Õppepäev „Minu metsapilt“

metsaemapuu

metsaemapuu

25. aprilli hommikul rõõmustas ilmataat meid suurepärase kevadilmaga – oli soe ja päikesepaisteline.

Meie lasteaia ette veeres suur, sinine buss. Lastele sõnad peale loetud, kuidas istuda ja astuda, laadisime lapsed, toidud ja muu vajaliku bussi ning algas tore teekond RMK Nõva Looduskeskusesse.

Kohale jõudes võtsid meid vastu neli teejuhti, eesotsas tädi Siljaga.

Alustuseks vaatasid lapsed multifilmi “Operaator Kõps”.

Õuealal vaatlesime ja katsusime kadakat ja saime teada, miks on kadakal okkad, mitte lehed – olevat teine natuke pirtsakas! Katsetanud teine küll lehtedega elamist, aga ikka polnud kadakas rahul. Sai oma okkad tagasi ja on nii tänapäevalgi.

Lapsed said tuttavaks ka jugapuuga, mis on mürgine ja seetõttu ei tohi teda puutuda.

Järgnes sõit mööda munakiviteed läbi küla Peraküla metsa, Allikajärve äärde. Bussist maha tulles õppisid lapsed metsas käitumist – mets on loomade ja lindude kodu. Meie tulime neile külla ja külas olles käitutakse viisakalt. Siin ei kisata, metsa tuleb austada. Linnas on müra nii palju, et oligi tore kuulata vaikust ja linnulaulu.

Me ei läinud järve äärde otse, vaid tegime väikese ringi ning vaatlesime puid ja metsa alustaimi, sammalt ja samblikke. Kui sa ei tea, kummaga tegu, saad selle kindlaks teha nii – kui pepu saab märjaks oled istunud samblale, kui pepu jääb kuivaks, aga hallipuruseks, on tegemist samblikuga. Vaatlesime mustika, pohla ja sookailu taimi.

Istepuu

Istepuu

Loodus pakub imelisi vigureid – keset metsa tool! Jah, palun istu ja puhka! Edasi kõndides jõudsime sillani, kus oleksime sattunud justkui muinasjuttu…

Minnes üle silla, jäi kahele poole maaliline metsajärv ujuvate konnadega, puude peegeldused vees sillerdamas. Pisut edasi ja keerates vasakule, jõudsime Metsaema kodupuuni. Järve kohal aga kummardus tema kiik, millel Metsaema armastavat kiikuda. Talle meeldivat ka kallistused ja meie ei lasknud endale seda mitu korda öelda.

Metsaema oli vana rebaseuru katusele jätnud meie jaoks üllatuse – kommikoti! Aga kuhu paberid panna? Lapsed teadsid, et prügikasti. Metsas ei ole võimalik iga puu juurde prügikasti panna, seega oli see hea koht kinnistamaks räägitut, et kommipaber tuleb panna taskusse, mitte visata maha. Meie lasteaia lastel on olnud võimalus vaadata talvel etendust “Prügihundist ja superjänesest”, kus nägime, mida halba teeb metsa visatud kilekott ja muu prügi.

Me võime metsas vaadata, aga me ei pruugi näha! Seisavad reas viis kuuske, aga see oli midagi erilist – see oli kuuskede perekond – ema, isa ja kolm last, kes kõik üksteiselt käest kinni hoidsid. Tänu teejuhtidele õppisime rohkem märkama ja nägema.

Iga laps sai valida endale koha ja teha iseendaga, või sellest kohast, metsapilt.

Meie retk jätkus Peraküla ranna laulvatel liivadel. Kui lüüa jalg tugevalt vastu maad, kostub eriline heli ja seetõttu nimetataksegi seda laulvaks liivaks. Meri on uhtunud liivaterad eriliselt ümaraks.

Pidasime piknikku kaasavõetud pruukostiga ja Metsaema keedetud teega.

Tagasi looduskeskusesse minnes vaatlesime just äsja metsas tehtud fotosid ekraanilt ja jõudsime veel laululaval meisterdada pildi looduslikust materjalist, mille lapse kaasa said.

Pikk päev täis tegusaid toimetusi, uusi tarkusi – suurepärane!

Aitäh looduskeskuse pererahvale, kes kogu selle ürituse olid väga hästi organiseerinud ja Keskonnainvesteeringute Keskusele, kes üritust finantseeris.

Piret Tutt

Haapsalu Lasteaed Tareke vanemõpetaja

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

3 + 8 =
Please leave these two fields as-is: