Tublidus ei tule tööta, osavus ei hooleta. Mõtisklusi eesti rahvamängudest ja endistest aegadest

Kindlasti oleks just selle vanasõna öelnud minu emapoolne vanaema Alma, kui ta  oleks näinud meie lasteaia rahvamängude  nädalat, alateemaks osavusmängud, mis said teoks jaanuarikuu kolmandal nädalal. Kui osavalt lapsed mängisid, jõudu ja kiirust proovisid ning liisusalme lugesid! Seda kõike oli lausa lust vaadata.

Võis olla umbes aasta 1965, kui talvisel ajal  ühes hämaras talutoas minu vanaema Alma ketras ja laulis toredaid ning köitvaid laule, näiteks „ Hiir hüppas“ , „Vares vaga linnukene“, ja „ Kui Kungla rahvas“. Neid laule oli palju, iga päev isesuguseid, väga ilusaid ja meeldejäävaid.  Kui üks tegevus lõppes, siis algas teine ja veel huvitavam, vanaemaga koos sai mängitud näiteks „Korstnapühkijamängu“ (pärineb Rakverest). Minu vanaema oli pärit Avinurmest. Siis pakkus vanaema hernesuppi ja mannavahtu, teisel päeval odrakaraskit ja mustikasuppi. Temaga oli nii hea kodus olla ja tegutseda. Ta asendas mulle „lasteaiakasvatajat“, ta andis mulle edasi neid teadmisi ja mänge, mida praegu meie lapsed lasteaias õpivad. Tagantjärele tundub, nagu oleks tal oma „õppekava ja -plaan „olnud. Ikka olid talvel lumemängud, korstnapühkijamäng ja  trips – traps – trull. Kevadel joonistamine ja vaatlused õues, suvel rohupillid, ravimtaimed ning puupulkadest loomad. Sügisel kivimängud ja muinasjutud, mida mängiti, räägiti juurviljade võtmise vaheajal ja kartulite sorteerimisel.  Ma olen õnnelik inimene, kes on tunda saanud sellise elu võlu. Elu rahvakalendri tähtpäevade järgi, elu aastaaegade vaheldumise  ja loodusega ühes rütmis. Loomulik, ehe ja võluv mäng, mida mulle pakuti, on saatnud mind tänaseni.

Kui järele mõtlen, siis teadis  mu vanaema väga palju rahvatarkusi ja ütlemisi, mänge, jutte ja laule ning palju muud minevikust. Rahvapärimus on väga suur varandus. Meie Mesimummi lasteaias teame seda  hästi ja püüame ka lastele  edasi anda. Usun, et see on meil hästi õnnestunud.

Igal aastal jaanuarikuus on meil eesti rahvamängude nädal, mida oleme pidanud õues, mängides lumemänge ja  saalis, mängides erinevaid rahvamänge. See on kokkuvõtteks tehtud tööst, sest tegelikult mängime me rahvamänge iga päev. Kes meie lasteaias on käinud, ei unusta selliseid mänge nagu näiteks“ Tagumine paar välja!“, „Must ja valge“, „Hundijooks“, „ Ussinahast pugemine“, „Vette, kaldale“, „ Kotisjooks“ ja paljusid teisi.. Üheks osavust nõudvamaks on kindlasti „Teomehe – eksam“, kus hobuselooga alt tuleb läbi pugeda, jalad ees  ilma, et tagumik maad puudutaks. Veidi harjutamist ja lapsed saavad sellega suurepäraselt hakkama.

Seekord mängisime osavusmänge. Tegutsesime mitmel päeval, sest eri vanusega lapsed mängivad erinevaid mänge. Ja rahvamängud ei olegi suurele seltskonnale , need on armsad ja huvitavad,  kui väikese seltskonnaga neid mängida.

Esimestena asusid mängima kõige pisemad, Nurmenuku ja Ülase rühma lapsed. Nemad olid valinud mängud „Harakahüppamine“ (Kuusalu)  ja“ Rongimäng“ (Rõngu). Koos tantsiti ka „Tibutantsu“ ja mängiti veel „Rebasemängu“( Hageri). Pisikesed lapsed olid väga osavad ja kiired.

Teisel päeval said kokku Meelespea ja Piibelehe rühma lapsed ja õpetajad. Käisime üksteisel külas. Mängiti „Tõrremängu“( Käina) ja „Kohavahetusmängu“( Väike- Maarja). Lisaks veel „Karuvinklit“ ja „Suur- Tõllu“ (Muhu). Rühmas tekkis väga hubane ja tore õhkkond, rahvamänge nautisid nii õpetajad kui  lapsed. Sai nalja ja lusti. Lastega mängides tuli kohe meelde see hea tunne, kui me vanaemaga mängisime, nii kodune ja meeldiv oli Piibelehe rühmas olla.

Kõige vanemad lapsed Rukkilille rühmast mängisid „Öövahimängu“ (Ridala), „Kübaramängu“ (Sangaste),  „Hargipera“ (tuntud üle maa) ja Setumaalt pärit „Nakrimängu“. Lapsed olid üliaktiivsed ja tahtsid võita,  nagu alati.

Viimasena, reedel, mängisid Karikakra ja Sinilille rühmade lapsed. Nemad olid õppinud selgeks mängud „Kivinõid“(Vana- Kuuste) ja „Seasitikas“( Hanila). Sinilille rühm oli teinud „seasitikatele“ peakatted, mis muutis mängu eriti  lõbusaks ja toredaks. Lisaks prooviti veel hülge moodi roomata ( Kihelkonna) ja hülgeid nülgida (Kuusalu). Palju elevust pakkus lastele köievedu (tuntud üle maa). Lapsed olid nii püüdlikud ja said päris raskete osavusharjutustega suurepäraselt hakkama..

Meie esivanemad on andnud edasi meile tohutu varanduse, see ei ole mitte raha ega rikkus, vaid vaimuvara, mida keegi meilt võtta ei saa, mis ei hävi niikaua, kuni seda oma lastele edasi anname.

Minu vanaema Alma oli elav näide, kuidas rahvalaulud ja mängud põlvest põlve edasi anti. Seda tehti suulisel teel, ma ei näinud tema käes kunagi mängude raamatut ega laulikuid, tal olid kõik need tarkused peas. Järelikult oli ta lapsena kõik need läbi mänginud ja laulnud. Keegi ei olnud teda õpetanud laulma ja mängima, ta ise tundis huvi ja tegi seda koos oma vanematega. Keegi arvatavasti ei palunud tal seda teha, selline oligi eluviis, lihtsalt oldi ja tehti, lauldi ja mängiti. See oligi tema elu – köögis maitsva roa valmistamine, lastega mängimine ja laulmine.  Küsimusele, kes talle kõik selle selgeks õpetas, vastas ta , et juba tema ema Liisa laulis neid laule ja mängis  neidsamu mänge. Vanemate eeskujul on tohutu jõud, sellepärast  vist saigi minust lasteaednik.

Mänge mängides on kasulik ja hea mõelda, kes olid need inimesed, kes kunagi ammu vanas rehetares  mänge mängisid, millest nad mõtlesid ja mille poolest meist erinesid. Me kõik tuleme kusagilt ja oleme kuhugi teel, oleks tore hetkeks peatuda ja arutleda sellistel teemadel – laste ja pedagoogidega. Usun, et kui lastele lugu jutustada ja paluda pilt joonistada, hakkab loovus ja fantaasia tööle ja nähtavaks saavad suurepärased pildid vanadest aegadest ja ka praegustest, mis kunagi on jälle vanad ajad kellegi jaoks, sest nii ju elu kulgeb … Ja kui oleme suutnud kellelegi midagi head edasi anda, on see väga kaunilt  elatud elu.

Lõpetuseks tahaks öelda, et peale  arvuti ja teleri, video ja muude hüvede on olemas toredaid vaba-aja veetmise vorme ja viise.  Võtke vahelduseks paber ja pliiats ning  mängige  lihtsalt korstnapühkijamängu ja teie tuju läheb heaks ja naer tuleb peale, naer aga on teatavasti terviseks. Positiivsus meie elu alus ja edasiviiv jõud. Inimesed vajavad seda, mis on jääv ja pakub tuge hingele ja vaimule.

Korstnapühkijamäng.

Kõige lihtsam on mängida kahekesi. Ruudulisel paberil valib kumbki mängija endale ülalt alla ühe ruutude rea, märkides selle kohale oma nimetähe. Üks mängijatest võtab pihku väikese eseme,( meil oli vanaemaga  väike paberist kuulike) peidab käed selja taha ja teeb seal eseme ühest käest teise asetamise liigutusi. Siis toob ta rusikas käed ette, misjärel teine mängija peab arvama, kummas käes ese on. Kui õigesti ära arvab, võib ta ühe oma ruudu ära märkida. Ka saab ta eseme enda kätte. Sooritanud peitmisliigutused ja toonud käed ette, laseb ta arvata vastasel. Arvas vastane samuti õigesti, võib ka tema oma ruutudesse märgi teha. Ühtlasi läheb tema kätte ka peite-ese. Kui arvaja eksib, saab punkti eseme omanik ja tal on õigus eset edasi hoida oma valduses, kuni vastane õigesti arvab.

Ütleb arvaja kahtluse puhul, et eseme omanikul üldse eset käes polegi( selle võib ka  selja taha lauale panna), tuleb avada mõlemad käed. Ei ole eset tõesti pihus, saab arvaja punkti ja ka eseme peitmise õiguse.

See mängija, kes enda ruudud esimesena märke täis saab, on võitja. Kaotaja jääb aga korstnapühkijaks. Võitja võib veel ülevalt alla siis kaotanu ruudud läbi tõmmata, vanaema ütles selle kohta, et „tõmban sulle korstna selga“.

Kui  keegi Teie seast seda mängu mängib, siis on minu eesmärk täidetud, mäng on viidud rahva hulka ja kindlasti on kusagil peale minu veel keegi, kes seda omakorda edasi annab, see ongi rahvapärimus ja põlvest põlve edasiandmine.

Kõik meie nimetatud mängud on üles kirjutatud Aleksander Kalamehe raamatus“ Eesti rahvamänge“. Soovitan kõigile, meie rahvamängude taaselustamine on vajalik. Ärgem unustagem esivanemate pärandit! Meie lasteaias elavad eesti rahvamängud kindlalt edasi.

Head mängimist ja lustimist!

Urve Vares

Põlva Mesimummi Lasteaia liikumisõpetaja, vanemõpetaja

Rubriigid: Vahetame mõtteid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Tublidus ei tule tööta, osavus ei hooleta. Mõtisklusi eesti rahvamängudest ja endistest aegadest

  1. Silver kirjutab:

    Väga soe ja tore lugemine!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

2 + 7 =
Please leave these two fields as-is: