Olümpiamängud Saja Aakri Metsas

Kõlab kummaliselt, mis? Kui keegi veel kuulnud pole, siis elavad Saja Aakri Metsas Karupoeg Puhh, Notsu, Tiiger, Jänes, Kängu, Ruu, Öökull, vana kurb eesel Iiah ja siis veel suur hulk Jänese sõpru ja sugulasi. Vanasti elas nendega koos ka Christopher Robin, aga tema on nüüd koolipoiss ja suurema osa päevast on sõbrad metsas omapäi; kes hüppab, kes jalutab, kes vaatab, et oleks ikka midagi suhu pista. Siis aga tuleb Christopher Robin koolist ja elu läheb huvitavaks.

 Viimati üllatas Christopher sõpru sellega, et organiseeris olümpiamängud. Tema oli koolis õppinud olümpiamängude ajalugu ja see oli nii huvitav, et tasus kohe järeletegemist. Selleks, et mängud ikka uhkemad paistaksid, kutsuti osalema ka kuue Viimsi lasteaia lapsed. Nemad pidid esinema erinevate riikidena, sest olümpiamängud on ju rahvusvaheline üritus. Kokku kogunes 30.aprillil Karulaugu kooli lipuväljakule kuusteist erineva riigi delegatsiooni. See värvikirev lipumeri oli ikka tõesti vägev vaatepilt. Masti tõmmati ka olümpialipp ning süüdati päris olümpiatuli. Kõigepealt süüdati tuli loomulikult Kreekas.

 Jumalanna Hera isiklikult lubas Olümpias süüdatud tule Saja Aakri Metsa kaasa võtta. Võistluspaigale saabunud sportlased said sissejuhatuseks heita pilgu aega 2786 aastat tagasi. Antiikolümpiamängude tseremooniat ja võistlusalasid demonstreerisid Kreeka riigi sportlased ehk siis Piilupesa lasteaia esimese rühma lapsed. Kui pidulik avatseremoonia oli reglemendikohaselt läbi viidud, asuti sportliku osa juurde. Nendel olümpiamängudel ei mõõdetud kiirust ega kaugust. Mõõdeti hoopis eneseületamist, pingutamist, kaaslastega arvestamist ja sportlikku käitumist.

 Võistlusalad olid sellele vaatamata täiesti olemas, nendeks olid antiikne kaarikusõit, kilbiga jooks, käsikutega kaugushüpe, lendavate taldrikutega täpsusvisked, tõkkejooks ja Christopher Robini koolivendade lemmikspordiala tõukerattasõit. Olümpiamängude põhiosa toimus küll 30.aprillil, aga suure töö tegid lapsed ja õpetajad ära juba eelneva kuu jooksul. Lapsed uurisid olümpiamängude ajalugu ning tutvusid valitud riigi elukommete ja kuulsate sportlastega.

 Iga riik valmistas stendi selle riigi kohta, keda nad olümpiamängudel esindasid. Christopher Robin sõitis ühel päeval kõik riigid jalgrattaga läbi ning pildistas neid stende. Lõputseremoonial loositi parimate stendivalmistajate vahel välja ahvatlevalt läikiv punane jalgpall. Veel teinegi pall läks loosi viktoriini võitnud riikide vahel. Need olid auhinnad Christopher Robini poolt. Lisaks oli tal kätte anda ka kaks spetsiaalselt disainitud T-särki kõige sportlaslikumalt käitunud lastele. Nendeks lasteks osutusid Mark Soomest ja Karl Eesti võistkonnast.

 Auhindu sai üle anda ka Karupoeg Puhh. Tema jagas väsinud sportlastele kosutuseks mett; ehkki ega ta väga just poleks raatsinud,  aga Cristopher Robin lubas Puhhile ka ühe poti mett ja siis jagas Puhh meepotte juba üpris rõõmsal moel. Saja Aakri Metsa olümpiamängud olid sellised vahvad mängud, kus kõik sportlased said medali. Medalid olid puust, sest metsas metalli ju pole; vähemalt ühes õiges, puhtas metsas mitte. Medaleid kaunistasid laste poolt joonistatud pildid Puhhist ja Notsust ja teistest ka.

 Vahvat üritust piilusid koolimaja akendest koolilapsed ja õpetajad, külla olid tulnud Tallinna Ülikooli täiendõppijad, lapsevanemad ja kõrgemalt poolt oli kohal Päike isiklikult. Õhust oli tunda, et ka Kreeka jumalad olid meiega. Selleks et olümpiapäev lastele meeleolukaks muuta aitasid kohtunikena kaasa Viimsi Kooli õpilased, kes olid kostümeeritud nagu Tiiger, Kängu, Notsu, Iiah, Jänes koos oma sõprade ja sugulastega ning Christopher-Robini koolivennad. Olümpiamängud avas Karupoeg Puhh, arstiabi andis doktor Öökull ning peakorraldajaks oli Christopher-Robin. Olümpiamänge 100-aakri metsas toetas rahaliselt Eesti Olümpiaakadeemia.

 
Reet Varik (Christopher Robin),
Viimsi Lasteaed Piilupesa liikumisõpetaja