Õpetaja, mis tööd sa teed?

Hiljuti küsis minult üks 6-aastane tüdruk: “Õpetaja, mis tööd sa teed?“
Vastasin, et õpetan ja kasvatan lapsi, aitan neid, kui nad  mu abi vajavad. See ongi minu töö.
Tüdruk kostis: “Ma mõtlesin, et sul on mingi muu töö ka.“
Lasteaias käib õppimine läbi mängu. Mäng on haarav. Mäng on see kõige tähtsam asi.
Kuidas laps õpib: mängides, mängeldes, kogedes, kogudes  ja kogemata. Laps  ei saa arugi, millal ta lugema õppis.Täidetakse ka töölehti, istutaks tõsiselt laua taga, arutletakse maailma asjade üle.
Kuna lasteaiaõpetaja teeb seda toredat tööd, mis laste päevad põnevate tegelustega täidab ja  silmad särama paneb, siis võib mõnel lapsel jäädagi mulje, et õpetaja teeb seda vabast ajast ja lõbu pärast, tegelikult on tal ilmselt veel mingi teine, tõsisem töö ka.
Olles seda tööd teinud 23 aastat, mõtlen vahel, kas ma pole end juba ammendanud,  olen ehk  liiga kauaks jäänud õpetaja ametit pidama. Igaüks vajab vaheldust, võiks olla ühe aasta teisel tööl ja siis tagasi tulla.
 Kuid  kummalisel kombel  kipub tihti ka puhkepäevadel mõte lasteaia juurde.  Kuni tagataskust veel uusi ideid pudeneb, peab südame kõvaks tegema ja endale ütlema:
 las nad veel veidi ootavad mind seal teises,  väga heas töökohas. Küll nad  saavad minuta ka hakkama.
Lapsed on uskumatult leidlikud. Et saada luba veidikeseks teise tuppa minna, küsis üks poiss:
„Õpetaja, kas ma võin Otiga teise tuppa minna? Me  teeme väga teadusliku loodusnäidendi proovi.“ No nii tõsise  asja puhul peab ju veidike privaatsust andma.

Vahel, kui mõni laps ei lea tegevust, palun tal mulle hobuse joonistada ja kuigi tean, et olen 5-aastasele väga raske ülesande andnud, saab ta sellest hoolimata hobuse joonistamisega suurepäraselt hakkama. Ja paremini kui mina. Peale selle on laps veel rõõmus, kui näeb, et olen kingituse üle nii õnnelik. Ja siis näitab laps nooremale sõbrale või omavanusele, millest  ta hobuse joonistamist alustab.

Kui lapsed ei taha nukunurgas mängida, saab neile poetada nukunurka mõne tühise lisandi, kas tühja jahupakendi või sõela ja lastel tuleb  kohe idee: küpsetame pannkooke, paneme makaronid sõelale, teeme pitsat. Isegi poisid  on kohal, et pannkooke teha.  Kuna Jarmo isa tegi eile pannkooke, siis pole poisil häbi põlle ette panna ja panni haarata, et oma oskusi näidata.
 Oma oskusi näitavad teisedki. Üks poiss teeb  kotsidest tee, kohe on ka  teised abiks, tehakse  ringtee ümber sööglaudade  ja varsti on kogu rühm tema taga rivis. Mängitakse  mängu „Mitte astuda põrandale“.
 Me mängime lastega kabet, “Tsirkust“, „Aliast“. Need on vajalikud ja arendavad mängud.
Vahel on meil uute mängude valmistamise õhtu. Kõigi laste ideed võetakse arvesse. Nooremad lapsed kirjeldavad, kuidas nende mängu mängida tuleb ja vanemad lapsed aitavad mänguvahendeid valmistada.
Mulle meeldib mu töö. Võimalik, et jään selle töö peale veel kauaks.

Ülle Tõnumaa