Sädelev Mare Torm

Kohtusin Mare Tormiga Tallinna Ülikoolis (TLÜ) peaaegu aasta tagasi. TLÜ keeltemaja fuajees oli hulganisti rahvast koos. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi teaduril, paljude pedagoogiliste artiklite autoril, Eesti lasteaedade ajaloo uurijal, mitmete tuntud pedagoogide elu kajastavate näituste kuraatoril Mare Tormil oli suvel olnud juubelisünnipäev. Kuid sünnipäevatervitusi sobis juubilari arvates vastu võtta hiljemgi. Õnnitlejate seas olid nii kunagised kui praegused kolleegid, töökaaslased Tallinna Ülikoolist, sõbrad, õpilased ja ka endisaegsed väärikad lasteaednikud, Eva Lootsari õpilased.

Ja muidugi lenderlased.

Õnnitlused saabusid ka haridus- ja teadusministrilt Tõnis Lukaselt.

(Fotol Mare Torm koos Marta Haasiga, kes oli üks esimesi kutselisi lasteaednikke Eestis. Foto tehtud 1996. aastal)

Mõni aeg hiljem pärast sünnipäevapidu kohtusin taas Mare Tormiga. Seekord oli mul plaanis teha temaga väike intervjuu. Ta oli meeleldi nõus minu küsimustele vastama.

Seisatasime esmalt Elfriede Lenderi mälestusele ja tema rajatud kooli – E. Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumi asutamise 100. aastapäevale pühendatud näituse juures, kus Mare Torm palju huvitavat rääkida teadis. Näituse koostamisel oli talle abiks kolleeg Marga Lvova.

Mare Torm jutustab lenderlasest Ingrid Kaarmast, kes oli annetanud mõni aasta tagasi oma materjale (koolitunnistusi, dokumente, fotosid, salmikuid jms) Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumile. “Sellel pildil on Ingrid esimeses klassis, siin lõpetab ta algkooli, siin aga juba gümnaasiumi 1937. aastal kooli 25. lennus. Nüüd enam pr. Ingridit ei ole.

E. Lender hakkas uhiuue koolihoone valmimisel 1935. aastal oma gümnaasiumi juurde asutama ka lasteaednike eraseminari. Neil fotodel ongi näha nii laste kasvatajate kursustest osavõtjaid 1935/36. aastast kui seminariste. Ühel fotol on näha E. Lenderi Eralasteaia kasvandikke ja kasvatajaid. Juhatajaks oli pr. Maria Barhov, kes juhendas praktikat. Kasvatajaks oli prl. Meta Tonkman, kellest hiljem sai pr. Lenderi minia – poeg Henno abikaasa. Pr. Meta elab praegu Stockholmis ja on 92-aastane.”

Näitust oli vaatamas ka üks proua Rootsist – Aino Inkapööl, kes ütleb: „Mina olen siin lasteaia pildi peal tädi Meta kõrval selle suure lillega!” Kooliteed alustas ta E. Lenderi koolis, kuid peale põgenemist Rootsi õppis Sixtunas Eesti gümnaasiumis, mille lõpetas 1947. aastal.

Mare Torm jätkab samas: „Vitriinis on näha veel E. Lenderi Lasteaednike Eraseminari lõpetanule Salme Annusele väljastatud lõputunnistust nr. 1. Pr. Salme Juhanil täitub 95 eluaastat veebruaris 2008. Tema on kirjutanud ELG raamatusse osa E. Lenderi Lasteaednike Eraseminarist. Sellel fotol on näha seminari I lend 1938. aastal – Salme on siin, Meta siin, õpetajaist näeme teiste seas Stella Ernesaksa. Siin on aga Õilme Ploompuu-Van Nest, kes arvatavalt esimese eesti lasteaednikuna omandas bakalaureusekraadi Colombia Ülikooli Õpetajate Kolledžis New Yorkis 1929. aastal. Esireas keskel istub koolijuhataja pr. Lender, siis pr. Barhov – vapustavalt huvitav isiksus. Tema hilisemast saatusest – pärast evakueerumist Venemaale pole kahjuks midagi teada. Ta oli sündinud St. Peterburis. Pr. Lenderiga algas koostöö tal juba 20. sajandi algul töötades esialgu õpetajana Maksuta Laste Algkoolis, hiljem juba gümnaasiumis. Pr. Barhov oli algklaaside õpetaja.”

„Siin on aga näha lenderlase, kirjanik Silvia Airik-Priuhka raamatut „Toonela väraval”, milles autor kirjeldab muuhulgas mällusööbivaid hetki oma koolipäevist. Nende abituuriumiklassil lõppes kool pärast märtsipommitamist 1944. Õpilastel oli tavaks kinkida kooliemale oma lennu koolilõpumärk. Kirjanik kirjeldab siin selles raamatus väga huvitavalt, kuidas ta üksi läks 16. märtsil 1944 külla pr. Lenderile tema Mähe tallu viima seda märki. See kohtumine oli toonasele õpilasele erakordne sündmus – näha oma koolijuhatajat taluperenaisena hoopis teises miljöös! … Siin on aga näha haruldane luulekogu „Langes üks täht” Marie Underi luulest, millest tegi valiku koostaja Silvia Airik-Priuhka. See raamat ilmus eesti ja rootsi keeles – pr. Silvia oli ise ka luule tõlkija. Luulekogu autor pälvis Rootsi Akadeemialt (sama komisjon, kes määrab Nobeli kirjandusauhindu) lüürika tõlkepreemia, millega kaasnes rahaline preemia.

Kui ma käisin Stockholmis 2000. aastal esmakordselt kohtumas luuletaja Liidia Tuulsega, siis selgus, et pr. Silvia on tõlkinud ka Liidia Tuulse luuletusi. ”

Liikusime koos Mare Tormiga trepist üles Tallinna Ülikooli õpperaamatukogu lugemissaali. Leidsime seal vaikse nurgakese, kuna soovisin temaga intervjuud teha. Mare Torm oli nõus rääkima ajast, mil ta alles noore lasteaiakasvatajana tööd alustas. Mind hämmastas tema haruldane mälu, kõik arvud ja faktid olid tal peas. Mare Torm oli meie kursuse juhendaja, kui ma lõpetasin Tallinna Ülikooli 1994. aastal. Mind ei vaimustanud tema juures mitte üksnes fenomenaalne mälu, vaid see eriline sädelus tema näol, mis ongi tema isikupära juurde kuuluv, ükskõik kas ta räägib inimestest, kellega kohtus aastaid tagasi või hiljuti.

Intervjuu Mare Tormiga

Millised olid Sinu esimesed töökohad?

Minu esimene töökoht lasteaiakasvatajana oli Tallinna 111. Lastepäevakodus, mis avati 18. märtsil 1965. aastal. Olin tookord veel Tallinna Koolieelse Kasvatuse Kooli õpilane, kui tööle asusin. Enne kooli lõpetamist seisis sama aasta aprillis mul ees viimane pidev praktika. Lootsin, et saan töötamise ja praktika ühitada, kuid kooli direktor Leida Kokk seda luba siiski ei andnud. Sooritasin praktikat Tallinna 26. Lasteaias, mis asub Kiisa tänaval. Nii ma pendeldasin ühe kuu Tondi ja Mäekalda tänava vahet.

Meie lasteaed asus aadressil Mäekalda 26 ning allus V. Kingissepa nimelisele Tallinna Tselluloosi- ja Paberikombinaadile. 1. juulist avati meie hooviga külgnev Tallinna 114. Lastepäevakodu, mis allus raadiotehasele „Punane Ret” aadressil Tombi 55. Nüüd asub selles hoones Rahvakultuuri Arenduskeskus. Olgu öeldud, et 1965. aastal avati Tallinnas kokku kümmekond uhiuut lastepäevakodu.

Olin aastail 1965 – 1971 rühmakasvataja. Kuna meie lasteaed oli üleliidulise alluvusega ametkondlik lasteaed, viidi seda tüüpi asutustesse 1960. aastate lõpul esimeste seas sisse viiepäevane töönädal. Esialgu tekitas see lapsevanemais tõsist vastuseisu. Kuhu jätta lapsi ajaks, kui käia poes, teha majapidamistöid jne. Kuid läbi see läks.

Aastail 1972 – 1974 peale lapsepuhkuselt naasmist olin poole kohaga juhataja asetäitja õppe-ja kasvatustöö alal. Ka see oli alluvusest tingitud uus võimalus, et 6rühmalises lastepäevakodus võis rakendada tööle poole kohaga juhataja asetäitjat.

Olen veendumusel, et esimene töökoht on noorele inimesele tohutult tähtis, sest sealt saadud kogemus sööbib mällu aastakümneiks. Küsimus on vaid selles, millised need mälestused on? Oma kogemuse põhjal võin öelda oma lasteaia ning kolleegide kiituseks ainult head. Olime noored ja teotahtelised. Minu esimeses rühmas oli 5-6aastasi lapsi 5-6 eri rahvusest. Tol ajal ei kõneldud mingist integreerimisest ega multikultuursusest. Tegime andunult tööd. See lasteaed andis mulle esimese pedagoogilise kogemuse ja kindluse, et valisin endale südamelähedase töö. Siinjuures meenutan tänutundes meie juhatajat Vilma Kuutma-Raiknat, kes oli hea psühholoog. On väga tähtis, kuidas sujub kahe kasvataja omavaheline koostöö. Uues majas on seega eriti oluline töötajate värbamine ning nende tööle rakendamine. Ma hakkasin talle silma 1964. aasta sügisel sellest praktikalasteaiast, mille juhataja ta siis veel oli. Ka erialase kõrghariduse omandasin Eduard Vilde nim. Tallinna Pedagoogilises Instituudis just lasteaias töötamise ajal koos kahe armsa lasteaiakolleegiga õppides instituudis aastail 1969 – 74. See oli kaugõppe kolmas lend.

On äärmiselt kahetsusväärne, et Eesti iseseisvumise algusaastail ei antud Tallinna 111. Lastepäevakodu seadusekohaselt üle Tallinna linnale bilansist bilanssi. See lasteaed oli täiesti elujõuline – olid lapsed, olid töötajad, kes tegid tööd heal tasemel. Iga kord, kui seal läheduses viibin, kriibib mul südames. Nüüd töötab seal Kodakondsus- ja Migratsiooniametibüroo. 2002. aastal andsin sinna uue passi saamiseks sisse dokumendid… Kuid nüüd on hoone ümber ehitatud ja võõras.

Kui mõned aastad tagasi tegin Kadrioru kandis ringkäiku, siis selgus, et selles piirkonnas on suletud vähemalt kümmekond eri aegadel tegutsenud omaaegset koolieelset lasteasutust. Suurim kahju on muidugi hoonest Narva mnt 59 – Tallinna 79. Lasteaiast. Täpselt sellist lasteaiahoonet oli Eestis vaid üks, mõningase muudatusega projektis ehitati selline lasteaiahoone Audrusse 1971. aastal. Tallinna 79. Lasteaia asutaja–juhataja Juta Tomingas oli selle maja projekti hing, samuti oli seal originaalne lasteaiamööbel. Hiljem Tallinna 124. Lastepäevakodu (Linnupesa Lasteaed) avanud teenekas juht sai veel enne oma surma sellest suure hingelise trauma.

1974. aasta augustis tehti mulle ettepanek asuda tööle haridusministeeriumisse lastesõimede ja –päevakodude inspektorina. Käisin enne vestlusel toonase haridusministri Ferdinand Eiseni juures ning 23. septembril 1974 asusin uude ametisse tööle. Võrreldes tööga lasteaias ootas mind ees täiesti erinev maailm. Kui lasteaias olin harjunud liikuva tööviisiga, siis esialgu oli suur pingutus sundida end istuma kaheksaks tunniks töölaua taha. Vahepeal muidugi oli lõuna. Imetlen ja meenutan tänaseni oma suurepärast kolleegi, sõjajärgse lastekaitsesüsteemi ülesehitajat, lastekaitse inspektorit pr. Helje Ausi, kes töötas sel ametikohal ligi 40 aastat. Tema delikaatne ja äärmiselt soe suhtumine minusse aitas mul sisse elada ametniku rolli. Endiste kolleegidega haridusministeeriumist on mul head sidemed tänini. Tollal oli haridusministeeriumi lasteasutuste valitsuse juhatajaks hr. Rudolf Selg, kes tänaseks on manalamees. Tema asetäitja oli pr. Tiiu Peterson, kes on täna üks tipptegijaid sotsiaalvaldkonnas. Ta töötab Tallinna Laste Turvakeskuses ning on selle Lilleküla keskuse ülesehitajaid olnud selle tegutsemise algusest 1993. aastast peale. Ministeeriumipäevil sain tuttavaks ka 20. sajandi koolieelse kasvatuse suurkujude Meeta Terri ja Eva Lootsariga.

Millal algas lasteaedade külastamine ja ülevaatamine?

See algaski tööleasumisega haridusministeeriumisse, kus töötasin aastail 1974 – 1986. Ministeeriumi tööplaanis olid ju tihti nädalased inspekteerimised, nii frontaalseid kui temaatilisi. Juba 1. oktoobrist – seega nädal peale tööleasumist, algas minu esimene inspekteerimine Viljandi rajooni lasteaedades. Kui mälu mind ei peta, oli esimene lasteaed Viljandi 5. Lastepäevakodu Paalalinnas. See oli 6-rümaline uus lastepäevakodu. Olin ju ise samatüüpi hoones äsja töötanud. Inspekteerimise küsimustik oli pikk – vähemalt 4-5 lehekülge. Neile tuli algajal inspektoril, kel polnud varem sellelaadseid kogemusi ega vilumust, leida vastused. Loomulikult oli see esialgu keeruline. Mõnel päeval viis auto meid eri maalasteaedadesse. Õhtupoolikul oli kindel aeg kokku lepitud, millal meid taas tagasi Viljandisse viiakse. Imestasin, kuidas kolleegid nõnda kiiresti oma tööga toime tulid, mul oli küsimustik alles poolepeal!

Tagantjärgi meenutan kahetsusega üht inspekteerimispäeva lastepäevakodus Kirju-Mirju Kohtla-Järvel 1970. aastate lõpus. Pidime lasteaeda minema kohale varahommikul juba enne tööpäeva algust – enne kella seitset. Juhataja Silvi Viggor oli algaja juht. „Piinasin” oma küsimustega teda varahommikust alates kuni kella poole kaheksani õhtul! Ehmatusega märkasin alles siis – see on liig mis liig! Iga kord, kui nüüd pr. Silviga juhuslikult kohtume, naerame selle üle, kuid ikkagi tunnen end veidi süüdlasena. Aga noorel inspektoril oli suur mure, kuidas küsimuste-vastustega lõpule jõuda selleks, et inspekteerimisakti koostades mitte eksida. Paljud kohtumised erinevates lasteaedades Eestimaa eri kohtades meenuvad mulle ka tänasel päeval. Ja sageli just inimesed, kes seal töötasid! Usun, et see periood minu elus andiski mulle suurepärase ning ainulaadse võimaluse tuttavaks saada nii paljude huvitavate ja toredate kolleegidega lasteaedadest üle Eestimaa, aga reisida ka väljaspoole Eestit.

Nii palju kui Sinu inspekteerimisest olen kuulnud, olid Sa pigem nõustaja,  seejuures  väga heatahtlik. Ja Sul on inimeste kohta ka ainult häid asju öelda.

Üldjuhul on mul tagasisidet, et ma olen inimestesse suhtunud kenasti, konfliktolukordi ei ole eriti kogenud, välja arvatud mõni juhtum. Esimesena neist meenub juhtum ühes lastesõimerühmas Haapsalu linnas. Kasvataja (tol ajal meditsiiniõde) seisis akna all seljaga minu poole ning ei soovinud minuga rääkida. Pean ütlema, et minu stiil pole olnud ründav. Kõigepealt on vaja leida see side, et üldse saaksime inimesega kontakti. Hea inspektori ja nõustaja roll ongi ju mitte halvustada inimest, vaid tuleb kõigepealt tema töös leida üles positiivne ning vajadusel pakkuda ka erinevaid lähenemisi ning võimalusi. Aga loomulikult, eks inimesi ole erinevaid ja nii tuleb erinevalt neile ka läheneda. Noore inspektorina õppisin muidugi palju oma otsestelt kolleegidelt, kuid õppisin oma kutsekaaslastelt lasteaedadest väga palju. Meenutan tänutundes kõiki neid häid inimesi, kellega meil kujunes nii tööalasel kui inimlikul tasandil usalduslik ja sõbralik suhe. Noorele inspektorile oli see tohutult tähtis. Aga ennekõike tuleb ka ise olla INIMENE!

Milline töö järgnes pärast seda ja millal algas töö muuseumis?

Kuna mul oli 1984-ks aastaks peresse sündinud kolm last, kellest kaks sündisid just haridusministeeriumis töötamise ajal, tundsin, et kasvav töökoormus ei luba mul oma lastega küllalt koos olla. Tundsin endal pidevat süütunnet. Kui esimene tütar läks I klassi õhtupoolsesse vahetusse 1979. aastal, siis polnud Lasnamäe kodus ju veel lauatelefonigi! Kui 1986. aasta veebruaris emapuhkuselt tööle naasesin, sai selgeks, et töötan ministeeriumis vähemalt suveni. Tookord võisin lapsega peale sündi kodus olla juba poolteist aastat, esimeste lastega aga aasta. Olgu öeldud, et ma ei tundnud lastega kodus olles mingit igavust ning seetõttu ei tahtnud eriti tööle tagasi minnagi. Kuid minu ajal oli tolle aja oludes aastase lapse kõrvalt tööleminek möödapääsmatu.

Töötasingi ministeeriumis veel pool aastat ning siis oli selge, et vahetan töökohta. Emana piinas mind kogu aeg teadmine, et mu laps oli lasteaias alati viimane, kui ma töölt peale kuut vabanesin. Samas oli küll hommikul hea, et tööpäev algas ministeeriumis kell üheksa ning lapsed ei pidanud minema nii väga vara lasteaeda. Peres oli olukord nõnda kujunenud, et peamine laste viija-tooja olin mina.

Ja siis tuli mu sõbranna ja endine kolleeg sõnumi ning soovitusega asuda tööle pikapäevarühma kasvatajana toonasesse Tallinna 60. Keskkooli (nüüd Kuristiku Gümnaasium). Kuna poeg oli väikene, hoidis teda esimesel aastal vanaema, oli see ettepanek vastuvõetav. Töötasingi koolis kaks aastat. Tol ajal oli ju aktuaalne 6-aastaste laste kooliminek. Kui mälu mind ei peta, asus sellesse kooli 1986. aasta sügisel õppima kokku kümme esimest klassi, neist seitse olid 7-aastaste ning kolm 6-aastaste klassi. Õppisin lähemalt tundma tollase Tallinna ühe suurima õppeasutuse toimimist. Kuna olen hingelt ja ettevalmistuselt kasvataja, mõistsin siis ja olen ka täna kindlal seisukohal, et 6-aastaste laste kasvamise-õppimise paik on lasteaed. Kuigi ma sain sealsete kolleegidega suurepäraselt läbi, olid mul nii suures koolis paljud asjad vastuvõetamatud, seda võetuna just noorimate õpilaste seisukohast. Üks murekoht oli toitlustamine koolis. Kui ma teadsin täpselt, millisel tasemel oli korraldatud toitlustamine lasteaias, siis koolis tuli tihti ahastus peale. Kuigi koolitoitlustamises oli tol ajal üldises plaanis ka edasiminekuid (teadsin seda ministeeriumipäevilt), ei kannatanud see tegelikkuses siiski võrdlust lasteaiaga. Ma ei taha öelda, et see oleks täiesti halb olnud, aga mõtlen just arvestamist väikeste lastega. Kui öeldi, et kuueaastased on täpselt samasugused lapsed kui seitsme- ja kaheksa-aastased, siis … siinkohal tuletan meelde üht artiklit ajakirjast „Kasvatus” 1919. aastast. Tol ajal ei olnud ju koolikohustust 7-aastaselt veel kehtestatud ning kui seda vanusepiiri taheti tuua allapoole, siis rõhutati, et töö seitsmeaastastega võrreldes 8-9-aastastega on hoopis midagi muud kui 7-aastastega. Mis me siis räägime veel 6-aastastest!

Tänapäeval on aga kahjuks muutunud selline suund nii pealetükkivaks, et laste elu korraldamisel lähtutakse sageli just täiskasvanutest ning nende huvidest, mitte aga lapse öigustatud vajadustest! Loomulikult otsustab ja vastutab lapsevanem lapse haridustee kulgemise eest, kuid siinkohal ei tohiks jalge alla tallata elementaarseid lapse õigusi ning eakohaseid vajadusi. Just äsja lugesin Postimehest (2007.09) üht kuulutust, kus üks Tallinnas asuv Vaba Aja Keskus kutsub kolme-kuni viieaastaseid lapsi võimlema algusega kell 14.30 kuni 16.00. Lasteaialapsel on sel ajal (vähemalt kl 15-ni) puhkeaeg. Võimlemine annab hea rühi, sellega olen nõus, aga selle kellaajaga mitte. Kuid ka kodune laps vajab päeval puhkust. Olgu siinkohal tõdetud, et kahjuks on paljudes peredes nii eelkooli- kui kooliealiste laste päevarütm täiesti pea peale pööratud.

Mis sai pärast Kuristiku Gümnaasiumi?

1988. aasta augustis tegi toonane E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi koolieelse kasvatuse kateedri juhataja Taimi Tulva mulle ettepaneku asuda õppejõuna koolieelse kasvatuse kateedrisse tööle. Selle taga oli minu endine otsene ülemus Tiiu Peterson, kes oli tolleks ajaks eriala peametoodikuna kateedris töötanud juba mitu aastat. Ta oli ühtlasi välja arendanud üliõpilaste pedagoogilise praktika süsteemi. Ja minu esmaseks tööülesandeks saigi põhiliselt praktikate juhendamine ning mõningal määral ka loengute pidamine eelkoolipedagoogikast, mida tegime koos kolleeg Helgi Sarapuuga. Vaevalt aga, kui sain septembris asuda tööle, siis tuli kateedrijuhatajalt ka ettepanek, mis samal ajal tuli võtta täitmiseks, asuda õppima aspirantuuri. Tänu prof. Taimi Tulvale pöörasingi sellest ajast oma pilgu koolieelse kasvatuse ajaloo poole, s.t. valisin sellesuunalise uurimistöö. Kuid esmalt tähendas see Tallinna Polütehnilise Instituudi juures filosoofia loengute kuulamist. Saksa keelt sain aga õppida oma instituudi juures. Saksa keele kandidaadieksami sooritasin toonase Eesti NSV Teaduste Akadeemia poolt kokkukutsutud komisjoni ees, filosoofia eksami sooritasin Tallinna Polütehnilise Instituudi juures tegutsenud vastava komisjoni ees.

1992. aastal sai instituudist Tallinna Pedagoogikaülikool, loodi magistratuur, kuhu üle läksin. Selle käigus tuli kuulata mitmeid kursusi, sooritada eksameid-arvestusi. Juba veidi varem said õppetöös arvestuse aluseks ainepunktid – ühesõnaga muudatused olid suured. Esialgu õppisin aasta päevaõppe magistratuuris, misjärel läksin 1993. aastal üle kaugõppesse. Tehtud eksamite tulemusi arvestati vist 1995. aastani, mil need üle kanti. Filosoofias pidin siiski prof. Lembit Valdile tegema täiendava töö. Magistritöö valmimine ise võttis mul aga aega, sest minu eesmärk polnud töö lihtsalt kuidagi kaelast ärasaamine vastava dokumendi kättesaamiseks. Mulle oli tähtsam töö sisu, et mul oleks oma tööga midagi teistele öelda.

Vahepeal aga muutus olukord kateedris seoses Tallinna Pedagoogikaülikoolile uue rektori valimisega. Aastail 1993 – 94 vähendati kateedris tunduvalt õppejõudude koosseisu – kaheksa inimese võrra, ka minul tuli 1994. aastal lahkuda. Kui varem olid kateedrid suhteliselt autonoomsed, oli töö üliõpilastega rohkem erialakeskne. Paremini sai korraldada nii õppekäike kui pedagoogilist praktikat, mis olid väga olulisel kohal õppetöös. Tänaseks on kokkuhoiu nimel see muutunud aga üha komplitseeritumaks.

Aastail 1994 – 2000 töötasin TPÜ koolipraktika kabinetis, esialgu asjaajajana. Sellel ametikohal õnnestus mul kaitsta 12. oktoobril 1998. aastal ka oma magistritööd.

TPÜ-s vahepealsetel aastatel laastatud koolipraktika süsteem sai vaevalt 1998ks aastaks taas toimima hakata, kui tuli jälle muutus – koondati mõne aasta töötada saanud koolipraktika kabineti juhataja ametikoht. Jäin kabinetti tööle üksi, nüüd praktika peaspetsialisti ametikohale, kus sain töötada poolteist aastat. 2000. aasta 4. veebruari tuisusel õhtupoolikul teatati mulle, et vastava korraldusega tagasiulatuvalt alates 1. veebruarist korraldatakse koolipraktika kabineti töö ümber ning 31. märtsist 2000 olen tööst prii – seega koondamine.

Mis järgnes pärast seda?

Siis järgnes minu jaoks natuke keeruline periood, aga teistpidi andis see mulle ka jälle uue tõuke. Koondatuna võtsin end tööbüroos kohe arvele ning olin mõnda aega töötu. Olin kodus. Eks hiljem lõid välja ka mõned terviseprobleemid, viimastel kuudel töötades ma ei lasknud endast seda eriti välja paista. Ei teadnud ju, mis mind tegelikult ees ootas! Selleks, et tööd saada Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumis, pidin lihtsalt ootama, sest muuseum oli rahaliselt pidevalt raskes seisus. Kodus olles kirjutasin mõned artiklid. Olin aga visa. Ootasin koha saamiseks võimalust.

1. veebruaril 2001 asusingi muuseumi täiskohaga tööle teaduri ametikohale, kuid aasta pärast olin taas probleemi ees. Selgus, et olin sunnitud vastu võtma pakkumise edaspidi tööle jääma vaid 0,5 koormusega. Töötan nõnda siiamaani. Kuidas see aga mõjutas minu tulevase pensioni kujunemist, on iseküsimus. Tegelikkuses kõik need tööinimesed, kelle aastakoefitsent madala töötasu tõttu on väiksem kui 1,0, ei saa tulevikus loota eriti helgele vanaduspõlvele.

Oled samaaegselt juhendanud üliõpilaste bakalaureusetöid, koostanud retsensioone.

Jah, minu juhendatud esimesed koolieelse kasvatuse ajaloo-alased lõputööd valmisid 1994. aastal. Koostajaiks olid kaugõppetudengid ja need olid Eesti eelkoolipedagoogika suurkujudest. Hindan neid töid väga: Katrin Jürison uuris Stella Ernesaksa, Piret Kütt Meeta Terri ning Jana Kuusk Eva Lootsari elu ja pedagoogilist tegevust ning pärandit. Valminud uurimused andsid tõuke koolieelse kasvatuse ajalooalase lühikonverentsi korraldamiseks Tallinna Pedagoogikaülikooli aulas 30. novembril 1994. aastal. See päev on Meeta Terri sünniaastapäev. Ettekandeid pidasid Katrin Jürison, Piret Kütt ning mina ise. Sinna oli palutud üliõpilaste ja tegevlasteaednike kõrval ka endisi lasteaednikke. Konverentsi lõppedes tegime viimastega ühisfoto. Paari aasta pärast hakkasid fotol olijate read hõrenema….

Nüüdseks on ajaloo-alaseid töid juhendatud mul 30 ringis. Mul on olnud palju väga tublisid üliõpilasi-uurijaid, kelle nimede loetelu läheks siinkohal pikaks. Tänu kõigile neile on täienenud ka Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi (EPAM) käsikirjafond. Minu põhimõtteks ja palveks on, et kõikidest töödest, mida juhendan või retsenseerin, jääks jälg EPAMi. Seepärast olen autoreile teinud ettepanekuid ja palunud annetada oma tööst üks eksemplar muuseumile. Seda on ka meeleldi tehtud. Oleme endistele üliõpilastele selle eest väga tänulikud.

Kui palju näitusi oled korraldanud?

Esimene sellealane suurem näitus oli kohe samal aastal, kui tööle asusin. 2001. aasta maist kuni järgmise aasta veebruarini avatud näitust „Tähtpäevi koolieelse kasvatuse ajaloost” külastas viiesaja külastaja ringis. Valdavalt olid need muidugi eriala üliõpilased, kellele sai ühtlasi näitusest antud põgus ülevaade. 2005. aasta lõpuni asus muuseum Raadiku tänaval Lasnamäel, kuhu kesklinnast oli siiski väga mugav sõita. Loomulikult oli ka teisi külastajaid. Ja sealtpeale on olnud minu missiooniks korraldada mälestuspäevi ja näitusi teatud isikute ning hariduslooliste tähtsündmuste puhul. Eeskätt muidugi eelkoolipedagoogika suurkujude tähtpäevadega seonduvaid. Näitusi koostavad loomulikult teisedki kolleegid.

Üks esimesi sisukamaid oli Ester Lepiku 75. sünniaastapäeva tähistamine 6. veebruaril 2003. E. Lepik – Eesti koolieelse kasvatuse üks tugisambaid ning Eesti logopeedia Grand Lady – lahkus 17. juulil 2002. aastal. Mälestuspäeval viibis ka tema ema pr. Selma Lepik, kes tookord oli 97-aastane ning elas ise ligi 101 aastat vanaks. EPAMi auditoorium oli tulvil E. Lepiku kolleegidest ja õpilastest. E. Lepik oli eesti laste kõnekeele ilu hoidja ja arendaja. Samal ajal aitas ta logopeedina väga paljusid lapsi. Ta oli Lea Nurkse õpilane ning tema elutöö jätkaja. Oma elu hilisemas perioodis pühendus E. Lepik Camphilli liikumise edendamisele Eestis – Pahkla tugikodu vaimupuuetega noortele on tema eestvõtmisel rajatud tänu Norra kolleegide abile. E. Lepik oli erakordne isiksus.

2004. aasta läks ajalukku kahe suure pedagoogi mälestuspäeva korraldamisega. 3. märtsil oli Stella Ernesaksa 95. sünniaastapäev. Selle jaoks töötasin Eesti Rahvusraamatukogus läbi G. Ernesaksa isikuarhiivi, et näituse ja mälestuspäeva jaoks leida täiendavat materjali. Seda tähtpäeva sai tähistatud kahel korral. Just 3. märtsil 2004 oli Tallinna Pedagoogilise Seminari aula tulvil Stella endistest õpilastest – olen ise üks neist. Muidugi oli seal veel tema kolleege, kuid ka seminari üliõpilasi. Tahtsin oma õpetaja mälestuspäeva teha kõigile meeldejäävaks, sest seda võimaldas uuritud materjal. Sõnaga liitus muusika ja liikumine. Kuna 4. märtsil möödus G. Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm” loomisest kuuskümmend aastat, siis lõpetuseks laulis aulatäis rahvast seda laulu kaasa, toeks helisalvestis. Teist korda tähistasime seda tähtpäeva EPAMis ühes näituse avamisega 18. märtsil, mis oli Ernesaksade laulatuspäev. Sinna oli lisaks Stella õpilastele (s.h. lenderlased) palutud ka G. Ernesaksa õpilasi, kes taas meenutasid Stella Ernesaksa kui suurepärast õpetajat ning inimest. Muidugi olid kutsutud ka pereliikmeid ja sugulasi.

21. juunil 2004 möödus 100 aastat suurepärase pedagoogi Lea Nurkse sünnist. Teda teatakse kahjuks vähem, kuid kui öelda raamat „Laste Sõna”, siis peaks seos tekkima. Kuulus ju see mahukas „piibel” aastakümneid lasteaednike käsiraamatute kullafondi. L. Nurkse oli lastekirjanik Eno Raua ema ning samas ka kirjanik Helvi Jürisson-Soansi tädi. L. Nurkse sünniaastapäeva tähistasime EPAMis koos näituse avamisega 12. oktoobril.

Mäletatavasti oli aasta 2005 eesti koolieelse kasvatuse ajaloos tähtpäevade tippaasta. 11. mail juubeldasid koolieelsete lasteasutuste töötajad üle vabariigi rahvusliku lasteaia asutamise 100. aastapäeva väga pidulikult Vanemuise Kontserdimajas HTMi, Tartu Linna- ja Maavalitsuse, ELALi jt koostöös. See, mida kogesin tol päeval selles suursuguses saalis, oli minu tööelu üks erakordsemaid päevi.

Krooniks juubeliaastale oli aga kahtlemata rühma eakatele lasteaiapedagoogidele kohtumise korraldamine EV toonase presidendi Arnold Rüütli ja proua Ingrid Rüütliga Kadriorus 22. augustil, mida jäi samuti meenutama tehtud ühispilt. Ning veel mõni heategu. Üldiselt on nõnda – ideed, mis mulle kord mõttesse on tulnud – hoolimata esmapilgul ka nii utoopilisena näivaina – neid olen püüdnud ka ellu viia. See, et oled saanud teistele kuidagi head teha – on suur andmisrõõm ning õnnis tunne.

Sama aasta lõppu oli kavandatud ülevaatenäitus „165 aastat lasteaia arengut Eestis”, mida eksponeeriti Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus. Samateemaline rahvusvaheline teaduskonverents TLÜ eelkoolipedagoogika õppetooli eestvedamisel toimus 25. novembril. Näituse ettevalmistamine langes ajaliselt kokku muuseumi TLÜ keeltemajja kolimisega Narva maanteele. See oli erakordselt pingeline aeg, sest mul oli suur soov ja tahtmine koostada selline näitus, mis annaks ülevaate nii meie lasteaedade arengust kui lasteaednike koolituse kujunemisest, aga ka didaktilis-metoodilisest õppekirjandusest ning koolieelse kasvatuse ajaloo-alastest uurimistöödest. Pälvisin selle näituse eest TLÜ 2006. aasta preemia kui parima erialanäituse koostaja. 2006. aasta veebruarist saime näitust vähendatud mahus eksponeerida ka veel EPAMi uutes ruumides.

30. novembril 2006 möödus Meeta Terri ning 31. märtsil 2007 Eva Lootsari sünnist 100 aastat. Neist näitustest oled ajakirja „Lasteaed” veergudel juba varem ka kirjutanud ning fotosid avaldanud.

2007. aasta sügisel oli lasteaednike koolitamisega otseselt seotud ka eesti tunnustatud koolijuhi Elfriede Lenderi 125. sünniaastapäevale ja tema loodud tütarlaste eragümnaasiumi asutamise 100. aastapäevale pühendatud näituse avamine 7. septembril TLÜ keeltemaja fuajees. Mul oli õnn selle näituse ettevalmistamist ja avamist juhtida. Koostöö lenderlaste vilistlaskoguga algas mul 1998. aastast. Seesama pr. Salme Juhani, keda teadsin juba varem, oli õpetaja omaaegses Tondi Eriinternaatkoolis 30 aastat. Just viimaste aastate kontaktidele tuginedes võin öelda, et ta on tõeline Eesti Vabariigi õpetaja! Kooli juubeli raames toimus 8. septembril konverents Lenderi kooli aulas Kreutzwaldi t. 25 – praegu asub seal Tallinna Kesklinna Vene Gümnaasium. Konverentsil kõneldi tüdrukute ja poiste koos ja eraldi õpetamisest. Kahe ja poole tunnise konverentsi järel, kus viimastena esinesid Kersti Nigesen Vanalinna Hariduskolleegiumist ning Viivi Lokk Tallinna Haridusametist, arvas pr. Salme: “Need tänapäeva ettekanded olid palju huvitavamad. Ainult sellepärast tasuski konverentsile tulla. Me peame olema ju kursis tänapäeva oludega.“. Nõnda tunnustas 94-aastane õpetaja Salme Juhani viimaseid esinejaid. Nii, et meil on käia pikk arengutee, kuidas hoida enda vaimu virgena. Ta käib ka Poska tänava keskuses võõrkeeleringis ja võimlemas, nii, kuidas tervis lubab.

Näituste korraldamine nõuab Sinult väga palju energiat ja pühendumist.  Oled käinud isegi Rootsis endisaegsete pedagoogide juures. Kõik need kohtumised, ja näitustel on kohal olnud isegi 90 aastased lasteaednikud. Kuidas Sul on õnnestunud seda kõike korraldada?

Eks see loeb ka, et olen nendega pikka aega isiklikult suhelnud, loomulikult nõuab see mult energiat ja aega. Mul on olemas nende kontaktandmed. Olenevalt ajast, ma suhtlen nendega aeg-ajalt. See tänulikkus ja see energia, mida ma neilt vastu saan ainuüksi telefoni teel suheldes või ka isiklikult kohtudes – see on nii väärtuslik, tegelikult hindamatu aare. Oleks meil ometi tarkust – ükskõik, millises haridusasutuses me töötame – hinnata oma eelkäijate, oma kutsekaaslaste tegevust, ning tunda huvi nende vastu ka täna, mil nad juba aastakümneid oma kutsealal enam ei tööta!. See on üks pedagoogilise kultuuri näitajaid. Kui me oskaksime vaid väärtustada eelnevate põlvkondade kogemust, nende teadmisi ja tarkust!

Kui palju oled kirjutanud pedagoogilisi artikleid? Kas selle kohta on mingit ülevaadet?

Korrapealt ei oska ma seda kohe öelda. Ega neid artikleid väga palju ei ole.Viimasel ajal olen põhiliselt esinenud ettekannetega konverentsidel. Kuid kõik andmed minu tegevuse kohta on nüüd Eesti teadusinfosüsteemi vahendusel nähtavad. Seal on üksikasjalikult kirjas kõik minu tööd-tegemised.

Muuseumitöö, siis artiklite kirjutamine, esinemine, bakalaureusetööde juhendamine ja läbilugemine, komisjonides osalemine. Kuidas Sa seda kõike jõuad?

Kui on toredad üliõpilased – huvitavad inimesed, huvitav materjal – me anname ju vastastikku üksteisele energiat! Kuna enda lapsed on juba täiskasvanud, pole mul kella eriti vaja vaadata. Töö pakub vastastikku rahuldust, kuid loomulikult on selleks sageli tulnud ka öötundidest lisa võtta. Olen vahel ka väsinud olnud, kuid selle korvab järjekordne kaante vahele saadud huvitav uurimus. See on nagu müüri ladumine kivi kivi peale. Mõni üliõpilane vajab suuremat abi juhendamisel, teine on aga samas väga iseseisev. Tuleb ju vajadusel ometi inimest aidata, sest ega siis ülikooli lõpetamine saa jääda bakalaureusetöö taha seisma!

Samas elan emotsionaalsele inimesele omaselt tekste läbi lugedes hingeliselt kaasa – tunnen nii rõõmu kui kurbust. Sageli mäletan veel neid lasteaedu ning inimesi, keda töödes kirjeldadakse! Neist paljusid ei väsi ma imetlemast, kes on suutnud aastakümneid jääda truuks oma armsaks saanud kutsele!

Siinkohal tänan kõiki neid spetsialiste, kes on oma abiga olnud üliõpilasele toeks, et uurimus üldse valmida saaks! Samas pean kurvastusega tõdema aga mitmeid juhtusid, mil ühes või teises paikkonnas ei taheta või ei suudeta mõista ajaloo talletamise vajalikkust! Seega keeldutakse üliõpilasele oma abikätt ulatamast. Ma usun siiski, et ühe maakonna/linna/valla koolieelsete lasteasutuste võrgu või konkreetse lasteaia ajalooline areng ning lasteaiaõpetajate, juhatajate jt erialaspetsialistide panus alushariduse edendamisse on ka 21. sajandi algul väärt, et talletada seda tulevastele põlvedele.

Samuti märgin siinkohal asjaolu, et kõige selle hea ja huvitava kõrval, mida koolieelse kasvatuse valdkonnas on meil viimasel ajal korda saadetud, on palju kahjuks sellist, mis mind tõsiselt häirib ja kurvastab – otsesõnu öeldes on lähiminevikus ikka tehtud ka suuri lollusi, mis teevad hingele tuska.

Murelikuks teeb mind ka viimasaja tõsiasi – uued õppekavad jätavad üliõpilastele väga vähe või peaaegu üldse mitte võimalusi minevikukogemusega kokkupuutumiseks. Kuid on olemas lihtne tõde – kõik see, mis on täna uus ja huvitav, on sageli unustatud vana!

Tööde retsenseerimisel on minu põhimõtteks püüda alati välja tuua uurimuse sisuline väärtus laiemalt ning autori uudsed mõtted. Kuid töö vormistusliku külje suhtes olen nõudlik alates kirjavahemärkidest!

Käesoleval ajal ilmub väga palju uut nii eelkoolipedagoogika kui psühholoogia jt aladelt. Kõigega ei suuda lihtsalt olla kursis. Fakt on aga see, et jään endiselt kindlaks oma seisukohale: iga haridusalal töötav erialaspetsialist peaks tundma-teadma mingil määral Eesti haridusloo ajaloolist arengut ning selle tähtsamaid sõlmpunkte. Otse loomulikult peaks aga teadma oma kutseala ajaloolist arengut. Kui ei teata, järelikult ei osatagi seda ka tõeliselt väärtustada. Kahetsusega tunnetame EPAMis koos kolleegidega igapäevaselt seda, et alates õppejõududest on pedagoogika ajaloo vastu huvi järjest väiksem. Kui varem oli võibolla õpetajakoolituses selle õppeaine maht veidi ülepaisutatud, siis nüüd on see minimaalne. Kas saame siinkohal kõnelda tulevase õpetaja haritusest?

Ma olen mõelnud vahel, et Sul on hämmastav mälu, kuidas see küll nii on, kõik need inimesed, kes kuskil lasteaias on töötanud, kes on vahetunud, ja mis on toimunud kõigil neil aastatel, kuidas on üldse võimalik seda kõike peast teada?

Selline arusaam on siiski veidi liialdatud. Kuid mina ei oska seda isegi seletada ega saa sinna midagi parata, kui paljud inimesed, faktid jms on jäänud mulle lihtsalt meelde! Nagu näiteks paljude inimeste (klassi- ja kooli- ning endiste töökaaslaste) sünnipäevad alates maakoolist, kuid muidugi mitte kõigi omad. Või näiteks isikute sünni- ja surmadaatumid.

Kui vahetevahel kohtun kaugüliõpilastega ja küsin, millisest lasteaiast olete, siis ma võin meenutada, mis ajal selles lasteaias kunagi aastaid tagasi käisin. Või kui kohtan tuttavat perekonnanime, siis saan sageli vastuseks: „Jah, ta on minu ema!” Vahel pole seda aga tarvis öeldagi, sest näojoonte järgi on ka ju võimalik inimesi ära tunda. Kuid võin ka üsna sageli endistelt kolleegidelt kuulda selliseid seiku, mida ma pole ise üldse tähele pannudki. Rääkimata veel mäletamisest.

Kas tuleb meelde mõni näituse korraldamine või väga raskesti kättesaadav pedagoog, kelle ülesotsimine on eriliselt rõõmu pakkunud?

Minu sihiks on olnud see, et ükskõik, kas reisin tööalaselt või eraviisiliselt, püüan leida uusi kontakte inimestega, kes on minu silmis huvitavad isiksused ning erialaliselt tähtsad. Eriliselt raskesti kättesaadavaid juhuseid ei oskagi välja tuua. Probleemiks on aga see, et aja puudusel lihtsalt ei ole jõudnud paljude inimesteni, kellega oleks olnud vaja tingimata kohtuda. Kuid tihtipeale olen jäänud hiljaks, sest …

Huvitavaid kohtumisi on olnud palju. Esmajoones meenutan näiteks aastaid 2000/2001, kui tegin kaks spetsiaalset eraviisilist reisi Stockholmi. Elus on tihti palju niisuguseid juhuseid, mis tulevad meie ellu nagu iseenesest. 2000. aasta jaanuaris viibisin USA-s ning juhtusin seal lugema Rootsi Eesti Päevalehte. Seal kirjutati luuletajana tuntud Liidia Tuulsest. Ühtlasi oli mainitud ka tema koostatud magistritööd teemal „Eksperimentaalne uurimus eelkooliealiste laste musikaalsusest” (1937), mis mind kohe köitis. Sain Erik Tederilt Liidia kontaktandmed, aprillis saatsin talle kirja ning ta vastas telefonitsi koheselt minu kirjale ja teatas, et muidugi on ta nõus mind oma kodus vastu võtma. Sellest ajast ongi mul olnud temaga väga huvitavaid jutuajamisi ning kohtumisi. Liidia Tuulse (sünd. 1912) luulekeel on väga poeetiline ning ilus. Seoses tema 95. sünnipäevaga esitleti Tallinnas Soome Instituudi ruumes tema luulekogu, koos oli palju rahvast. Väsimatu Liidia jagas oma arvukatele sõpradele autogramme! Ta oli siin koos oma noorema poja Toomas Tuulsega, kes on mitmekülgselt andekas – helilooja, dirigent, klaverikunstnik jne.

Tulles nüüd veel Liidia Tuulse magistritöö juurde, esitas ta selle 1. detsembriks 1937 Tartu Ülikooli teadustööde konkursile märgusõna „Kakofoonia” all Villem Raami õhutusel. Liidia Tuulse oli sellel ajal koos oma abikaasa, tuntud Tartu Ülikooli, hiljem Stockholmi Ülikooli professori Armin Tuulsega lähetusel Königsbergis.Töö juhendaja oli Konstantin Ramul – esimene eestlasest psühholoog, kes pakkus välja uudse uurimisteema. Vastav komisjon hindas seda uurimust I koha vääriliseks, mille tulemusena 4. märtsist 1938 omistati Liidia Tuulsele magistrikraad. Selle uurimuse põhjal oli autori üks järeldusi, et ebamusikaalseid lapsi ei ole! Ta võib olla üks väheseid naisuurijaid, kes tol ajal üldse eelkooliealisi lapsi uuris.

Sellel raamatuesitlusel ei saanud ma seda fakti jätta välja ütlemata.

Stockholmis oli mul veel mitmeid huvitavaid kohtumisi. Nimetaksin kohtumisi pr. Meta Lenderiga, kes on samuti E. Lenderi Lasteaednike Eraseminari I lennu vilistlane nagu pr. Salme Juhani. Jaanuaris 2001 külastasin veel kirjanik Helmi Rajamaad ning kohtusin Stockholmi Eesti Lasteaia esimese juhataja Erna Klemmeri jt.

Ameerikareisidel on mul olnud samuti mitmeid huvitavaid kohtumisi. Nii külastasin 2004. aastal pr. Juta Kurmanit (sünd. 1912), kes on Tallinna Pedagoogiumi vilistlane 1934. aastast. Ta õppis koos Ferdinand Eiseniga. Kuid ta on lõpetanud veel Tallinna Konservatooriumi ning õppinud laulmist ka Ameerikas. Ta kirjutab siiamaani arvustusi New Yorkis toimunud kontsertidest ajalehele „Vaba Eesti Sõna” ning õpetab NY Eesti Majas täiskasvanuile eesti keelt. J. Kurman on olnud läbi elu Eesti vabaduse eest aktiivne võitleja ning eestluse hoidja Ameerikas.

Samuti külastasin sellel reisil lenderlast, kunstnik Arville Puströmi, kes elab New Jerseys. Ta on õppinud kunsti „Pallases” ning Düsseldorfi Kunstiakadeemias. Ta on maalinud 50 aastat ning on Morristowni linna aukodanik, esinenud paljudel kunstinäitustel Ameerikas, Kanadas jm. Eriti on ta tuntud meremaalijana, mida ta on spetsiaalselt õppinud. Paljude väliseestlaste kodusid kaunistavad A. Puströmi maalid.

Kuid minu erisooviks oli külastada sedasama Columbia Ülikooli Õpetajate Kolledžit, kus õppis 1927 – 1929 ja veel hiljemgi Õilme Ploompuu-Van Nest. Sain neis ruumides küll viibida, kuid kahjuks ei saanud tema kohta mingeid andmeid nende salastatuse tõttu. Sisenedes kolledžisse on seinale kirjutatud John Dewey mõte (1897) hariduse erilisest rollist ühiskonnas.

2005. aasta sügisel kohtusin Helsingis Soome ühe tuntuma koolieelse kasvatuse ajaloo uurija Siiri Valliga, mis toimus vaid kaks kuud enne tema lahkumist. Temaga telefonitsi kõneldes tundsin esimesest hetkest alates taas seda imelist äratundmist – me olime nagu ammused tuttavad! Meie kohtumine ühes kesklinna restoranis kestis mitu tundi. See oli erakordselt huvitav ja vastastikku rikastav kohtumine, mil kogesin taas meie põhjanaabrite külalislahkust ning õelikkuse tunnet. S. Valli rõhutas seonduvalt Soome Lasteaiaõpetajate Liiduga (LTOL) just sõna sisaruus tähtsust.

Siinkohal märgin, et olen Soome kolleegidele erakordselt tänulik selle sõpruse ja abi eest, mida nad on mulle ligi paarikümne aasta jooksul osutanud. See oli teatavasti aeg, mil sai juba luua välismaa kolleegidega kontakte. Tänu T. Tulva eestvedamisel koolieelse kasvatuse kateedri õppejõududele organiseeritud õppereisidele Soome, Rootsi jm ongi need kontaktid loodud. Kõige pikemaajaline sõprus on mind sidunud Ulla Laxeni, Hannele Pihlama, Riitta Kopra ning Rauni Saarineniga. Viimane neist on eakaimaid Hämeenlinna lasteaednikke.

Ajalooliselt ja kultuurilooliselt on Eesti ja Soome lasteaednike vahel aastakümneid tagasi loodud koostöösidemed väga olulised. Nii LTOLi praegune esinaine Soile Oleander koos kolleegidega kui Ebeneseri Sihtasutuse juhatuse liige Maija Meretniemi on võimaldanud mul tutvuda nende institutsioonide tegevusega ning saada osa Soome koolieelse kasvatuse ajaloost. Siiri Valli mälestuspäev 2006. aastal, Ebeneseri asutamise 100. aastapäeva pidustused 2007. aastal – need on, mida meenutada ning mäletada. Ebeneseri kasvandik on ka Soome Vabariigi president Tarja Halonen, kes oma kohalolekuga seda suursündmust austas. Soome Lasteaiaõpetajate Liit, kelle vapilinnuks on tuttpütt, asutati aastal 1919 ning sinna on koondunud ca 13 000 soome lasteaednikku. Liit on tugev, elujõuline ning sinna on liikmeid koondunud üle maa. Nad tegutsevad koos oma kutseala ja töö parandamise nimel ja seisavad oma õiguste kaitsel. Järjekordsed Soome lasteaiaõpetajate päevad toimuvad seekord Vaasas.

Lõpetuseks olgu öeldud, et olen siin loetletud isikutest enamusega teinud intervjuusid ning neid ühtlasi ka fotografeerinud, kuid aega selle kõige arhiveerimiseks napib.

Kõik need kohtumised on mulle niipalju andnud ning mind rikastanud, et miski muu ei kaalu seda üles. Need jäävad minusse. Nad on mulle elujõudu andnud ka elu raskemail hetkedel.

Nüüd küsiksin sellise küsimuse: kuidas Mare Torm puhkab ja millal ta puhkab?

Eks puhkus on ikka ette nähtud. Puhkuse veedan suvel ja üsna tavapärasel viisil. Olen maalt pärit, minu koduküla on iidne küla Tallinna lähedal Harjumaal, Jõelähtme vallas – Parasmäe. Seal möödus minu lapsepõlv. Koolis olen käinud Jõelähtme 7-klassilises aastail 1954 – 1961. Lapsepõlv jäi kolhoosiaega, vanemad olid kolhoosnikud, 1958 tuli üleminek Kostivere sovhoosi. Lapsepõlv on tihedalt seotud koduste töödega, mis tähendas lastele igasuguseid põllu- ja aiatöid ning koduloomade eest hoolitsemist. Suvel oli muidugi tähtsaim heinaeg, et pere ühele lehmale ja lammastele talveks oleks toitu. Kuid heina said vanemad teha ju peale päevatööd õhtu- ja hommikutundidel. Enne pidi olema kolhoosihein tehtud. Muidugi oli ka marjakorjamine koduaias, mis oli aeganõudev ja mahukas töö, sest talveks tuli ju ise kõik sisse teha. Seda tööd ei põlga ma tänaseni, muidugi on nüüdsed mahud palju väiksemad.

Kui vanemad jäid vanaks, tuli ikka mul igal suvel heinal käia. Vahepeal oli paus ning kui 1993. aastal tagastati lastele kunagi kolhoosi antud vanemate vara, sai vahepeal jälle tublisti heinatööd teha. Nüüd seda tööd küll enam pole.

Suureks elamuseks ja puhkuseks on läbi hooaja kontserdi- ja teatrikülastused. Olen klassikalise muusika armastaja. Ning muidugi kunstinäituste külastamine. See kõik on suur nauding. Soovitan kõigile varakult pileteid varuda, siis on ka nagu kohustus kodunt välja minna. Aga see on meeldiv kohustus! Kellel pole võimalust etendusi või kontserte külastada, vaatab neid võimalusel telerist. Kuigi see on suurepärane, saab sügavama elamuse siiski kontserdi- või teatrisaalist. Kõik see annab hingele kosutust!

Aitäh intervjuu eest.

Mare Torm: “Meie eakamad kolleegid teevad meile silmad ette! Nagu näiteks pr. Helmi Õun, kes viimasel ajal on meie mälestuspäevadel sõna võtnud, saab varsti 90- aastaseks. Olen kuulnud, et ta pani juubeliks juba ammu peosaali kinni! Helmikese elsu on olnud vapustav, kes lähiminevikus on pidanud lühikeste vaheaegadega kõik oma teised pereliikmed ära saatma. Ta ise on pärit Narvast ja see saatus, mis tabas narvakaid – nad pidid ju 31. jaanuaril 1944 jätma maha oma kodud ning asuma tundmatule teele, käes vaid paar kompsukest! Mida on ta läbi elanud? Kuid ta on säilitanud tänaseni niisuguse huumorimeele ja rõõmsameelsuse ning positiivse ellusuhtumise! Tema aktiivsus ja elutarkus – see on erakordne! Kõik, kes on saanud kohata selliseid inimesi, on lihtsalt õnnelikud inimesed. Mina olen.”

Lisan ka enese kui küsitleja arvamuse intervjuust Mare Tormiga:

Olen äärmiselt õnnelik,et mul oli võimalus Mare Tormi kui töödega ja toimetustega väga hõivatud inimeselt saada nii palju põnevat informatsiooni. Mare Torm ei ole ainult sädelev isiksus vaid lummab kuulaiad ka oma võluva häälega,oma pühendumusega kõiges,mida ette võtab.Kui Mare Torm kellegiga suhtleb või räägib, nakatab ta inimesi oma loomuomase optimistliku vestlusstiiliga,energiaga ja elurõõmuga, mis temast hoovab, jätkub tükiks ajaks,et päikest pilvede vahelt välja meelitada.

Vabariigi Presidendi Arnold Rüütli ja pr. Ingrid Rüütli vastuvõtt Kadriorus 22. augustil 2005. Esireas vasakult: Helga Vaitmaa, Salme Juhani, Helga Kurm, Vabariigi President Arnold Rüütel ja pr. Ingrid Rüütel, Helmi Õun, Silvia Abiram, Linda Lilleaas; Teises reas: Asta Kiitam, Liivia Maltis, Õie Haavik, Ellen Kalvik, Mare Torm, Helje Aus; Tagareas: Aino Plank, Ester Vee, Gerda Lukk. Olgu öeldud, et nüüdseks on neist lahkunud 2: Helga Vaitmaa (kauaaegne Tallinna 13. Lasteaia ning 135. Lastepäevakodu juhataja) ja Gerda Lukk (kauaaegne Tallinna 122. (Vineeri- ja Mööblivabriku) Lastepäevakodu juhataja).

Ülle Tõnumaa