Tädu metskonnas

 

Meie lasteaial on juba kujunenud traditsiooniks käia igal talvel korra Tädu metskonnas loomadele toitu viimas. Nii tegime ka  sellel talvel.

 

Esmalt rääkisime  lastega läbi, kuidas metsas käituda. Mets on ju loomade ja lindude kodu ja kellegi ei meeldi, kui teda oma kodus häiritakse.

 

Metsa jõudes ütles üks poiss: “Siin  pole ju ühtegi looma näha.“ Osutasin jälgedele tee ääres. Poiss vaatas imestunult jälgi ja pomises: “Päris suur loom on siin käinud. Äkki põder?“ Teine poiss küsis: “Ega selles metsas ju karud ei ela?“ Rahustasime ta maha, et karud elavad ikka hoopis tihedamas metsas ja praegu magavad nad talveund.

 

Kõik rühmad liikusid omaette mõnusas tempos ja leidsid koha, kuhu loomadele toit jätta.

Meie rühma lapsed olid lausa käpuli lumes, et kindlaks teha, kellele kõik need jäljed küll kuuluvad, kas jänesele või hiirele. Rander arvas, et nii suured jäljed võivad küll põdrale kuuluda. Nägime mitmetel puudel habesammalt, sellest järeldasime, et siin metsas on väga puhas õhk.

 

Nägime tihaseid lendamas, imetlesime lumemütse kividel ja kändudel, nägime kõrge kuuse ladvas käbisid. Nora arvates oli väga ilus vaatepilt see, kuidas päikesekiired  puuokste vahelt  helkisid.

 

Leidsime sobiva koha, puhastasime selle lumest ja panime loomadele  toiduks porgandeid, kapsast, kartuleid. Lindudele jätsime kaerahelbeid, saia, tanguteri, päevalilleseemneid. Sõime ka ise kaasavõetud küpsiseid ja võileibu. Korjasime kokku kõik tühjad karbid ja kilekotid, et loomade kodu ikka sama puhtaks jääks, kui see enne oli olnud. Siis oligi aeg tagasiteele asuda.

 

Paar tüdrukut arvasid, et metsas on nii puhas lumi, et võiks proovida lumeingleid teha. Ka teised järgnesid nende eeskujule. Pärast pilte üle vaadates selgus, et see oli isegi videole jäänud.

 

Ülle Tõnumaa

 

 tadu-metskonnas-047

 

 

Rubriigid: Lasteaiaelu. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

15 + 10 =
Please leave these two fields as-is: