Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Mooni talurahva tähtpäevik (september)- Eve Hele Sits

Mooni Talurahva tähtpäeviku puhul on tegemist Eve Hele Sitsi lasteraamatu käsikirjaga, mis hakkab ilmuma iga kuu algul lasteaed.net-i veergudel ja on mõeldud lasteaiaõpetajatele kasutamiseks nende igapäevatöös.Rahvakalendri tähtpäevi tutvustatakse 10.a. Mooni silmade ja vahetu kogemuse läbi.

Tänu Eve Hele Sitsile saame kätte kõige olulisema eesti talurahva tegemistest. Vanasti elati aastaegade rütmi järgi ja tööd-tegemist jätkus nii suurtele kui lastele. Talurahvas oskas looduse märke tähele panna ja sellest tehti omad järeldused. Saame teada, mis on ussimaarjapäev, seitsemevennapäev jne.

 

 

Alustuseks

Tere, mina olen Mooni Meri. Olen 10-aastane linnatüdruk, kes kolis aasta tagasi koos perega elama maale, vanasse talumajja. Käin nüüd maakoolis, kus on palju vähem lapsi kui oli minu eelmises koolis, linnas. Mulle väga meeldib mu uus kool, sest selle ümber on suur park puude, põõsaste ja lillepeenardega. Igal kevadel pannakse meie kooli parki üles paar uut linnupesakasti ning puhastatakse vanu. Koos riisume me kooli ümbrust ja rohime lillepeenraid. Maal elamine on väga vahva! Ka minu väikevend Maru on leidnud enesele maakoolis uusi sõpru. Järgmisel aastal läheb Maru esimesse klassi ja seepärast käib ta teisipäeviti, kolmapäeviti ja neljapäeviti koolis ettevalmistusrühmas, et saada lähemalt tuttavaks nii oma uute klassikaaslaste ja õpetajate kui ka kooli endaga. Mu väikevend ootab väga esimesse klassi minekut, sest ta on ettevalmistusrühmas käies leidnud endale häid sõpru. Minulgi on oma klassis mõned head sõbrannad – üks neist on minu pinginaaber Hanna, kes elab meie naabruses. Lisaks veel Piret ja Kadri, kes on samuti omavahel pinginaabrid.

 

Veel on minu uus kool eriline ühe siinse traditsiooni ehk kombe poolest. Nimelt valitakse meie igaks õppeaastaks teema, mida siis muu koolitöö kõrvalt veidi lähemalt uuritakse. Sel aastal teatas koolidirektor aktusel, et uueks aastateemaks saab talurahva tähtpäevad ja nendega seotud kommete tundma õppimine. Et ma talurahva tegemistest palju ei tea, siis otsustasin hakata sellekohast päevikut pidama. Lisaks lubasid ema, isa, Maru ja mitmed teisedki mind selles asjas aidata. Loodetavasti on minu talurahvapäeviku lugemine teie jaoks sama huvitav ja põnev kui minu jaoks selle kirjapanek!

 

 

 

 

 

SEPTEMBER

(sügiskuu, kanarbikukuu, mihklikuu)

 

Sügiskuuks nimetati septembrit, sest septembrikuuga algas sügis. Kanarbikukuu nimega kutsuti seda kuud seepärast, et männimetsade all õitses sel ajal tillukeste roosade õitega lilleprintsess kanarbik. Tihti kutsuti septembrit ka mihklikuuks, sest mihklipäev oli talurahva jaoks selle kuu kõige olulisem tähtpäev. See tähistas aia- ja põllutööde lõppu.

 

 

 

Ussimaarjapäev, 8. september

Seda, et täna on ussimaarjapäev sain teada alles peale koolipäeva. Kui ma aiaväravast sisse astusin, märkasin, et ema ja naabritädi Leeni istuvad maja ees pingil ja ajavad juttu. „Head ussimaarjapäeva!“ hüüdis tädi Leeni, kes minu huvist talurahvakalendri vastu ilmselt mu emalt kuulis. Et koolis meile ussimaarjapäevast sõnagi ei räägitud, siis tuli mul kohe asja uurida. Tädi Leeni jutustas, kuidas vanasti usuti, et just ussimaarjapäeval lähevad ussid urgu ja maod mättasse. Peale seda päeva hakati julgemalt metsas marjul käima, sest usuti, et ussid olid talveunne suikunud. Naabritädi rääkis, et mõnel pool tähistati ussimaarjapäeva ka laadalkäimise või värske koduse leiva ja tangupudru söömisega. Seepeale nurusingi ema, et võiksime täna samuti tanguputru keeta, täpselt nagu vanasti tehti. Ema oli kohe nõus ja nii leppisimegi kokku, et kohe kui mul koolitööd tehtud saavad, võime koos tangupudru keema panna.

Õhtul helistas Võru-vanaisa – kutsume teda nii, sest tema ja vanaema elavad Võrumaal. Kui ma vanaisale meie ussimaarjapäeva tähistamisest rääkisin, hakkas ta habemesse itsitama. Ta teatas mulle, et mõnes Eestimaa paigas öeldi vanasti „näe, peab ussimaarjapäeva!“ hoopis laiskade kohta, kes istusid niisama ega viitsinud lillegi liigutada. Seda, et meie laiselnud oleksime, küll öelda ei saa – keetsime emaga suure potitäie tanguputru ning katsime perele laua. Neile, kes plaanivad ka kodus tangupudru keetmist proovida, soovitan ma tangud enne keema panemist mõneks ajaks likku panna, et puder kiiremini pehmeks keeks. Söögilauas pakkus isa välja, et nüüd, kus ussid on urus ja maod mättas, võiksime meiegi rabasse jõhvikaid korjama minna. Loomulikult meeldis isa mõte meile väga!

 

Mihklipäev, 29. september

Talurahvakalendris oli tänane mihklipäev väga tähtsal kohal, sest sellega lõppesid õuetööd. Mihklipäevaks pidi olema vili põllult koristatud ning juur- ja puuviljad keldrisse kogutud. Alates mihklipäevast alustasid naised ja tüdrukud jälle käsitöö tegemist, mida tehti terve külma talveaja. Kevadisel ja suvisel ajal polnud talunaistel kudumiseks ja heegeldamiseks aega, sest aias, põllul ja laudas oli niigi palju tegemist. Seda kõike rääkis koolidirektor meile mihklipäevalauas. Seegi on üks vanadest kommetest – nimelt kaeti mihklipäeval maitsvate toitudega suur ja uhke laud ning istuti ühiselt selle taha. Ka meie kooli kokad katsid kooli söögisaali mihklipäeva puhul uhke laua, kus pakuti ühepajatoitu, lihakastet, värvilisi juurviljasalateid, marjakooki ning värskeid puuvilju. Suuremate klasside tüdrukud käisid kokkadel abiks laudu katmas. Tore oli istuda ühe pika laua taga koos kõigi oma koolikaaslastega. Minu linnakoolis poleks see kuidagi õnnestunud, sest seal käib peaaegu tuhat last ja nii pikk laud mahuks vist ainult koolistaadionile ära, mitte aga söögisaali!

Peale mihklipäeva pidusööki teatas meie klassijuhataja, õpetaja Pääsuke, et oleme oodatud õhtuks tema juurde mihklilõket tegema. Ta ütles, et kavatseb meile oma lapsepõlveaegseid mihklipäeva kombeid tutvustada. Kui me siis õhtul pinginaaber Hannaga klassijuhataja juurde jõudsime, ootas meid ees vahva vaatepilt – õpetaja Pääsukese mees Mart oli kaevanud lõkkeplatsi kõrvale põlve sügavuse augu ning pannud selle sisse lõkkes kuumaks aetud kivid. Kivide peale oli onu sättinud küpsema väikesed porgandid, kartulid ja kaalikad ning katnud siis augu suure paekiviplaadiga. Selle peale tegi õpetaja Pääsukese mees Mart lõkke, et tema maa sisse ehitatud pott kuum püsiks ja juurviljad kenasti küpseksid. Ajaks, mil ma koos Hanna, Pireti ja Kadriga klassijuhataja õueväravast sisse astusin, olid juurviljad maa sees küpsenud juba mitu tundi. Loomulikult tahtsid meie klassi poisid onu Marti väga aidata ning valvasid koos temaga lõket. Õpetaja Pääsuke jutustas aga, kuidas tema kodukohas oli mihklipäeval kombeks mihklilõkke peal juurvilju küpsetada. Seda tehti täpselt samasuguses maa sisse kaevatud augus. Kombeks oli, et mehed ja poisid sättisid lõket ja vaatasid, et kivid kuumad püsiksid ning naised ja tüdrukud katsid samal ajal laua. Seepärast läksime meiegi tüdrukutega õpetaja Pääsukesele appi lauda katma. Laud kaeti lõkkeplatsi kõrvale. Klassijuhataja oli meie küllatulekuks ise leiba küpsetanud – see oli uudseleib. Nii kutsuti vanasti leivapätsi, mis küpsetati sama aasta viljast jahvatatud jahust. Peale uudseleiva oli laual ka või ja värske lehmapiim. Sedasi võileiva kõrvale küpsetatud naerist, porgandit või kartulit maitsta ja piima peale juua oli hullupööra mõnus! Meie klassi Madisele meeldisid küpsetatud juurviljad nii väga, et ta lubas koos oma isaga eneselegi samasuguse kuumade kividega augu ehitada ja siis terve klassi enda juurde juurviljasöömisdiskole kutsuda. See jutt tegi kõigile muidugi palju nalja, kuigi mõte iseenesest tundus igati tore. Õpetaja Pääsukese mees Mart pidas aga Madise ideed juurviljasöömisdisko korraldada igati vägevaks. Ta ütles, et tuleks isegi kohale, kui kutse saaks. See rõõmustas Madist niivõrd, et lubas onu Mardile kinkida eluaegse tasuta sissepääsupileti tema õuel toimuvatele juurviljasöömisdiskodele. No oli see alles tore õhtu – kuumas augus küpsetatud naerid ja porgandid maitsesid täiesti teismoodi kui igapäevased toidud, kuid olid ütlemata head. Pealegi oli väga lõbus. Eriti meeldis mulle onu Mardi ütlemine, et igal oinal on oma mihklipäev, mis pidi tähendama, et iga pahandus saab lõpuks samaväärse tasu. Olgu kuidas on, aga minu meelest kõlab see ilma täpsemate selgitustetagi väga toredasti!      

 

 

 

 

 

 

 

Leave a Comment

13 + 13 =
Please leave these two fields as-is: