Haridusameti teade, et lasteaiad lähevad karmile säästurežiimile, ei tähenda vaid seda, et nüüd on 20 või 23 lapse asemel 24 last rühmas. Kogu jutt 24 -st lapsest rühmas on prügi silmaajamine. Paljudes lasteaedades oli varemgi 24 last rühmas.
Ühes kesklinna lasteaias oli juba paar aastat tagasi 24 last rühmas, nende seas 4 üliaktiivset rüblikut. See on õpetaja jaoks suur koormus ning raske vastutus. Ühes rühmaruumis toimus nii õppimine, söömine kui magamine.
Eriti raske oli elu korraldada vihmase ilma korral, kui voodid olid lahti tehtud ja lastel tuli rühmas veel ka mänguruumi leida.
Paljudes teistes vabariigi lasteaedades on samuti 24 last rühmas.
Mida tähendab lapse jaoks see, et jagab rühmaruumi 23 kaaslasega? Tema personaalne ruum väheneb, ruumikitsikus võib põhjustada närvilisust, agressiivsust, stressi, õhku on vähem.
Lastepsühholoog Tiiu Orro on arvamusel, et normaalne laste arv rühmas oleks 16.
Iga laps vajab tähelepanu, ärakuulamist, teadmist, et teda märgatakse ja tema arvamusega arvestatakse. Õpetajad teevad kõik, mis võimalik, et iga laps nende suures peres oleks rõõmus ja eluga rahul.
Ja lasteaiaõpetajad töötavad missioonitundest. Hoolimata suurest laste arvust rühmas, on need õpetajad, kes oma elukutsele truuks jäänud, lapsi kooliks ette valmistanud. Seda ka liit- ehk pererühmades, kus samuti on 24 last ja õpetamine toimub kolmes eri vanuserühmas. Ja üsna sarnaselt tasulistele eelkoolidele, kuhu paljud vanemad lapsi igal aastal viivad.
Üks lapsevanem ütles kord 2004.a. (heal majandusaastal) Rapla Alushariduskonverentsil, et lasteaiaõpetajad on imeinimesed, sest nad suudavad nii palju korda saata. Ja see on tõsi.
Lasteaiaõpetajad osalevad väljasõitudel, arenguvestlustel, pidudel, spordipäevadel ka siis, kui pole nende tööaeg ja seda ei kompenseerita. Õpetaja ei ootagi seda, tema jaoks on oluline, kui lapsed on rõõmsad ja õpihimulised, hoolega valvatud, terved, sõbralikud ja empaatiavõimelised.
Paljud lapsevanemad on sellest aru saanud ja imestavad, kuidas õpetaja saab hakkama 24 lapsega. Tema ei tule vahel toime ühegagi – väike inimene on nii jonnakas ja enesekeskne.
Üks lapsevanem tänas õpetajaid selle eest, et laps on segarühmas muutunud nii hellaks, hoolivaks ja sõbralikuks, tasakaalukaks ja rõõmsaks. “Kuidas te seda tegite?“ imestas ta.
Eks see ole üks võlukunstidest, mida lasteaiaõpetajad valdavad.
Laste arv rühmas ei ole praegu peamine põhjus nurisemiseks. Pühime nüüd silmad prügist puhtaks ja vaatame asjadele otsa, nagu nad on. Kuna lasteaiad on juba kuid olnud säästurežiimil ja lapsed lähevad õhtul valverühma, oleme kaotanud kvaliteetaega, mida kasutasime perede nõustamiseks ja individuaalseks tööks lastega.
Lasteaed on pere toetaja ning olulistest asjadest rääkimiseks on vaja rahu, vaikust, aega ja ruumi. Seda ei saa teha laste rühmas viibimise ajal. Kui laps läheb valverühma, ei saa oma rühma õpetaja lapsevanemale tagasisidet anda.
Lasteaed on haridusasutus ning alushariduse õpetajad ehk lasteaiakasvatajad õpetavad ja kasvatavad last kogu päeva, olles pädevad inimesed seda tegema. Kui lasteaedade lahtioleku aeg veel lüheneb, tuleks laps viia lastehoidu või peab üks vanemarest temaga koju minema. Meie riigis on paraku vaja toimetulemiseks mõlemal vanemal täiskohaga tööl käia.
Paljud lasteaiaõpetajad töötavad juba praegu 0,92 koormusega, muusikaõpetajad 0,5 koormusega, paljudes majades võimlemisõpetajat enam polegi, koristaja töö teeb ära õpetaja abi, koolitusrahasid ei jätku.
Karm säästurežiim tähendab seda, et õpetajate palgad vähenevad veelgi.
Kuulsin kord muinasjuttu kahest kerjusest, kes lossiväravas almust palusid. Kord nägi neid kuningas ja küsis: “Mehed, kelle peale te loodate, et siin niimoodi kerjate?“ Üks meestest vastas:“ Mina loodan jumala peale.“ Teine aga vastas: “Mina loodan oma kuninga peale.“
Sellest päevast peale muutus ühe mehe elu kardinaalselt.
Mille või kelle peale peaksid lootma Tallinna lasteaiad?
Alates jaanuarikuust ei tule drastiliselt vähendatud eelarve tõttu toime ka need majad, kus rühmad on maksimaalselt täidetud.
Lasteaiad on teinud taotlusi Haridusametile ja Haridusamet on teinud taotluse linnavalitsusele, et lasteaedade eelarvet suurendada. Ja on võimalik, et läheme jaanuarikuule vastu rahuliku südamega.
Säästurežiim ei too kaasa muremõtteid ainult Tallinna lasteaedades. Tahaks teada, milline on olukord teistes vabariigi lasteaedades ja kuidas seal toime tullakse.
Ülle Tõnumaa
.
Tere!
Kuressaare linna lasteaedade KÕIK töötajad töötavad kevadest juba 18% madalama palgaga! Töökoormus jäi samaks! Töö kvaliteet aga ei tohi kannatada, ei saagi kannatada, sest lasteaias töötavad tõeliselt HEAD inimesed.See töö on tegelikult tänamatu…
Tere.
Asi on rohkem kui hull. Kõigepealt kärbitakse tööaega ja sellega seoses ka palka, väidetavalt 7 tunni arvelt, sest reaalne tööaeg ei muutunud.
Lisaks selleks astub juhataja lihtsalt ligi ja teatab, et järgmisest kuust me teie teeneid ei vaja. Seadus lubab küll jah eirata teatud asjaoludel etteteatamise tähtaega, kuid tundub, et tänapäeval ei loe enam midagi. Ei seadusest tulenev kirjalik teavitamine, ega põhjendamine. Kõrvu jääb kõlama lihtne ja leierdatud lause “Ei jätku raha”. Lubatakse imekombel maksta ausalt väljateenitud möödunud kuu palk.
Laste hiiglaslik arv rühmades lõikab ära igasuguse lapsest lähtuva töö võimaluse. Millisel moel jõuab õpetaja päeva jooksul iga lapseni. Lasteaed pole kool, kus lapsed istuvad liikumatult pingis ja vaatavad üksisilmi õpetajat. Lasteaialaps on liikuv ja nii see peabki olema. Mida väiksem on laps, seda raskem on jagada hellust, kuna seda vajavad kõik. 3 last võtab kuidagi sülle ära aga 24 läheb raskeks, kuna ka aeg ja õppekava pole armutu.
Lasteaiad on erinevad ja ka majandamine on erinev. Küll aga on kõiges selles halvas ka midagi head. Lasteaiaõpetaja pole tüüp, kes istub rühmas ja halab- ta hakkab leiutama loovaid lahendusi. Üks on aga kindel, ilma normaalse eelarveta ei majanda ükski lasteaed ära nii, et see tagaks kvaliteedi.