Maikuu toimetaja veerg

Maikuu kogu oma õiterohkuse, roheluse, mesilaste sumisemisega on kõige ilusam aeg aastas. Puude lehed on helerohelised, noored ja ootusärevad. Ka inimeste hing on ootust täis.
Suur õitsemisaeg on alles ees.

Lasteaias on lapsed oma peenardele lilleseemneid külvanud. Ühel peenral on saialilled tärganud, teisel isegi porgandid ja neid tuleb ettevaatlikult harvendada, et sügisel oleks, mida välja tõmmata. Kastmine ja rohimine on tore töö. Kui palju sel väikesel peenral ikka umbrohtu tekib! Kõik tahavad aidata taimede eest hoolitsemisel. Oma peenar ju.

Juba õpitakse laule, tantse ja luuletusi lõpupeoks. Lasteaed on kui pääsupesa, kust varsti-varsti pojad välja lendavad. Nii kaua aega koos oldud, koos kasvatud, üksteisest oolima õpitud, koos mängitud, naerdud ja nutetud. Lastele on kooliminek rõõmus sündmus, õpetajale mitte. Rõõmus ikka ka, et laps nii tubliks saanud on, et edaspidi iseseisvalt õppimisega hakkama saab. Ja samal ajal kurb, et oma silmatera edaspidi nii harva näha saab. Kahju, et lasteaiaõpetaja ei saa lapsega kooli kaasa minna. Ta peab jääma lasteaeda. Kuid veel on paar kena nädalat võimalik koos olla, koos naerda, lustida ja trallitada, kuni lõpunäidend läbi. Siis läheb osa lapsi maaale, kuid paljud jäävad veel linna.

Lasteaias rõkkab siseõu linnulaulust, üks isa tuleb oma pojale järele ja avastab ta puu otsast, öeldes: “Näe, kuldnokk.” Lapsed ja linnud on õues läbisegi, küll igaüks enda oma ära tunneb.

Kena kevadet!

Ülle Tõnumaa

Rubriigid: Toimetaja veerg. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

3 + 10 =
Please leave these two fields as-is: