Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Kuidas lasteaias teatrinukud endale uue elu sisse said

DSC08420 [1280x768]Lasteaias on üsna tavaline, et kapiriiulitele koguneb igasugust kraami.
Ammune unistus oli jälle kasutusele võtta vanad nukud ja vajadusel
meisterdada juurde uusi nukke. Kord jälle midagi vajalikku otsides
sattusin peale nukkudele, mis olid küll rõõmsa olekuga, kuid vajasid pisut
kohendamist. Nukud otsekui kutsusid  jälle neid korda tegema ja taas
lastele teatri tegemiseks kätte andma. Suurte teatrinukkude kasutamine on
jõukohane 6-7 aastastele lastele. Nukuteatri tegemine on lasteaias
suurepärane õppemeetod. Mängimine suurte nukkudega vajab suurt pühendumist
ja pingutamist. Nukuteatri tegemine arendab lapse silma ja käe koostööd,
loovat lähenemist ja fantaasiat. Ka publikuna meeldib lastele väga
nukuteatrit jälgida. Lapsed mõistavad nukkude “keelt” palju paremini kui
täiskasvanud.
Kuidas teatrinukke valmistada ja mis selleks on vaja ?

Nukkude valmistamiseks kasutasime : õhupalle, mille kleepisime üle
paberiga, vanu kummipalle, neid kasutasime nukkude peadeks; riidetükke,
karusnahatükke, lõngajuppe, takku, vatiini, puupulki, silmadeks kasutasime
nööpe ja müügil olevaid valmis silmi.

DSC08426 [1280x768]Dekoratsioonideks: sirm, kangas, maalitud lilli, puid ja põõsaid.
Nukuetendus “Pilleke paksus metsas” ainetel

Tegelased:
Jutustaja
 Eit
 Taat
Pilleke
 Hunt
 2 Sinilille
 Karu
 Rebane
 
 
 Jutustaja: Elas kord suure metsa ääres eite-taati. Neil oli kena tütar, pisike Pilleke. Ükskord otsustas Pilleke metsa lilli korjama minna.
 Pilleke: “Eite-taati, lubage mind metsa lilli korjama minna.
 Taat: ” Ei lähe ühti!”
 Pilleke: “Ma ei lähe kaugele, ainult siin samas metsa ääres korjan.”
 Eit: “Las laps läheb peale.”
 Taat:” No, eks mine siis pealegi!”
 Jutustaja: Pille lehvitab ja läheb ära. Päev hakkab juba õhtusse jõudma.
 Pille aga ümiseb laluviit ja korjab lilli edasi. 
 Eite-Taati: “Pillet pole! Äkki on hunt hullu teinud, karu kuri
 kägistanud, rebane Pille rebinud!”
 Jutustaja: Hakkab juba pimedaks minema. Äkki Pille märkab, et ta on kodust
 kaugele läinud. Ehmatab ja hakkab nutma.
 Pilleke:” Lähen õige selle kõrge männi otsa ja hakkan sealt huikama.
 Eideke ae! Taadike ae!”
 Eite-Taati:” Ei aita muut kui lähme Pillet otsima.”
 Jutustaja: Eit ja taat lähevad ning hüüavad.”
 Eite-Taati: “Pilleke, ae……ae!”
 Jutustaja: Hüüdsid, mis hüüdsid, aga Pillet pole. Kuulis karu eide ja
 taadi hõiskamist.
 Karu: “Siit saab magusa suutäie. (läheb ära)”
 Jutustaja: Kuulis hunt eide ja taadi hüüdu. Urises.
 Hunt:” Ee-e, sellest saab hamba alla!” (ja läks laane poole)
 Jutustaja: Kuulis rebane eide ja taadi hädaldamist ja mõtles.
 Rebane:” Siit saab midagi teenida.” (ja hiilis padrikusse)
 Jutustaja: Istus Pille suure männiharude vahel ja nuttis. Korraga kuuleb
 krabinat.
 Karu:” Mis sa seal pisike Pilleke huikad? Mis sa seal pisike Pilleke
 nutad?”
 Pilleke:” Miks ma ei peaks nutma? Läksin metsa lilli korjama, eksisin ära
 ja nüüd ei oska enam koju minna.”
 Karu: “Pole viga, tule alla, istu mu selga, ma viin su eide ja taadi
 juurde. Nad juba otsivad sind.”
Sinililled: ”Pisike Pilleke oota sa ära mine Karuga” (lilled laulavad).
 Pilleke:” Ei ma tule ühti, sul karvane kasukas.”
 Karu: “Mõmm-Mõmm. Jälle jäin magusast suutäiest ilma.” (läheb padrikusse)
 Pilleke: “Eideke ae! Taadike ae!”
 Jutustaja: Aga eit ja taat ei kuulnud, kuulis hoopis hunt.
 Hunt: “Mis sa seal pisike Pilleke huikad? Mis sa seal pisike Pilleke
 nutad?”
 Pilleke: “Miks ma ei peaks nutma? Läksin metsa lilli korjama, eksisin ära
 ega oska enam koju tagasi minna.”
 Hunt: “Tule alla, ma viin su enda seljas.”
Sinililled: ”Pisike Pilleke oota sa ära mine Hundiga” (lilled laulavad).
 Pilleke: “Ei ma tule ühti! Sul väga terav selgroog!”
 Hunt: “Jälle jäin magusast suutäiest ilma.”
 Jutustaja: Pille nutab ja huikab uuesti. Jälle kuuleb krabinat.
 Rebane: “Mis sa seal pisike Pilleke nutad?”
 Pilleke: “Miks ma ei peaks nutma. Tulin metsa lilli korjama, eksisin ära ja ei oska enam koju tagasi minna.”
 Rebane: “Pole viga lapsuke! Ma viin su eide ja taadi juurde. Ole sa hästi
 vaikselt, muidu hunt ja karu kuulevad ja murravad su ära. Mina jooksen ja
 otsin eide-taadi ülesse.”
 Jutustaja: Pillele meeldis rebase jutt ja ta jäi vakka. Rebane jookseb ja
 kohtab eite-taati.
 Eite-Taati: “Oih, rebane! Mis sina tahad?”
 Rebane: “Tere ka, pereisa, tere ka, pereema! Mis te siin metsas nii hilja
 teete?”
 Eite-Taati: “Meil on pisike Pilleke kadunud. Ega sina teda pole näinud?”
 Eit: “Oh, kulla rebane, sul kerged jalad ja teravad silmad, otsi, ehk leiad meie lapse ülesse!”
 Rebane: “Aga mis ma vaevatasuks saan?!”
 Taat: “Olgu, annan sulle selle priske kana.”
 Eit:” Ega sa hull ole.” (ütleb taadile)
 Rebane:” Olgu, olen nõus.”
 Jutustaja: Rebane jooksin sinna-siia ja oligi varsti tagasi.
 Eite- Taati:” Kas leidsid?”
 Rebane: “Mis ma nüüd leidsin, pime natuke. Istub keegi puu otsas. Saad sa
 nüüd pimedas aru, mis ta on, vares või ……, eks tulge ja vaadake ise!”
 Jutustaja: Läksid rebane ees ja eit-taat järel. Eit vaatab üless.
 Eit: “Ongi meie Pilleke!”
 Jutustaja: Pille ronib puu otsast alla.
 Pillekene: “Kallid eit ja taat, ma ei lähe enam kunagi üksinda metsa lilli
 korjama.”
 Jutustaja: Eit-taat rõõmustasid väga, et said oma pisikese Pillekese
 tagasi.
 Rebane: “Aga kus on minu vaevatasu? Minu  priske kana!”
 Taat: “Tule meiega kaasa. Saad oma priske kana.”
 Jutustaja: Kaval rebane sai oma priske kana kätte ja lidus metsa poole.

 ÜHINE LAUL: “Mu koduke on tilluke”

 Lapsi juhendanud ja lavastanud Anne-Ly Rumma Viimsi Piilupesa lasteaia
 õpetaja.

Leave a Comment

6 + 10 =
Please leave these two fields as-is: