Lepatriinumäng

Metsas putukakoolis käis palju lapsi-lepatriinulapsi, mesilaselapsi, kärbselapsi, kimalaselapsi, liblikalapsi, rohutirtsulapsi, lehetäilapsi ja palju teisi putukalapsi. Lehetäilapsed lepatriinulastega läbi ei saanud, kuna lepatriinud ju söövad lehetäisid, kuid koolis valvas õpetaja, et keegi üksteisele  liiga ei teeks.

 

Lepatriinulastele meeldis kõige enam arvutamistund, sest õpetaja ütles tihti, et kõik triinud, kes kohal on, peavad ritta võtma-igasugu õnnetriinud, kakstäpplepatriinud, viistäpplepatriinud ja seitsetäpplepatriinud. Seejärel toimus lepatriinude seljas olevate täppidega arvutamine, hulkadeks jaotamine ja loendamine. Õpetajal polnudki  vaja mõelda, kus on arvutuspulgad, sest lepatriinudel olid täpid kogu aeg kaasas ja kõik putukalapsed  pidid lepatriinude täppe kokku loendama. Lepatriinulastele meeldis ka joonistamistund, sest õpetaja ütles, et lille joonistamiseks võivad lapsed valida oranzi, kollaka või punaka värvi, just sellise, nagu on triinude  kleidid ja lepatriinud olid siis kangesti uhked.

 

Lepatriinulastele meeldisid ka ronimis-ja lendamismängud, kuna  nemad olid selles mängus päris osavad.

Vahetunni ajal mängisid putukalapsed tihti lepatriinumängu. Selle mängu oli välja mõelnud üks pisike lepatriinu, kes veel arvutada ega  joonistada  ei osanud. Mäng oli niisugune, et väike lepatriinulaps läks peitu ja kõik, kes teda otsima tulid, pidid pugema sellesama  kobrulehe alla, kus lepatriinuke peidus oli ja keegi ei tohtinud öelda, kus nad on. Kui kõik putukad, kes mängida tahtsid, olid tihedalt kobaras koos kobrulehe all, kokku litsutud nagu kilud karbis, küsisiti üksteiselt: “Keda me otsima pidime?“ Ja mäng algas uuesti.

 Otsima pidi see, kes viimasena kobrulehe alla või kõrvitsa taha peitu oli tulnud. Kõigil putukalastel oli kahju, kui kell tundi helises. Kuid vahetunni ajal võisid nad  jälle teha, mis ise tahtsid.

“Mida me mängime?“ küsisid putukalapsed.

„Eks ikka lepatriinumängu!“ hüüdis  õpetaja, vana õnnetriinu ja kiirustas peitu pugema.

 

Ülle Tõnumaa

Rubriigid: Omalooming. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

4 + 12 =
Please leave these two fields as-is: