaugele, et 5 õpilast suudab juba erinevate astmete kõrgusi laulda. Siin peangi kiitma ikka Kodaly Jo-Le-Mi süsteemi, mis mõnelgi “elevandi” kõrva pealt ära ajab. Ja mais toimuval kevadkontserdil suudab minu esimene klass juba täiel rinnal “Juba linnukesi” laulda!

Tegelikult on see üsna kurb, et laste laulmisoskus meie kandis selline on, kuid aeg on nüüd  teine ja emad ei laula enam hälli ääres.

Eteri Parts,
Tallinna Laagna Gümnaasiumi muusikaõpetaja.

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

9 + 13 =
Please leave these two fields as-is: