Mitte lapsekeskne, vaid pearahapõhine kasvatus

Jarmo Kinos ja Maarika Pukk on kirjutanud huvitava raamatu „Lapsest lähtuv kasvatus”. See väärtustab lapsepõlve, räägib põhiväärtustest, iga lapse ainukordsusest, toonitab, et lasteaias on kõige tähtsam laps ning me peame seadma oma töö ja eesmärgid lapsest lähtuvalt.
Tundub siiski, et Eestis liigutakse vastupidises suunas. 
Rühmad on muutunud üha suuremaks. Kas laste huvides? Loomulikult mitte! Peamine on ikka see, et nii saab lasteaed rohkem pearaha.
Kui seadus ei luba võtta rühma 24 last, siis on hoolekogu või kohalik omavalitsus ikka leidnud mingi põhjenduse, miks erandkorras ikka võib. Ja nii ka liitrühmas. Üks asi on, kui lasteaias on liitrühmad, kus tohib seaduse järgi olla vaid 18 last, kuid tasapisi õnnestub hoolekogu otsusega igal aastal rühma pisut suurendada. Ja lõpuks öeldakse, et pearaha ei jätku ja kõigis rühmades peab olema 24 last. Teine asi on, et ka selle laste arvu juures ei jätku raha maja ülalpidamiseks.
3–7-aastased ühes rühmas 

Kõik teavad, et liitrühmadega on õpetajal palju keerulisem töötada, aga sellest hoolimata palk langeb – mõnes lasteaias on õpetajatele öeldud, et tuleb võtta üks nädal palgata puhkust, muidu järgmise aasta alguseni välja ei vea. Ja mõned õpetajad on seda juba teinud. Mõnes majas töötavad õpetajad koormusega 0,92; teises koormusega 0,75. Kõrgharidus tundub siinkohal täiesti mõttetu, sest palgas ei kajastu see kuidagi.
Mõned juhatajad ütlevad, et mida need kasvatajad virisevad rühmade suuruse üle, ega neid lapsi nii palju kohal käi. Vanasti oli 30 last rühmas, palk väike ja saadi ka hakkama. Saadigi, kuid aeg oli teine ja elu polnud nii kallis.
Riigikogus arutatakse üleminekut 3–7-aastaste laste rühmadele, mis tähendab üsna kindalt vanuserühmade kaotust. Kuigi haridusminister ütleb, et nii pole öeldud ega mõeldud, ei ole ometi enam must valgel kirjas sõnu „vanuselised rühmad”, mis tähendab, et varem või hiljem need kaovad. Arvata võib, et uuele katsele minnakse taas mitte pedagoogilistel eesmärkidel, vaid pearaha pärast – nii saab panna kuueaastase lapse probleemideta kolmeaastaste hulka ja ühe lapse pearaha ongi jälle käes. Mida aga tähendab 24 last vanuses 3–7 aastat lastele ja õpetajale? Õhku ja liikumisruumi on vähem, ruumikitsikus teeb lapsed närviliseks ja agressiivseks, kisa on suurem.
Jarmo Kinos ja Maarika Pukk kirjutavad, et tähelepanu ja ärakuulamist vajavad kõik lapsed võrdselt, kuid nii suure arvu laste juures pole õpetajal lihtsalt võimalik iga lapsega piisavalt suhelda. Kuidas peaks välja nägema õpetamine rühmas, kus on mitmes vanuses lapsi? Kuidas valmistatakse seal suuremaid kooliks ette, kui õpetajatel, kes on seni töötanud ühevanuste lastega, pole eri vanuses lastega töötamise kogemust ja nad pole saanud vastavat koolitust? Majanduslanguse ajal ei jätku ju selleks raha…
Duracelli jänesed
Lasteaiaõpetajaid ei saa kasvatuse pearahastumises süüdistada, nemad annavad endast parima, on loovad ja innukad, mõtlevad uusi mänge välja, korraldavad stiilipäevi, osalevad lastega mänguvahendite konkurssidel. Kuni jaksavad, sest tasapisi nõrgeneb kuulmine, mis tingitud püsivast mürataustast. Kannatavad ka häälepaelad ja mure suure hulga laste eest vastutamisel võtab närvid läbi. Pärast öeldakse – vilets Duracelli jänes oli.
Lasteaiad on omavalitsuse all ja seetõttu on õpetajate palgatase piirkonniti väga erinev, ehkki kvalifikatsiooninõuded on kõigile samad. Pealinnas on palgad suuremad, teistes linnades väiksemad, maakohtades veel eriti väikesed, hoolimata tõsiasjast, et enne valimisi lubati kõigile ühesuurust palka. Ja veel lubati lasteaiad riigi alla viia, nagu see oli sõjaeelses Eestis. Praegu on edasi omavalitsuse otsustada, mis või kuidas.
Ega paljud enam usugi, et lubadused täide viiakse. Kõigi valimiste eel peab midagi lubama. Pärast saab öelda, et elu kujunes oodatust raskemaks. Süüdi olid need, kes tegid valesid otsuseid. Ja ilm oli halb.

 

Ülle Tõnumaa

Rubriigid: Lahendusi otsides, Vahetame mõtteid, Varia. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Mitte lapsekeskne, vaid pearahapõhine kasvatus

  1. Viivi kirjutab:

    Olen lasteaias töötanud ligi 40 aastat.Igasuguseid aegu on nähtud.Nüüd on tulnud aeg,kus jälgitakse piinliku täpsusega euro-nõudeid.Kuid kui väikeses rühmaruumis on terve pika päeva 24 last–see ei tundugi reeglitevastane.Ja seda ei tasu ka rääkida,et pooled lapsed puuduvad.Minu lasteaias käib enamus kohal.

  2. Angela kirjutab:

    Liitrühmadega töö pole muidugi kerge, kuid siin saadakse sama hästi hakkama kui tavarühmades. Õpetajad on lihtsalt loovamad ja oskavad asju näha erinevate nurkade alt, kuid lapsed saavad kooliküpseks samamoodi kui tavarühmades ning lisaks tuleb ka oskus hoolitseda endast väiksemate eest. Töötan ise ka liitrühmas ning ei kurda. Mõnigi asi tuleb lihtsalt rohkem läbi mõelda, kuid mõne asja saab ka suuremate hoolde jätta.
    Tõeline murekoht on minu meelest see, et lasteaiaõpetajad on jäetud kuidagi oma hooleks – nime poolest küll õpetajad, kuid tegelikult ei huvita ei riiki ega ka omavalitsusi, kuidas lasteaias päevatöö toimub ja mille arvelt tulevad need särava naeratuse ning optimistliku meelelaadiga naised, kes seda tööd teevad. Kui lasteaiad midagi vajavad siis antakse sujuvalt mõista, et küll te toime tulete, aga tegelikult see ju nii pole … Eks me oleme ka ise ennnast lubanud jalge alla tallata. Kui lugeda nt Õpetajate Lehest lasteaednike kohta, siis jääb mulje, et oleme positiivsed, alati igas olukorras toime tulevad inimesed, kellel muresid polegi. See loob ju vale kuvandi tegelikust olukorrast, sest oleme inimesed nagu teisedki ja ka meil on muresid ning probleeme. Ise peame lihtsalt rohkem hakkama enda eest seisma.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

6 + 6 =
Please leave these two fields as-is: