Lasteaedade teatripäevad“Kanutiaia Kann“

MUUDETUD_PiibeleheneitsiLasteaedade teatripäevad“Kanutiaia Kann“

Kanutiaia Noortemajas toimub juba palju aastaid lasteaedade teatrifestival “Kanutiaia Kann“.Sellel aastal toimus see 22.- 25.märtsini. Kivila lasteaia  Naerukivi rühm võttis sellest esmakordselt osa 2011 aastal. Esitasime siis näidendi “Punamütsikese unenägu“.  See oli meie esimene teatriproov nn. päris teatrilaval. Eraldi meid ära ei märgitud. Aga meie ise jäime rahule, sest lapsed said mängida laval. See oli hoopis teine kogemus, kui esineda lasteaias saalis. Sellel aastal otsustasime osa võtta näidendiga “Piibeleheneitsi“. Jaotasime osad ja hakkasime harjutama. Kuna Kitzbergi muinasjutt ei ole tänapäeva lastele eriti tuttav, siis alustas õpetaja jutu lugemist rühmas. Lapsed tutvusid looga, tegelastega. Koostöös rühmaõpetajatega valisime välja osatäitjad. Me proovisime osadesse ka erinevaid lapsi. Kuna tegemist on vanema rühmaga, siis otsustasime, et ka jutustajaks võiks olla laps ja selleks valisime Arto, kuna ta loeb ladusalt. Lapsed on ka ise aktiivsed, oskasid jaotada osadesse nii liblikad, lepatriinud kui konnad. Meie sooviks oli, et lavastusest võtaksid osa kõik lapsed, sest lasteaed on selline koht, kus kõikidel lastel peab olema võimalus esineda ja ennast väljendada. Naerukivi lapsed on hästi loomingulised ja loovad. Koostöös lastega sündisid nii lepatriinude tants ja lõputants.  Kuna olen valmistanud ise rütmipille, ja lastele meeldib nendega väga mängida, siis siin oli just see võimalus neid kasutada ja muuta etendus huvitavamaks ja mitmekesisemaks.

Meie etenduse päev oli 24.märtsil kell 16 00. Kuna koostöö vanematega on selles rühmas väga hea, siis olid kõik lapsed kokkulepitud ajaks kohal. Suur aitähh Lisette emale, kes võttis kaasa meie dekoratsioonid, rekvisiidid, pillid  ja kostüümid. Lapsed esinesid hästi, meie jäime väga rahule ja rahule jäid ka vanemad.  Lapsed tundsid end tõesti nagu päris näitlejad, sest Lisette emal olid lilled kõikidele väikestele näitlejatele ja aplaus oli tugev. Tore oli, et kogu meie näidend võeti ka videosse. Vaatasime seda esmaspäeval, lapsed  laulsid rõõmsalt  etenduses olevatele lauludele kaasa. Ka sellel korral ei märgitud meie esinemist ära.  Aga tähtis pole mitte autasu, vaid see, et lapsed said  võimaluse mängida väljaspool lasteaeda, tõelisel laval.  Meie, õpetajate, kui ka laste ja lastevanemate jaoks oli see üks tore laupäev. Pühapäeval oli kokkuvõtete tegemise aeg.  Korraldajate poolt oli tagasiside positiivne.  Saime kiita nii dekoratsioonide, laulude, pillide mitmekesisuse ja kostüümide eest. Tähelepanu pöörati sellele, et lapsed olid seljaga saali poole. Võtame arvesse ja kui võimalik, siis kindlasti tahame ka edaspidi teatrifestivalist osa võtta.

Kivila lasteaias on traditsioon lavastada näidendeid ja neid on aastatega kogunenud palju. Lisan juurde festivalil esitatud dramatuseeringud: Punamütsikese unenägu ja Piibeleheneitsi.

Uute kohtumisteni Kanutiaia Kannil

Kivila lasteaia muusikaõpetaja RUTH SIILAK

 

PUNAMÜTSIKESE UNENÄGU

Näidend laulude ja tantsudega

TEGELASED: MUINASJUTUHALDJAS, PUNAMÜTSIKE, PUNAMÜTSIKESE EMA, LIBLIKAD, LUMIVALGEKE JA 7 PÖIALPOISSI, PRINTS

MUINASJUTUHALDJAS: Tere, mina olen muinasjutuhaldjas ja tahan  teile jutustada loo p

Punamütsikesest. Elas kord väike tüdruk, keda kutsuti Punamütsikeseks. Oi – oi, aga sealt ta tulebki…

PUNAMÜTSIKE: Mis sa seal teed, ema?

EMA: Ma küpsetan kooki vanaema jaoks, ta on haigeks jäänud, sina ole hea laps ja vii need koogid vanaemale.

PUNAMÜTSIKE: Jah, ema, kas ma võin niikaua mängida.

EMA: Võid küll, kookidega läheb veel aega!

MUINASJUTUHALDJAS: Ema küpsetas kooki, Punamütsike mängis ja raadiost kõlas kaunis muusika.

Mozart Menuett

PUNAMÜTSIKE: Oi kui ilus muusika, mis muusika see on?

EMA: Seda muusikat mängiti lossides, kui toimusid uhked ballid ja printsessid tantsisid kauneid tantse.

PUNAMÜTSIKE: Mina tahaksin ka ballile minna.

EMA: Küll sa ükskord saad ka ballile, koogid on valmis, hakka nüüd vanaema juurde minema.

PUNAMÜTSIKE: Jah,ema, head aega!

MUINASJUTUHALDJAS: Oli ilus kevadpäev, lilled õitsesid ja väikesed liblikad lendasid õielt õiele. Vanaema maja asus metsa sees ja Punamütsike seadiski sammud siinapoole.

PUNAMÜTSIKESE  LAUL

PUNAMÜTSIKE: Küll oleks tore, kui ma oleksin printsess ja saaksin ka ballile minna. Olen väsinud, puhkan õige natuke.

MUINASJUTUHALDJAS: Punamütsike uinus ja liblikad viisid ta muinasjutumaale…

LIBLIKAD: Punamütsike, sa magad ja kohtud unes sõpradega teistest muinasjuttudest.

MUINASJUTUHALDJAS: Punamütsike magas ja nägi unes, et metsas olid ringi liikumas väikesed mehikesed – 7 pöialpoissi, kes olid teel Lumivalgekese juurde.

PÖIALPOISTE LIIKUMINE MUUSIKA SAATEL

MUINASJUTUHALDJAS: Nad leidsid metsast Punamütsikese ja äratasid ta üles.

PUNAMÜTSIKE: Oi, kes teie olete?

PÖIALPOISID: Meie oleme Pöialpoisid, aga kes sina oles ja mis sa siin metsas teed?

PUNAMÜTSIKE: Mina olen Punamütsike, olen teel vanaema juurde, kuid väsisin ära ja jäin magama. Kuhu teie lähete?

PÖIALPOISID: Meie oleme teel lossi, Lumivalgeke kutsus meid ballile.

PUNAMÜTSIKE: Mina unistan ka ballist, kas ma võin teiega kaasa tulla!

PÖIALPOISID: Muidugi võid, lähme koos lumivalgekese juurde.

MUINASJUTUHALDJAS: Koos läksid nad edasi ja juba eemalt oli kuulda imeilusat laulu – Lumivalgeke juba ootas pöialpoisse, et siis koos ballile minna, mille Prints lossis korraldas ja jalutas neile lauldes vastu.

LUMIVALGEKESE LAUL

PÖIALPOISID: Tere, Lumivalgeke – näed, keda me metsas kohtasime, ta on Punamütsike ja ta tahab koos meiega ballile tulle.

LUMIVALGEKE: Tere, Punamütsike, tule meiega kaasa, lähme koos lossi, kohe tuleb prints meile järele.

Prints kappab hobusel.

PRINTS: Tere, tulge kõik hobustele, siis jõuame kiiremini kohale.

HOBUSTEGA LIIKUMINE

MUINASJUTUHALDJAS: Hobustega jõuti kiiresti kohale ja ball võis alata.

BALLITANTS

Punamütsike istub kännul, ärkab.

PUNAMÜTSIKE: Oi, kui ilus unenägu see oli, nüüd pean küll kiiresti vanaema juurde minema, ta juba kindlasti ootab mind.

MUINASJUTUHALDJAS: Sellega meie lugu lõppeski. Punamütsike jõudis kenasti vanaema juurde.

PIIBELEHENEITSI

A. KITZBERGI JÄRGI

TEGELASED: PIIBELEHENEITSI, PRINTS, LIBLIKAD, LEPATRIINUD, KONNAD, PÕRNIKAD JA JAANIUSSID.

LAUL: PIIBELEHT

JUTUSTAJA: Piibeleheneitsi oli väike lillehaldjas, kes oli kasvult veel pisem kui väikesed pöialpoisid. Tema kodu oli metsheinamaal kenas rohelises majakeses, lillemaja läve ees kasvasid valged lõhnavad maikellukesed, mis helisesid siis, kui keegi soovis piibeleheneitsile külla minna. Majake oli küll pisike ja kitsas, kuid sellegipoolest oli Piibeleheneitsil seal hea ja tore elada. Aga siis saabusid kevadised paduvihmad. Õhtust hommikuni sadas vihma nagu oavarrest.

LAUL: VIHMASADU

JUTUSTAJA: Maapind ligunes pehmeks, puud ja põõsad olid läbimärjad ja metsheinamaal seisid suured veeloigud, mätaste vahel voolasid ja vulisesid ojad.

LOOVLIIKUMINE: OJAD

JUTUSTAJA: Ühte suurde veelompi uppus ka Piibeleheneitsi majake. Piibeleheneitsi põlvitab kivil ja nutab.

PIIBELEHENEITSI: Vana õel tige vihm, ma ei taha, et ta sajab, mulle ei meeldi märg ja külm ilm.

JUTUSTAJA: Vihm ei meeldinud Piibeleheneitsile, aga meeldis ussikestele, kes tundsid rõõmu lompidest ja porist, mis lompidesse tekkis.

LAUL: USSIKESED

JUTUSTAJA: Vihma üle rõõmustasid ka konnad, kes tiigi juures porilompides oma konnatantsu lõid.

LAUL KONNAD

KONNAD: Miks sa siin kivil istud? Miks sa nutad? Kas on midagi juhtunud?

PIIBELEHENEITSI: Mu maja on vee alla vajunud, mul pole kuskil elada ja mu ilus kleit on ka märjaks saanud.

KONNAD: Tule meie juurde elama. Tiigi ääres mätta peal on ruumi kõigile.

PIIBELEHENEITSI: Ei, ei ei taha, teie olete märjad ja teie kodu on ka märg. Mina tahan aga päikest ja soojust.

KONNAD: Siis ei saa me sind küll kuidagi aidata.

JUTUSTAJA: Vihma muudkui sadas ja sadas. Äkki lendasid Piibeleheneitsist mööda liblikad, kes tahtsid vihma eest metsatukka puude lehtede alla varjule minna.

LIBLIKATE LIIKUMINE

LIBLIKAD: Miks sa siin nutad, Piibeleheneitsi?

PIIBELEHENEITSI: Vaata, sellest loigust ulatub välja väike lehetipp – see on minu maja. Seal elasin ma rõõmsalt ja rahulikult. Aga nüüd olen ma väga õnnetu, sest kui vihm järele ei jää, siis ei saa ma enam kunagi oma maja tagasi.

LIBLIKAD: Kas sa ei võiks mõne teise lehe all elada. Siin metsalagendikul on ju teisi lilli ka.

PIIBELEHENEITSI: Ma ei saa kusagil mujal elada, minu maja juures peavad olema maikellukesed.

JUTUSTAJA: Liblikad lohutasid Piibeleheneitsit nii nagu oskasid. Äkki ajas tuul pilved laiali ja paistma hakkas päike. Korraga oli õhk täis lendavaid liblikaid, lepatriinusid ja põrnikaid, laulsid linnud ja kõik tundsid kevadest ja ilusast ilmast rõõmu.

LAUL PÄIKE

LIBLIKAD: Ma tean, kuhu sa võiksid elama minna. Suure tamme all kasvab ilus maikelluke. Tal on just seitse valget kellukest küljes, nagu sulle meeldib.

JUTUSTAJA: Liblikad võtsid Piibeleheneitsi oma tiibade vahele ja asusid teele. Teel kohtasid nad lepatriinusid, kes rõõmsalt laulsid ja tantsisid.

LAUL: LEPATRIINUD

LIBLIKAD: Oi kui rõõmsalt te laulate ja tantsite.

LEPATRIINUD: Oleme rõõmsad, sest vaadake kui kenasti päike paistab. Aga kuhu teie lähete ja mika Piibeleheneitsi nii kurb on?

PIIBELEHENEITSI: Vihm ja tuul tegid minu maja katki ja mul pole enam kuskil elada, mul ei ole enam kodu.

LIBLIKAD: Me viime ta suure tamme alla, seal on just selline majake, mis talle meeldib.

Hakkame juba minema, head aega lepatriinud!

LEPATRIINUD: Head teed.

JUTUSTAJA: Liblikad jätkasid teed, nad lendasid üle metsalagendiku suure tamme juurde. Tamme all kasvas piibeleht seitsme valge kellukaga, ja seal oli maja, natuke suurem ja ilusam, kui oli olnud Piibeleheneitsil enne ja ta rõõmustas väga.

PIIBELEHENEITSI: Aitähh, liblikad, et te mu siia tõite, mulle tõesti väga meeldib siin.

LIBLIKAD: Head aega!

JUTUSTAJA: Piibeleheneitsi läks majakese juurde ja katsus ust, uks oli lukus.

PIIBELEHENEITSI: Kas tõesti elab siin keegi.

JUTUSTAJA: Majast tuli välja kuningapoeg.

KUNINGAPOEG: Tere armas tüdruk, mis sa soovid?

PIIBELEHENEITSI: Otsin endale uut majakest. Vihm uputas minu maja ära ja mul pole kusil elada.

KUNINGAPOEG: Ma ei tahaks küll oma majast välja kolida, aga sa meeldid mulle nii väga, et ma palun sind endale naiseks. Kui sa ole nõus, siis ma lähen kutsun õpetaja, et ta meid paari paneks.

PIIBELEHENEITSI: Jah, ma olen nõus.

JUTUSTAJA: Õpetajaks oli põrnikas ja kuningapoeg seadis sammud põrnika juurde.

KUNINGAPOEG: Tere, põrnikas. Ma tahan Piibeleheneitsit endale naiseks võtta.

PÕRNIKAS: Ma tulen ja panen teid paari.

JUTUSTAJA: Kuningapoeg korraldas suure pulmapeo, mille sarnast keegi polnud veel näinud. Ta kutsus peole kõik lepatriinud, liblikad, konnad ja kõik teised metsaelanikud.

PÕRNIKAS: Kuningapoeg, ütle jah, kui sa tahad Piibeleheneitsit endale naiseks võtta.

KUNINGAPOEG: Jah!

PÕRNIKAS: Nüüd Piibeleheneitsi, kas sa tahad abielluda Kuningapojaga, siis ütle jah!

PIIBELEHENEITSI: Jah!

JUTUSTAJA: Algas suur pulmapidu, aasal tantsisid ja laulsid kõik pulmalised rõõmasati ja pidu kestis mitu päeva.

LAUL, TANTS AASAL

JUTUSTAJA: Piibeleheneitsi ja kuningapoeg abiellusid ja kindlasti elavad nad veel praegugi metsalagendikul, suure tamme all, majas, mille ukse ees on piibelehed seitsme kellukaga. Kui juhtud sinna, siis mine neid kindlasti vaatama

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

15 + 10 =
Please leave these two fields as-is: