Keelekäsnadest ja lõimumisest

Epp Petrone ja Marta Jõudsime just tagasi perereisilt Hispaaniasse.
“Kuidas reis läks?” olen ma juba umbes kümme korda kuulnud pealt, kuidas sõbrad-tuttavad mu 4-aastaselt tütrelt uurivad. Ja ta on kõigile neile vastanud ikka sedasama, seda enda kõige tähtsamat avastust: “Seal räägivad inimesed hispaania keelt! Nad hüüavad “hola!””

Jah, ka tema hüüdis “hola!” Istus meie üürikorterikese akna peal meie esimesel päeval ja aina kisas möödujatele seda ainsat sõna, mida ta hispaania keeles oskas. Inimesed kõndisid mööda, vaatasid üles, naeratasid ja hüüdsid vastu: “Hola, guapa!”

Hetk hiljem võisin juba kuulda, kuidas ka mu tütar kisab: “Hola, guapa!” Ja veidike hiljem, kuidas ta hüüab: “Que tal?!” Lihtsa imiteerimise ja akna peal kõõlumise teel oli ta juba õhust hankinud sõnad “tere”, “kaunitar” ja “kuidas läheb?” Ahjaa, ja siis ka see, et “läheb hästi, aga sul? Ja kui vana sa oled?” Ta imiteeris neid hispaaniakeelseid fraase ja vahepeal hüüdis minu poole: “Emme, mis see tähendab?” Või: “Emme, kuidas ma ütlen hispaania keeles, et tulge mulle külla?” Õnneks mina oskasin ka hispaania keelt mõnevõrra, olin seda mitu aastat korralikult suure inimese moodi tuupinud.

Ausalt öeldes olin jahmunud. Jah, olin küll ju kuulnud selles vanuses laste kiirest keelekohanemisest, keelekäsnaperioodist, aga et see nii jultunud kiirusega käib, see suutis mind üllatada. Õhtul vaatasin magavat tütart, kui ta järsku suu avas ja läbi une pomises: “Soy del Estonia!” Kas nägi unes kohalikega kohtumist ja pidi teada andma, kust ta pärit on? See oli lause, mida mina olin lennujaamas kellelegi öelnud ja ta oli seda pealt kuulnud. Lihtsalt, korra. Või äkki kasutasin seda kusagil veel? Ei saa ju olla võimalik, et ta kaheksa tundi hiljem unes seda mäletab pärast ühekordset kuulmist?

Järgmisel päeval karjus ta inimestele “leche!” ehk “piim”. Ja liitus juba lastega mänguväljakul. Vaatasin teda: juba teiseks päevaks oli talle selge, et on kolm varianti: kas vait olla, kehakeeles ja sõbralike ühmatuste näol suhelda või kasutada oma paari kohalikku fraasi. Muidugi lahkusime sealt mängimast veel paari “Mira!” ja “Por aqui!” võrra rikkamana.

Nüüd hüppan nädala võrra oma jutus edasi. Tagasi lennuväljale, kus meie kodumaa nimeline lennuliin on taas hilinemisfaasis, nii et veedame kümme tundi oodates, vaadates, jalutades, mängides. Ja suheldes oma lennukit ootavate saatusekaaslastega.

Üks nendest on Danny, vene poiss Narvast. Esialgu proovib mu tütar teda võluda hispaania keelega, aga näeb ära, et sealt ei tule resonantsi, nagu ka eesti ja inglise keelega mitte.
“Ütle talle “menja zavut Marta”, see on vene keeles,” õpetan ma kõrvalt ja teen sellega otsa lahti. Natukese aja pärast istuvad lapsed kõrvuti lennujaama pingi kõrval põrandal ja joonistavad kordamööda ühe pastakaga, samal ajal, kui meie, emmed, harmoonilist pilti härdalt pealt vaatame.

“Tee mesimumm!” käsutab mu tütar ja lükkab poisi kätt.
„Mesimumm,” kordab 5aastane poiss püüdlikult ja vaatab üles. „Mama, a što eto?”
Poisi ema teeb küsiva näo minu poole, mina aga pean talle samasuguse näoga vastama. Mina tean küll, mis on mesimumm, aga ei tea, mis see vene keeles on! Probleemi lahendab minu 4aastane, kes teeb mesimummu häält, sest lapsed ei karda, lapsed leiavad ikka tee. „Aa!” hüüatas poiss. Ja ütleb joonistamisele kaasa midagi, mis kõlab „Miizimuum”. Lapsed ei karda valesti imiteerida.

Ja juba nad mängivad koos, kusagilt välja ilmunud õhupalli hüpitades. Mu tütar, kes veel tund aega tagasi ei osanud ühtegi venekeelset sõna, hüppab ja karjub: „Davai!” ja „Smatri!” Vahepeal peatub ja küsib minult: „Emme, mis on „minu kord” vene keeles?” Aga keelevahetus toimub kahepoolselt, sest ka Danny saab pihta, et tüdrukul on oma keel ja hakkab oma emalt samamoodi küsima. Tõsi, ema eesti keel on väga õbluke ja palju ta oma poega aidata ei saa.

Ma olen saanud selle reisinädalaga hea kogemuse. Esiteks, minu näol on nüüd tuline Anna Levandi idee pooldaja: jah, integratsioon Eestis tuleks viia lasteaedade tasandile, teisisõnu, tuleks kaotada venekeelsed lasteaiad ja teha kõik eestikeelseks, tänu sellele oskaks uus põlvkond kindlasti riigikeelt ja emakeelega varustab neid kodu nagunii. Teiseks: minu praegu kakskeelne laps (emakeel eesti, isakeel inglise) on juba valmis uueks keeleks.
Homme võtan ühendust oma tuttava eesti-vene perega ja uurin koosmängimise võimalust, et oma Martat veel vene keele sisse kasta. Ja tellin internetist hispaaniakeelset lastemuusikat. Millal siis veel, kui mitte praegu, käsnaperioodil?

Epp Petrone,
ajakirjanik, kirjastaja ja blogija,
kümnekuuse Anna ja nelja-aastase Marta ema

Rubriigid: Lapsevanematele. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Keelekäsnadest ja lõimumisest

  1. julia kirjutab:

    Huvitav oli lugeda:)

  2. Irja Käärik kirjutab:

    Kindlasti tuleks koolis võõrkeele õppimine tuua kohe algusesse ja ka teine keel peaks tulema tunduvalt varem, kui see täna on- 6.klass on tegelikult juba lootusetult hilja!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

14 + 4 =
Please leave these two fields as-is: