Sutsuke empaatiat võib mõjuda „imerohuna“ ühenduse ja mõistmise loomisel!

Mulle pakub huvi jälgida lapsi ja lapsevanemaid igapäevasituatsioonides tänaval, mänguplatsil, poes, lennukis ja mujal. Nii mõnigi kord on mul väga valus tõdeda, et meis ei

ole lapsevanemaina toetatud emotsionaalse intelligentsuse ja empaatiaoskuste arengut ning nii ei oska me tihtipeale oma väikeste silmarõõmude tundeid ja vajadusi aimata. Killuke empaatiat võiks teinekord mõjuda „imerohuna“, luues sügavat ühendust ja üksteisemõistmist ning toetades igaühe vajadustest hoolimist ja emotsionaalset turvalisust, mis on lapse arengu

üheks oluliseks eelduseks.

 

Juhtum Lennukis. Laps nutab: “Tahan koju, ei taha lennukit, tahan koju, tahan issi juurde, tahan kodus süüa saia!“

Ema:  (üsna nõutu ja minu hinnangul natuke piinlikkust tundva näoga) “Ära jorise!“

Laps nutab veel tubli tükk aega edasi.

Empaatiline kuulamine lennuki juhtumi puhul võunuks kõlada järgmiselt.

 

Ema:  “Sul on vist ebamugav ja sa sooviksid olla kodus tuttavate asjade ja armsate inimeste keskel?“

Lapse (oletatav) vastus: „Jaa, tahan issi juurde!“

Ema: “Sa siis kurvastad, sest sa tahaks, et issi oleks lähedal ja hoiaks sind?“(läheduse, turvalisuse vajadus  lapsele mõistetavasse keelde panduna)

Laps: “Jaa!“

Ema: “Sul on vist ebamugav nii paljude võõraste inimeste seas selles suures mürisevas lennukis ning sa sooviks olla hoitud ja kaitstud?“

Lapse (oletatav) vastus: “Jaa!“

Tõenäoliselt oleksid selle dialoogi tulemusena tundnud kergendust nii ema kui laps ning ühendus ja üksteisemõistmine oleks loodud. Eriti situatsioonis, mis on lapse jaoks stressirohke ja kus ta vajaks eriliselt emotsionaalset turvalisust, on empaatilise kuulamise oskus asendamatu.

 

Juhtum kiigel- suuremad lapsed kiiguvad ja pisem soovib teha samuti, aga hetkel ei mahu ta kiigele. Laps hakkab nutma ja teatab, et tema tahab ka kiikuda. Ema püüab pakkuda välja erinevaid lahendusi ja jagab igatpidi loogilisi seletusi, miks hetkel ei saa väike kiigele. See ei paista last rahustavat ja ta jätkab lakkamatult nutmist ja kiigele tahtmist.

 

Kiige juhtumil võinuks empaatiline dialoog välja näha järgmiselt:

Laps (nuttes): “Tahan ka kiikuda!“

Ema: “Kas sa kurvastad, sest sulle tundub, et teistel on kiige peal väga tore ja sa sooviks ka koos nendega lõbutseda?“ (kaasatud olemise ja rõõmu ning  lõbuvajadus lapsele arusaadavasse keelde panduna)

Laps: “Jaa,tahan kiigele!“ (laps võib siinkohal veel lohutamatult nutmist jätkata, kuid sellest ei tasu ära ehmuda- nutmine on üks viis, kuidas stressist vabaneda ja taas tasakaalu leida. Aidates lapsel „põhjani“ kurvastada, aitame me tal taas emotsionaalset tasakaalu saavutada.

Peale selle tunnetab laps, et teda mõistetakse ja tema tundeid kuuldakse, võetakse tõsiselt ning aksepteeritakse.

 

Ema võiks seepeale lapse sülle võtta ja lihtsalt teda hellalt hoida, aksepteerides lapse tundeid (sõnades või sõnatult). See loob ühendust ja üksteisemõistmist ema ja lapse vahel ning laps saab kogemuse, et tema tunded (olgu nad kurva- või rõõmsapoolsed) on olulised ning neid ei püüta maha suruda.

 

Juhtum autos- laps teatab, et ta ei taha turvavööd.

Ema ütleb: “Kannata  natuke veel, kohe oleme kohal.“

Auto juhtumil võik ema auto võimaluse korral  peatada ja küsida: “Kas sa tunned end ebamugavalt ning sooviks istuda mõnusamalt ja vabamalt?“

Laps: “Jah, turvavöö pigistab mu kaela.“

Ema: Mm, niisiis, sa sooviksid tunda end mugavalt?“

Laps: “Jah.“

 

Kui üksteisemõistmine on saavutatud, siis on lapses tõenäoliselt tekkinud nii palju sisemist ruumi, et ta on valmis ema kuulama ja mõistma.

See ongi eelduseks vabatahtlikule vastastikku rikastavale koostööle igapäevaelus.

Ema: “Tead, mulle on sinu heaolu väga tähtis ning ma tõepoolest sooviks kaasa aidata  sellele, et sul oleks mõnus olla. (üksteisega arvestamise vajadus, andmise vajadus) Samal ajal muretsen ma sinu turvalisuse pärast ja ei ole leidnud paremat võimalust hetkel,  kui see turvavöö. Kas sa oleksid nõus selle ebamugavustunde praegu ära kannatama, sest meil ei ole koduni jäänud enam palju maad ning siis saame koos vaadata, kuidas turvavöö sulle järgmiseks korraks mugavamaks sättida?“ (lahenduse pakkumine, soov, millele järgneb küsimus, kuidas see teisele poolele (lapsele) sobiks, on kutseks avatud ja ausale dialoogile, mis loob südame tasandil mõistmist ja ühendust ema ja lapse vahel.

 

Lapse oletatav vastus: “Ei, ma ei saa enam sellega olla, mu kaelal on valus.“

Ema: “Kas sulle sobib, et proovime minu pehme salli turvavöö ja sinu kaela vahele sättida, nii et sul oleks mugav ja samas ka turvaline?“

 

Üks olulisi oskusi taolistes situatsioonides on MITTE KIIRUSTADA LAHENDUSTE LEIDMISEGA enne, kui südame tasandil mõistmine ja ühendus on saavutatud. Sageli lahustab sellise kvaliteediga ühendus probleemi iseenesest, sest kogemus, et mind on tõeliselt mõistetud ja mitte püütud suruda kellegi poolt seatud raamidesse, on tohutult võimas ja tervendav ning vallandab inimeses soovi teha koostööd ja panustada sellesse, et muuta enda ja teiste elu imelisemaks.

 

Oluline on, et ema suudaks lahti lasta  tulemustest ehk selle saamisest, mida tema sooviks, ja olla tõeliselt avatud erinevatele võimalustele, kuidas arvestada nii lapse kui enda vajadustega-mitte saada laps tegema seda, mida ema tahab. Empaatilist suhtlemist ei tasuks kasutada oma tahtmise saamiseks. Selleks kõlbavad samahästi (või halvasti) ka vanad veenmise, manipuleerimise, ähvardamise jms. meetodid. Kasutades empaatilist kuulamist oma tahtmise saamiseks, võime purustada usalduse ja pikaks ajaks kahjustada võimalust oma lapsega tõelist ja ehedat ühendust saada.

 

Ülaltoodud situatsioonid on igapäevaelus üsna tavalised ning me ei pööra neile tihtipeale erilist tähelepanu. Samas just sellistes situatsioonides loodud kogemustest loob laps oma maailmapildi ja korjab üles baasuskumused, mis edaspidi tema käitumist ja valikuid mõjutavad.

Mida laps võib õppida ja kogeda sarnases situatsioonis, kus täiskasvanu ei valda empaatilise suhtlemise oskusi, on:

a)      minu tunded ei ole olulised (ma ei ole oluline)

b)       minu vajadustest ei hoolita (minust ei hoolita)

c)      mind ei mõisteta

d)      see, kellel jõud ja võim, saab oma tahtmise jne.

Lõpetuseks jagan situatsiooni poest- ema ja laps on jäätiseleti juures ja laps soovib ühte sorti jäätist, ema aga teist. Olles  veidi aega kumbki oma soovi teisele väljendanud, ütleb ema:“Ära jonni, kui sa seda ei taha (minu täiendus: mida mina eelistan), siis üldse ei saa jäätist.“

Lugejale võiks jääda koduülesandeks proovida aimata, mida võisid nii laps kui ema selles situatsioonis tunda ja vajada ning kuidas oleks saanud sellest olukorrast välja tulla nii, et võrdväärselt oleks hoolitud nii lapse kui ema vajadustest?

 

Samuti soovitan emadel-isadel- õpetajatel endalt küsida:

a)      mida laps võis kogeda selles situatsioonis

b)       mida ta võis sellest kogemusest õppida, milliseid järeldusi teha?

c)      milliseid käitumismustreid omaks võtta (eeskuju toel)

 

Kõigil meil, olgu me lapsed või täiskasvanud, on tunded ja vajadused sellest hetksest alates, kui me sünnime, kuni selle hetkeni, kui sureme. Tunded on teejuhid me vajaduste juurde ning vajadustega ühenduse saamisel on võimalik tõeliselt sügav üksteisemõistmine ja ühendus südame tasandil.

 

Empaatiliseks suhtlemiseks nimetame me südamega kuulamist ehk püüet kuulda ja aimata, mis on teise inimese sõnade taga- mis võib toimuda teise südames- mida ta võib tunda ja vajada sel hetkel. Samas ka iseenda tunnetest ja vajadustest teadlikuks saamist ja selle ausat  väljendamist, mis minu sisemaailmas parasjagu toimub. Sellise kvaliteediga dialoog loob ühendust, usaldust ja üksteisemõistmist, mis on hingekosutav ning sageli tervendavgi nii täiskasvanuile kui lastele.

 

 

Empaatiatreener  Merike Kahju

 

 

 

 

 

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

2 + 15 =
Please leave these two fields as-is: