Üks luuletus Eestimaast

Vaadates ei küllalt saa

Nii nagu vaikne vetevulin,

heliseb mu emakeel.

Ja vilgub koduaknas tuli,

kui kõnnin armsal koduteel.

Kõik siin südamele armas-

lilled, puud ja heinamaa.

Suveajal, talvehärmas-

vaadates ei küllalt saa.

Ülle Tõnumaa

Rubriigid: Omalooming. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

3 + 8 =
Please leave these two fields as-is: