Dramatiseeringud lasteaia õppe- ja kasvatustegevustes

Dramatiseering on üks paljudest, kuid väga mõjusatest õppe-ja kasvatustegevustest nii lasteaias kui kodus. Järgnev on abiks nii lasteaia õpetajatele kui ka kodudes lapsevanematele, et luua lastele parimad võimalused arenguks.

 Teater on laiahaardeline mõiste. Kuigi teatri põhieesmärk on etenduse väljatoomine on palju muudki huvitavat , mida lastele rääkida. Teater on kunst – teatrikunst. Kunsti kaudu väljendab kunstnik oma mõtteid ja tundeid, sellest,  mis teda huvitavad. Teatrikunstis on näitleja töövahendiks tema keha, hääl, miimika, emotsioonid, mõtted – kogu tema olemus. Kõige tähtsam teatris on näitleja –ilma temata ei sünni etendust. Anda lastele teatrist rohkem  teadmisi, viia nad lähemale sellel kunstiliigile, mis oma haardelt on mitmekesisem ja sisuliselt kõige võimalusterohkem mängumaa, on õpetajale väljakutse põnevaks loometööks.

Etenduse sündi võib vaadelda kui teatud kasvuprotsessi, kus toimub arenemine, kasvamine ja küpsemine ning mille jooksul läbitakse erinevaid tööetappe:

  1. Näidendi valik
  2. Lavastusplaani väljatöötamine.
  3. Töö osatäitjatega

       Lavakujundus, kostüümid ja muusikavalik.

  1. Etenduse korraldamine.

Näidendi valimisel tuleb kõigepealt lähtuda lasterühmast, kellega planeeritakse lavastada, selle suurusest, vanuserühmast, valmisolekust mängida ja esinemiskogemustest.

Valitud näidend peaks olema jõukohane ja pakkuma rõõmu juba proovide ajal, kuigi tööd tuleb teha lavastuse ettevalmistusperioodil mitmel tasandil.

Lastenäidendite ideed ja teemadering käsitlevad lapsi huvitavaid ja erutavaid elunähtusi, nende omavahelisi vastuolusid, näiteks hea-halb, virk –laisk, arg julge jne.

Ka huumor (koomika) on omal kohal, kui näidendi sündmused, karakterid ja tekst seda võimaldavad.

Näidendi tekst peaks olema suupärane ja loogiline, pikad, lohisevad tekstid on rasked ja pidurdavad mängu. Hea teater sünnib mängu kaudu, kus tekstil on edasiviiv osa.

Kui soovitakse etendusse kaasata tervet lasteaiarühma, siis tuleb tegelasi julgelt juurde kirjutada, sest kõik elustub mängu kaudu – linnud, loomad, lilled, puud.

Mitte ainult sõna, vaid ka liikumine, laul, rütmimäng või pilliheli rikastavad ja lisavad etendusele värve, samas annavad võimaluse etenduses kaasa lüüa ka nendel lastel, kellel otseselt mängurolle ei ole

Jutustaja hoiab ta raamina etenduse laialivalgumist ja on lastele suureks toeks.

Mida täielikum on ettevalmistustöö ja põhjalikum lavastusplaan läbi mõeldud, seda paremini edeneb  töö väikeste näitlejatega.

Ka lapsevanemad võivad suureks abiks olla, saavad ju nemadki peatselt kuulda, mis tore ettevõtmine käsil on.

Õpetajal võib olla oma nägemus rollide jaotamisest, kuid siiski on hea anda lastele ise valida, keda nad tahavad mängida, sest just laste oma valik on loomulik ja tuleneb nende sisemisest äratundmisest  mingi rolli kasuks, mida tuleb usaldada. Sellisel moel toimides püsib alles ka initsiatiiv ja jätkub huvi.

Proovi käigus leitakse lahendused läbi tegutsemise. Lihtsalt laval olemine või mängimine on kaks erinevat asja, iga laval viibimise hetk on tähtis.

Tekst jääb paremini meelde konkreetse tegevuse kaudu. Tunded sünnivad loomuliku reaktsioonina, kellegi või millegi suhtes.

Õpetaja paindlikkus, kindlameelsus, rahulik olek ja järjekindlus on omadused, mis viivad sihile.

Esteetiline ja kaunis lavapilt loob kogu etenduse raami., põnevad kostüümid toetavad karakteri loomist, hea muusika lisab emotsionaalse värvingu. Z.Mellov  (2007) Teatrimäng lastega. Koolibri, lk 38 -50.

 

DRAMATISEERINGUD

Dramatiseeringu all mõeldakse jutustava teksti ümbertöötlust näidendiks. Võõrsõnade leksikon väidab, et dramatiseerima tähendab ka selle draamavormis esitamist.

Kiirest elutempost tingituna piirdume omaenda tarkusega. H. Gate ja K. Haggelund on andnud lihtsaid näpunäiteid, et ise tehtud oleks hästi tehtud.

  • Heal näidendil on selge ja kujundlik algus ja lõpp.
  • Näidendis ei tohiks olla liiga palju teravaid nurki ja käändekohti, sest iga asi väsitab kui seda on liiast.
  • Hästi konstrueeritud näidendis läheb peategelasel vahel hästi ja vahel halvasti.
  • Põnevus sünnib sellest, et vaataja ei tea, mis järgmisena juhtub.

Praktiliste harjutustega saab õppida neid märkama.

  • Maailma kõige igavam näidend – jutustatakse igav jutt.
  • Albaania raadioteater – räägitakse väljamõeldud keeles.

 

Kuidas olla laval lahe, mõnus, cool?

  1. Liialdamine, elamused ja reaktsioonid tehakse palju suuremaks kui nad tegelikult on.
  2. Kordamine –moonutatuna võu rõhutatult samamoodi.
  3. Üllatused – üllatav pööre tuttavas, rahulikus sündmustekäigus.
  4. Õige asi vales paigas – koerte koolitaja saab koha kuskil mujal
  5. Segiajamised –rännumeest peetakse krahviks, printsi kerjuseks.
  6. Valesti mõistetud – Kaks meest arutavad; üks räägib autost, teine veel lastest.
  7. Valed suhted  – tugev lõvi kardab hiirt.
  8. Austuse puudumine – lapsed lollitavad oma õpetajat, kaupmees tüssab linnapead.
  9. Huumor peab alati kohal olema ja mingil määral seotud tegelikkusega!
  10. Huvitavuseks on vaja sädet ja vasturääkivusi.

 

Kuidas luua põnevust?

ÜLLATUS – kapist välja ilmuv tegelane.

PUBLIK  TEAB ROHKEM KUI PEATEGELANE –röövel peidab end riidekappi.

VÕIDUJOOKS AJAGA – karupoeg läheb oma voodi juurde.

VÕITLUS ÜLEJÕU KÄIVA KOLETISE ÜMBER – nõid nuumab Hansukest.

JÄRELEANDMINE TUNDMATULE JÕULE – Punamütsike läheb vanaema voodi juurde.

 

Näidend koosneb kindlatest osadest, mida ühendab süžee 

1)      Tutvustav osa  – Mis? Kus? Kes? Millal?

2)      Tegevuslik osa – Mis on teoksil?

3)      Kulminatsiooni etapp – Kuidas probleemi selgitada ja vastuolu lahendada?

4)      Selgitav etapp – Miks nii juhtus ja kuidas tegelase elu edasi läheb?

5)      Lõpp – Publiku juhtimine rahunenud või mõtteid äratava  meeleoluni.

 

V.Spolin oma rmt „Improvisations of the Theater“ (1987) pakub teksti valijaile järgmisi küsimusi?

Kes hakkavad näidendit vaatama? Kui võimekad on minu näitlejad? Kas ma olen võimeline seda näidendit lavastama? Kas tekst on piisavalt teatripärane? Kas proovidest kujuneb kõiki osapooli rahuldav teatrikogemus? Kas seda on tore teha? Kas see sünnitab individuaalseid tõlgendusi ja mõtteid?

Näidendi dialoog peab olema selge ja kergesti tõlgendatav. Hea dramaturg näeb dialoogi kahe inimese vahelise tegevusena.

„Head pealehakkamist!“ M.Loorits „Dramatiseeringust“ Tea ja toimeta nr 25.

 LAVASTUSMÄNGUD

Laps ja muinasjutt on lahutamatud mõisted. Muinasjutu lugemine ja kuulamine loob lapse arenguks suurepärased võimalused:

  • Täiustab sõnavara.
  • Kujundab lapse väärtushinnanguid .
  • Arendab fantaasiat, mälu, mõtlemist ning tekitab lapses eri emotsioone.
  • Muinasjuttudes on väga selgelt välja joonistatud kõlbelised probleemid.  Sama muinasjutt mõjub lastele erinevalt.
  • Lapsepõlves kuuldud muinasjuttude peidetud moraalne mõju ulatub aastate taha.
  •  

Muinasjutt peaks siiski iga järgmine kord olema jälle nagu uus. Täiuslik muinasjutt on ikka jutustatud. Suur tähtsus on jutustaja häälel. Sisust arusaamine sõltub ka ettekandja ilmekusest, miimikast, žestidest, rütmist, tempost, pausidest, et lapsi veenvamalt mõjutada.

Kõige põnevam muinasjutu esitus on spontaanne, kõige käepärasemate  dekoratsioonide kasutusega vaba loominguline tegevus.

Õpetaja tähelepanu võiks olla ainult laste aktiviseerimisel, passiivsemate laste kaasamisel ja tegelaskujude rollide vahetamisel. Kindlasti on vaja õpetajal organiseerida nii-õelda pealtvaatajad.

Nooremas eas on sobivad lihtsad rahvamuinasjutud, milles on palju kordusi.

Lavastusmängudes annab fantaasia lapsele vaba voli. Sobivad loomad, nukud (näpu- ja pabernukud). Kindlasti pakub lastele huvi omavalmistatud mänguvahenditega midagi korda saata; üksiti õpetab see esemetega hoolikamat ümberkäimist.

Käpiknukud arendavad lapse suhtlemisoskust, kõneoskust, koordinatsiooni, loovust. Käpiknukumäng korrigeerib lapse minapilti ja ohjeldab käitumishäireid. Laps õpib mõtestatud tegevuse kaudu ja nukumäng tuleb kasuks. Käpiknukud aitavad lapsel õppida end eri viisil väljendama. Lastel on loomulik oskus esemeid personifitseerida. Nukud avavad lapse suu, toovad välja tema varjatud probleemid, teadvustavad alateadlikud hirmud, ahistused ja ahastused. Pidage meeles, et kui asi puudutab nukke, siis pole olemas selliseid mõisteid nagu õige ja vale.

(T. Niiberg, A.Metspalu, M.Linnas  rmt  „Muinasjutt lapse arendaja ning lohutaja“)

 Lavastusmäng 2 – 3 a.

 Lavastusmänguni jõudmiseks on vaja teha eeltööd juba esimesel eluaastal. Lapsega tuleb sageli vestelda, lugeda lühikesi luuletusi ja rütmisalme ning mängida hüpitus-  ja  näpumänge. Aastane laps saab märkimisväärse hulga teadmisi ja oskusi mänguvormis toimuvatest tegevustest. Ta on emotsionaalselt  vastuvõtlik muusikale ja kunstilisele sõnale. Tantsulisele ja meloodilisele muusikale reageerib ta elavalt ning hakkab täiskasvanule kaasa laulma. Lapsel areneb võime kooskõlastada erinevaid liigutusi muusikaga, ilmneb elementaarne rütmitunne ning ta tabab luuletuse  intonatsiooni ja rütmi. Kui talle loetakse lühikesi luuletusi, nalju,rütmi- ja liisusalme, tekitab see temas rõõmu, elevust ning soovi matkida täiskasvanut. Matkimismängude kaudu omandab laps erinevaid liigutus-ja kõnemudeleid, mida läheb vaja hilisemas lavastusmängus.

 Lavastusmäng 4 – 5 a.

 3-4 a kuulavad meeleldi täiskasvanu emotsionaalselt esitatud lühikesi lugusid. Huvitavad tekstid, milles peaks olema palju kordusi, jäävad lapsele hästi meelde. Ta imiteerib kuuldud loo tegelaste häälitsusi ja käitumist ning ütleb üksikuid kergemaid lauseid. Lavastusmängu juhtmängija või lavastusmängu juhendaja roll jääb selles eas lapsega mängides siiski täiskasvanu kanda

.Lavastusmäng 6 -7 a.

 Kuigi 5-6a lastele tutvustab uut kirjanduspala enamasti õpetaja, võib olla ka neid lapsi, kes oskavad lugeda. Seega võib õpetaja lasta vahel lapsel pala ette lugeda. Enam ei pea õpetaja kõigi tegelaste häälitsusi ja liikumisi ette näitama, sest lapsed matkivad kuuldud tegelaste käitumist juba ise. Selles eas laps tahab mängida juhtrolle, milleks tuleb mõistagi võimalus anda. Lavastusmängu juhi rollis võivad olla aktiivsemad ja julgemad lapsed, kellel kuuldud tekstid hästi meelde jäävad ning , kes oskavad end ladusalt ja selge sõnaga väljendada. Lapsed suudavad ka tuttavaid lavastusmänge mängida ka iseseisvalt, kusjuures kasvad nõudlikkus rolli täitmise suhtes. Üha enam hakkavad lapsed huvi tundma lavastusmängu eri liikide (näpu-, laua-, varjuteatri) vastu.

 Lavastusmängu juhendamine

 

  Valida välja ja lugeda ette lavastatav lugu.

  • Arutada läbi erinevate tegelaste käitumine, hääletoon jne
  • Koos vajaduse korral meisterdada peakatted v maskid, kombineerida riietust. NB! Lavastusmängu ettevalmistus ei tohiks võtta liiga palju aega, sest tegutsemisind võib raugeda.
  • Lavastusmängu saab mängida väheste vahenditega (peavõru, saba, kõrvad või tegelast kujutav pilt pluusile kinnitada, sestap ei nõua lavastusmäng õpetajalt erilist ettevalmistusaega.
  • Õpetaja ülesandeks jääb lapsi mängima ergutada, tagasihoidlikemaid innustada ning tegevust ohjata kui mõni laps liiga agaralt teiste rolli täitmist määrama hakkab.
  • Nukulavastuse korral näitab õpetaja ette nukkudega tehtavad liigutused, annab näpunäiteid, mida lapsed ise edasi arendavad.
  • Muinasjuttu võib teist korda jutustada – jääb see lastele hästi meelde. Tähtis on õpetaja näitlejameisterlikkus, kui väljendusrikkalt ta loeb või jutustab, õige rütm, intonatsioonid ja pausid.
  • Mängides väljendab laps oma tundeid sõnade, žestide, miimika ja intonatsiooniga – mäng peab lapse jaoks olema mäng.
  • Lavastusmängus peab iga laps saama ennast välja elada, kartmata väljanaermist. Iga laps peaks end tundma võrdväärsena ning tegutsema lusti ja innuga.
  • Kui lavastusmängus saavad osaleda vaid mõned lapsed, siis tuleb õpetajal tagada, et kõik lapsed saaksid järjekorras mängida.
  • Vanemad lapsed arvestavad osi jagades mängukaaslaste huve ja soove kuid mõnikord määravad rolle liisusalme lugedes.
  • Õpetajal tuleks tagada eakaaslaste sõbralik suhtumine arglikesse lastesse.
  • Et lapsed ootamisest ei väsiks võib organiseerida mitu ühel ajal mängivat rühma ning jagada rollid publiku ja osatäitjate vahel.
  • Õpetaja võib näidata kirjandusteose illustratsioone, täpsustada tegelaste iseloomulike jooni, soovitada laule ja tantse ning juhtida tähelepanu hääldusvigadele ja intonatsioonile; muus jäetagu lastel vabadus ise otsustada.
  • Lavastusmäng ei ole kirjanduspala sõnasõnaline järgimine ja lavastamine vaid eelkõige laste looming. Nende fantaasiat ja loovust ei tohi piirata ega kirjanduspala piiridesse suruda.
  • Mida rohkem laps loova eneseväljenduse võimaluse saab, seda suurem on kirjandusteoste emotsionaalne ja kasvatuslik mõju.

 IDEID

 Muinasjutt aitab enne tegelusi aega parajaks teha. Eriti põnevaks teeb muinasjutu „väikeste“ vimkade sisse jutustamine. Elevust tekitavad Punamütsikese sinine müts, neli põrsakest, hea, armas võõrasema või hea hunt.

Muinasjuttudes võib kasutada ka elutuid esemeid, mänguasju: auto, maja seelik, klots, kahvel.

Paaris lapsed  võivad üksteisele oma muinasjuttu jutustada, lubades aeg-ajalt teisel oma muinasjuttu katkestada ja kaaslase oma edasi rääkida.

Rühmatööna võib anda lastele piltide alusel uus muinasjutt jutustada.

Rmt Riiklik eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus „Üldoskuste areng koolieelses eas“

 Minilavastused esemetega

 Luuletused padjaga või vastava vahendiga

N: Lepatriinu lenda üle metsa rända. Hoogu veidi võta, kaugele siis tõtta. Vurr!

 Heinaritsika pliiatsiotsikuga  sirmi taga tantsimine( pliiatsi liigutamine erinevates suundades)

Kaasa lugedes (erineva rütmi, tempo ja häälega): Rohud ja heinad kasvavad, õitsevad.

  Tirtsud ja ritsikad hüppavad, laulavad.

  Nad laulavad päeval ja laulavad ööl, sest laulda ja mängida on nende töö

 

Õun käib hommikuringi ringi. Teised  lapsed loevad näpumängu.

Mul on väike õunake, mis ema andis minule.(ümarad pihud moodustavad õunapallikese)

Seal elab kümme väikest seemnelast. (näidatakse kümmet sõrme)

Igas kambris kaks seemnekest (mõlema käe nimetissõrme ja pöidlaga näidata seemnekest)

Nad magavad ja näevad und kevadest ja päikesest (silmad kinni, käed põse all)

 

Lapsed on ringis. Keset ringi on tehtud 2 padjast seeneke.

Pärast vihma metsa alla, (näppude liigutamine ülevalt alla)

keegi justkui nööpe kallas, (näppudega ringi näitamine)

Puravikud-päkapikud, kukeseened – mügarikud (käed pea kohal, näpud vastamisi)

Üle öö on siin ja seal, samblast välja pistnud pea. (kükitades, käed ikka pea kohal püsti tulek)

 

Kaisulooma koeraga liikumine sirmi taga.

Kutsikas on krutskeid täis, õues möllamas ta käib.

Õpetama ei pea talle, kuidas teha kukerpalle.

Kuidas ärandada reha, kuidas ulakusi teha.

Seda kõike oskab ise alati see kõige pisem.

 

N: Lavastusmäng „Naeris“ , mis sobib aedviljade teema juurde.

E: Laps jätab meelde tegelaste järjekorra ja õpib olema abivalmis (aitab hädasolijat).

Sobiv vanasõna: Ühtsuses peitub jõud. Kus abi näed laita, seal tule ja aita!

  1. Rmt  vene muinasjutt „Naeris“ ettelugemine ja piltide vaatamine.

      2. Arutlemine ja vestlemine: Mida taat tegi? Mis on naeris? Mis juhtus naeriga? Mida taat tegi? Miks ta ei jõudnud naerist maast välja tõmmata? Kelle ta appi kutsus? Mida tegi eit? Mida nad koos tegid?…….

3. Loovmäng, milles matkime liigutuste ja liikumisega osalisi.  Õ: Oleme kõik suured naerid, taadid, eided, lapselapsed, koerad, kassid, hiired.

  1. Osaliste valik lapse soovil. Naeris on kollane pall, taat saab pähe kaabu, eit rätiku, tüdruk kootud mütsi, koer läki-läki, kass karvase krae ja hiir tutimütsi.
  2. Mängime esimest korda läbi nii, et mina räägin jutu, viimast korda mängime ilma jututa.
  3. Mängime mängu nii palju kordi läbi, et kõik saavad olla osalised.

 

Lavastusmäng „Kolm karu“, mis sobib marjade ja puuviljade teema juurde.

E: Laps omandab 3 suurusmõistet: väike, keskmine, suur. Õpib kaastundlikkust, tähelepanelikkust ja ohu eest põgenemist. Saab teadmise, et kodust kaugele minekul võib sattuda ohtu. Sobiv vanasõna: Parem karta kui kahetseda

 

  1. Muinasjutu ettelugemine.
  2. Arutlemine ja vestlemine tegelaste käitumise üle: Kuhu läks Maša ? Mis tal oli käes?

Kuhu ta jõudis? Kas Maša koputas uksele? Mis oli hurtsikus (majas)? Mida Maša majas nägi? Mida Maša majas tegi? Kes jõudsid koju? Mida märkas isakaru? Mida märkas emakaru? Mida märkas karupoeg? Mida karupoeg tegi kui leidis voodist magava tüdruku? Mida Maša tegi kui kisa peale üles ärkas? Mida karud tegid?….

  1. Loovmänguna ühiselt tegelaste tegevuse ja liikumise matkimine: Õ: Oleme Mašad ja korjame marju. Lähme majja. Istume suurele toolile, keskmisele, väiksele ja kukume maha. Jääme magama. Oleme isakarud, emakarud, karupojad. Isakaru läheb tooli juurde  ja ütleb jämeda häälega…emakaru läheb tooli juurde ja ütleb pahaselt…,väike karupoeg ütleb peenikese häälega…Isakaru läheb oma voodi juurde ja ütleb…..Karupoeg leiab voodist….
  2. Mängime nukunurgas kuhu laua ümber on eelnevalt pandud 3 erinevas mõõdus tooli ja nukunõud. Vooditena kasutame rühma voodeid. Isakaru saab pähe läki-läki, emakaru kaela karvase salli, karupoeg vildist mütsi  ja Mašale kinnitan  pähe rätiku.
  3. Mängime läbi nii mitu korda kui on soovijaid. Saadan laste tegevust jutuga.

 

Lavastus/loovmäng “Metsloomad metsas“ (pulgaotstele kinnitatud väljalõigatud loomad)

Iga laps saab pulgaga otsa kinnitatud joonistatud  metslooma. Lapsed liiguvad vastavalt õpetaja jutule.

„Rebane hiilib põõsaste vahel. Lagendikul hüppab rõõmus jänku. Puu ladvas toksib rähn tokk-tokk. Ilves hüppab üle kraavi. Konn kraavis ehmub ja krooksub krooks-krooks. Hunt seda kuuldes hakkab ulguma uu-uuu.  Jänes ehmub ja hüppab põssa taha peitu hipp-hopp .Karu ärkab hundi ulgumise peale ülesse ja mõmiseb  mõmm-mõmm. Orav mõmisemist kuuldes pillab käbijupi maha.“

 

1) Rühmas olevate erinevate vahendite kasutamine. N: Muinasjutu „Pöial –Liisi“ osaliste vahendid:

  • Laste meisterdatud liblikas, tulp, võilill
  • Väike tilluke nukk
  • Nõiaks on moondunud koerast nukk
  • Pääsuke – kirju lind
  • Mutil on peakatteks läki-läki, emal ees põll.
  • Printsil on peas kroon
  • Konn- pliiatsi otsa kaunistus.
  • Hiir – pulga otsas hiire pilt.

 

2) Magnettahvlil  magnetitega või magnetile kinnitatud pildiga näidendi tegevuse imiteerimine

3) Ise tehtud mänguga mängimine.

4) Vanadest kinnaste/sokkidest tehtud nukud

 

 Koostas:

Marge Järv,

Tartu Lasteaed Tähtvere õpetaja

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

10 + 14 =
Please leave these two fields as-is: