Toimetaja veerg

Novembrikuu toob kaasa mõtlikkuse ja iseendasse süüvimise.

Mõtleme sõpradele, kes on meie ellu valgust ja rõõmu toonud,

kuivõrd meie oleme suutnud ja tahtnud endast anda, et päev muutuks kaunimaks. Alati on keegi, kes vajab meie toetavat sõna, meie sõbralikku pilku ja kui tihti me ei märka seda. Liiga palju tundub isendal probleeme olevat. Tegelikult on meie põhimure laste, pere ja tööga seonduv, seega igapäevamured. Vajame igapäevatarkust, et meie rõõm ei kaoks. Vajame loovust, et iseend leida, et iseendaks jääda. Kui miski tundub meie elust puudu olevat, peaksime rohkem vaatama iseendasse, sest õigeid vastuseid leiame just iseenda seest.

Loe edasi…

Novembrikuus on isadepäev. Isadele lauldakse, loetakse luuletusi, tehakse kingitusi. Lapse värvivad isadele martsipanist südameid, mis sest, et mõni sa saab kingiks natuke otsast näksitud südame, mida on püütud toiduvärviga siluda ja kaunistada.

Isa roll peres on määratu. Meie isad on tööga väga hõivatud. Nad annavad endast parima, et kodus leib laual oleks, et naisele ja lapsele aega pühendada. Õhtuks puruväsinud, kui kääksuv elutoauks ja raske koorma all purunenud raamaturiiul parandatud ja lapse king kinni liimitud. Paljudel isadel on veel kooli õppelaen ja koduvõlg maksta. Lapsed aga on õnnelikud, kui isa on veel nõus hobust mängima või jõuab märgata, et koer pildil on juhuslikult onu Haraldi nägu.

Ja vanaisad on õnnelikud, kui lapselaps palub rääkida ajast, kui vanaisa oli alles laps.

Hoidkem ja toetagem siis oma isasid ja vanaisasid. Hoidkem isend ja oma sõpru. Elus on nii palju asju, mille eest tänulik olla.

Rubriigid: Toimetaja veerg. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

13 + 6 =
Please leave these two fields as-is: