M.Meiglo lastemäng emadepäevaks

MI.  Ajakirja „Taluperenaine“ kaasanne „Laste maailm“ Nr.5  Mai 1934

Tegelased:  5 sõnaosavat poissi ja 5 tütarlast
Kevadneid
 I (Poisse ja tüdrukuid näib valdavat pidulik ärev ootus)
Esimene tütarlaps:
Kas sa kuuled, kas sa kuuled,  mida tõotavad tuuled?

Esimene poiss:
Kas sa mõistad, sõber väike,  mida ütleb meile päike?

Teine tütarlaps:
Vaata taeva selget sina,  nüüd ta tuleb, arvan mina.

Teine poiss:
Vaata seda pilve sääl, ehk ta sõidab selle pääl…

Kolmas tütarlaps:
Oodakem nüüd pisut veel,  kindlasti ta on ju teel.

Kolmas poiss:
Mina seda usun ka,  varsti siin võib olla ta.

Neljas tütarlaps:
Päike talle kuue koob, pehme tuul ta siia toob.

Neljas poiss:
Siis need päevad päiksevalged; teevad pruuniks meie palged.

Viies tütarlaps:
Lastele ta lilli toob, rõõmu südamesse loob.

Viies poiss:
Vaadake! Sääl ju otsib meid väike armas Kevadneid!

Kõik lapsed:
Õigus! Sääl ta otsib meid. Tule siia, Kevadneid!

II   (Tuleb Kevadneid – särav ja ilus, süli lilli täis)
Kevadneid:
Tuhat tere, tuhat tere  teile, rõõmus lastepere!

Esimene tütarlaps:
Kas sa oled Kevadneid, et nii soojalt vaatad meid?

Kevadneid:
Jah.   Ma kuulsin poiste pilli,  tulin tooma teile lilli.

Esimene poiss:
Oi, neid õisi ilusaid! Kust sa ometi need said?
Kevadneid:
Eks sa tea, mu sõber väike – lilled lastele teeb päike.
Need on päikse selgest kullast, puhtast veest ja pehmest mullast.

Teine tütarlaps:
Kas sa need nüüd meile tõid? Kuis sa jagada kõik võid?

Kevadneid:
Minult ühe saate ainult – homme leiate neid vainult!

Teine poiss:
Kas nüüd kasvab juba lilli,    ilm ei enam tee aprilli?

Kevadneid:
Ei, sest nüüd on päike võitnud,  nüüd on kevad siia sõitnud.

Kõik lapsed:
Hõissa!  Nüüd on päike võitnud,  nüüd on kevad siia sõitnud!

Kevadneid:
Kevad jääb nüüd teie hoolde, mina tõttan põhja poole. (annab igale lapsele õie, läheb ära)

Kõik lapsed:
Täname sind, Kevadneid,  et sa mäletasid meid!

 III (lapses seisavad, lilleõis käes)

Esimene tütarlaps:
Oi, kui ilus lill on see,  mis ta andis minule!

Esimene poiss:
Üheainsa andis ainult,  homme leiame neid vainult.

Teine tütarlaps:
Minul küll ei luba süda enesele jätta seda.

Teine poiss:
Tõesti – liiga ilus see, et ta jätta endale.

Kolmas tütarlaps:
Mis sa arvad armas Miia,  kellele see tuleks viia?

Neljas tütarlaps:
Kes sul kõige kallim – seda  teadma peab su oma süda.

Kolmas poiss:
Kelle armastus ja hool on sind saatnud igal pool…

Neljas poiss:
Kes su pärast päevad, ööd  näinud vaeva, teinud tööd…

Viies tütarlaps:
Õigus! Seda me ju teame, seda ikka teadma peame.
Viies poiss:
Õis see saagu temale – ESIMENE EMALE!

Lapse koonduvad, hoides lilli kõrgel, laulavad…

KAUA KÄTEL OLED KANDNUD, OMA RINNAL HOIDNUD MIND.
KÕIGEST, MIS MUL ELU ANDNUD, TÄNAN, EMAKENE, SIND!
 NÜÜD MA KÕNNIN OMAL JALGEL, HARVA VÕTAN SINU KÄE.
 VAHEL PIKA PÄEVA VALGEL SINA KAUA MIND EI NÄE.
KUI SU MÕTTEID HÄID JA HELLI IGAL SAMMUL AIMAN MA –
NEID VÕIB NAGU KAUGEID KELLI KUMISEVAID KUULATA.

 

Saatis: Krista Kohal,
Ilmatsalu Lasteaaed Lepatriinu õpetaja

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

11 + 13 =
Please leave these two fields as-is: