Minu isa on võimlemisõpetaja

4-aastane Maria ütles: “Minu isa on õpetaja. Tema juures käib palju lapsi võimlemas.“ Küsisime Maria isalt, kas ta oleks nõus ühel päeval kogu meie rühma lastele näitama, milliseid võimlemise võimalusi koolieelikutele on.

Maria isa, Viktor Saaron, kes on Tallinna Ülikooli võimlemise lektor, oli meeleldi nõus meie rühmaga võimlema. Lasteaias võtsime lapsed paaridesse, kaks ema pakkus end lastegrupiga kaasa ja sõitsime liinibussiga Audentese Spordikeskusse.

Sealses kergejõustikuhallis olime spetsiaalses akrobaatika, batuudi ja riistvõimlemise alal.Maria isa jagas lapsed 4 rühma, kus igas rühmas üks täiskasvanu lapsi juhendas ja abistas.

loe edasi…

Varbseinal ronimine oli põnev, seal sai mitu last korraga üles-alla ronida. Rõngastel rippumine ja kiikumine oli vahva, päris suure hoo sai sisse ja siis tuli vaadata, et ükski laps kiikuja selja taga ei seisaks, muidu oleks ta kiikujalt müksu saanud.

Lapsed hüppasid kangile rippesse ning hooglesid ette-taha nagu pendlitega kellad.

Kitsele ja laiale, kõrgele hüppelauale hüppamine-ronimine hoolaualt ei läinud väiksematel kuigi kergelt. Kui laps väike ja jalad lühikesed ning kohmakad, pidi õpetaja last natuke ülespoole upitama, siis tõusis laps püsti ja hüppas hoogsa hüppega suurde sügavasse aukku, mis oli täidetud pehmete poroloontükkidega. Kui laps ei julgenud hüpata, hoidis õpetaja lapsel käest kinni ja ka kõige arglikum sai proovida, kui tore oli pehmete poroloontükkide peale potsatada.

Batuudil hüppamine oli eriline nauding – sai hüpata kõrgele nagu jänes Bugs Bunny. Pärast näitas Maria isa batuudil päris võlutrikke – tegi mitmeid saltosid järjestikku ning peadpööritavaid õhulende maandudes batuudil kord kõhule, kord seljale ja ka istesse. Lastel oli lõbu laialt.

Rööbaspuudel said lapsed kitsastel rööbastel liikuda „karukõnnina”, „vähina”, harkisjalu püstiasendis; olla pea alaspidi kinnerrippes ning nõnda kiikuda; ühel rööpal „papagoina” käteltoengus püsida ja isegi külg ees, lühikeste sammudega kõndida nagu ehtne papagoi.

Lõpuks lubati kõik lapsed korraga „poroloontükkidemerre”. No küll jätkus rabelemist ja ronimist, et jälle poroloonaugust välja saada!

Siis oli aeg läbi ja võtsime taas tee lasteaeda jalge alla. Lapsed lobisesid veel kaua, kui tore oli batuudil hüpata ja et Maria isa oli batuudil päris trikimees.

Ülle Tõnumaa

Vaata veel pilte

Rubriigid: Lasteaiaelu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

8 + 10 =
Please leave these two fields as-is: