Praeguse aja õppematerjali külluses supeldes ja erinevate kirjastajate töövihikuid lapates,
on raske teha valikuid, mida võtta, mida jätta. Igas töövihikus on midagi huvitavat
ja vajalikku, kuid samas lapse jaoks kuidagi kuiv ja üksluine.
Lasteaaias õpib laps läbi mängulise tegevuse, numbrid ja tähed on vaja selgeks saada
ja nende kirjutamist harjutada.
Lapsed peavad püsima ka laua ääres, korraldusi kuulama ja neid täitma.
Hakkasin otsima alternatiivi töövihikutele.
Sain aru, et kõik ei käi üle öö ja hoidsin silmad-kõrvad lahti, äkki kuulen mõnda head
mõtet, kuidas seda kõike lastele õpetada põnevalt ja mänguliselt , et lapsd saaksid ise
midagi teha, mitte ainult ette antud ülesandeid täita.
Nii nagu asjad elus ikka, tuleb informatsioon sinna, kus seda oodatakse.
Kuulsin Lapse oma aabitsa koostamisest Paikusel. Uurisin, t äkki on võimalik
nendelt koolitust saada, sest asi tundus huvitav ja lootsin sellega lahendada oma mure
töövihikute täitmise osas. Saimegi nendega ühendust ja organiseerisime vanema rühma
õpetajatele ja õpetaja
abidele koolituse.
Sellest algaski minu põnev teekond koos lastega oma aabitsa valmistamise juurde.
Ühe rühma lapsed saatsime lasteaiast kooli koos isevalmistatud aabitsaga kolm aastat tagasi.
Õpetajate sõnul pole vahet, kas laps on lasteaias täitnud mitmeid erinevaid töövihikuid
või teinud ainult aabitsa, koolis saavad hakkama mõlemad.
Nüüd valmistuvad minu rühma lapsed taas kooli minema ning aabitsa tegemise protsess
on poole peal. Laste jaoks on see põnev rollimäng, kus iga laps saab olla looja, ise mõelda
ning iseseisivalt tegutseda.
Aabitsa koostamisel areneb lapsel: loovus, tähelepanu ja vaatlusvõime, fantaasia,
huumorimeel, loogiline mõtlemine, ruumiline kujutlusvõime, käe- ja silmakoordinatsioon,
proportsioonitaju, püsivus, iseseisvus, tekib huvi ümbritseva maailma vastu, huvi ja oskus
teatmeteostega töötamise vastu. Kujuneb raamatukogu, sõnaraamatute ja entsüklopeediate kasutamise oskus.
Soovitan lapse oma aabitsa tegemist ka teistele lasteaednikele, tulemus on seda väärt.
Rõõm oma tehtud raamatust jääb lapsele mälestuseks terveks eluks.
Aabitsale tuleb valida teema. See peab olema esmalt lastele huvipakkuv ja loovust arendav.
Teema võib ka lastega koos läbi arutada ja valida. Näiteks: Linnuaabits. Looma-aabits.
Muinasjutuaabits. Toiduaabits. Terviseaabits. Koduaabits. Taluaabits.
Tehnika-aabits. Mereaabits. Tehnika-aabits. Mereaabits.Loodusaabits. Liiklusaabits.
Spordiaabits. Reisiaabits. Inimeseaabits.Metsa-aabits.Jne.Jne.Jne.
Meie oma rühmas aga arvame, et kõige vabamad käed ja rikkalikku fantaasialennu kindlustab
aabits teemal “?Kui mina oleksin…?”
Alustame aabitsa tegemist oktoobris, nii jõuab aprilli kuuks kõik tähed läbi ning seejärel valmistame sisukorra ja tiitellehe. Tähti õpime
alfabeetilises järjekorras. Aga võib ka teisiti, see on iga õpetaja enda valik.
Aabitsa tegemise päev on ühel kindlal nädalapäeval, meil kolmapäeviti. Lapsed ootavad seda päeva väga ja üldiselt keegi ei puudu. Aabitsa
tegemine algab juba esmaspäeval, kus
tutvutakse nädalatähega tähtede reas ning numbriga numbrite reas.
Esmaspäeval ja teisipäeval meisterdame erinevate vahenditega nädala tähe, lapsed otsivad piltidelt nädalatähega sõnu, mängime
häälimismänge.
Kolmapäeval, aabitsa tegemise päeval, nimetame sõnu, mis algavad nädalatähega.
Lapsed otsivad selle tähega sõnu ka kodus koos vanematega, need on neil välja kirjutatud
ja paberil kaasas. Seletame ka lahti tundmatud sõnad, neid on alati. Iga laps kirjutab harjutamise mõttes tahvlile nädalatähe.
Siis asume aabitsa lehte koostama. Igal Aabitsalehel on üks suurem täht, mille laps kaunistab vastavalt oma soovile.
Lehele kirjutatakse koos kuupäev ja lehekülje number. Ülejäänud leheruumi täitmine on
vastavalt lapse oskustele ja soovile.
Laps valib, milliseid nädalatähega sõnu ta tahab oma aabitsa lehele kirjutada ja joonistada
ning teeb seda. Esialgu on pilt tähtsam kui sõna, hiljem vastupidi. Pilt muutub vaid pelgalt
illustreerivaks materjaliks. Vähehaaval hakkavad lapsed oma joonisitatud piltide kohta
lauseid kirjutama. Minu rühmas valitud temaatika annab lapsele jutu alguse kätte: „kui ma
oleksin….“
Pildil, lausetel ja jutul peaks olema sisuline mõte ja idee. Lausete ja jutukeste õigekiri on
aabitsa tegemisel teisejärguline. Oluline on, et laps tahaks hakata väljendama oma mõtteid
ja proovib need kirja panna.
Vähehaaval hakkab laps ise märkama, et sõnadel on vahed ja küsib ühe või teise sõna kohta
selle õiget kirjutamisviisi.
Huvitav on asjaolu, et laps ei pruugi veel osata lugeda, aga kirjutamine tekitab talle huvi
ja ta teeb seda.
Aabitsa tegemise kohta saab veel lugeda Tea ja Toimeta nr 29, kuid veel toredam on
omavahel kogemusi jagada ja ise oma silmaga näha, mis see on.
Võid võtta minuga ühendust :railib66@gmail.com
Raili Bachmann
Kohila lasteaed Männi õpetaja