Olen aastaid töötanud sõimerühmas ning kui tulevad uued lapsed on ikka probleemiks see, et nad on väga arad, endassetõmbunud, ei taha teistega vestelda ja ka nuttu on oi-oi kui palju.
Hakkasin otsima vöimalusi neid julgustada, rohkem suhtlema panna ja ka löbusamat meeleolu tekitada, et emme igatsust leevendada. Mäng on väikese inimese tähtsaim tegevus, aga kui seda mänguoskust napib, mänguasjad on teistsugused kui kodus, mängukaaslased suure EGO-ga, eks katsu siis rõõmsalt mängu nautida. Oleme käinud lasteaias toimuvas nukuteatris; osadele see meeldis, aga enamus hakkas võõraid inimesi ja kõva häält kartma ja nutma. Sellest tekkiski mõte, et huvi teatrietenduste vastu on, aga see peaks toimuma oma rühmas ja tuttavate inimeste lavastatult. Nii võtsingi appi vanaemade tarkuse, et lastega tuleb palju laulda, matkivate liigutustega liikumismänge mängida, muusika saatel tantsitada, näpumänge ja lavastusmänge mängida. Nendest olulisemaks pean lavastusmängu, mille kaudu lapsed
- rikastavad sõnavara, miimikat, jäljendamisoskust
- julgevad teha valikuid
- õpivad tundma inimeste, loomade ja asjade omadusi
- arvestavad teistega
- tähelepanelikult jälgivad oma õigeaegset etteastet
ja neil areneb loovus, kompetensus, probleemide lahendamise oskus, mälu, kannatlikkus.
Kõige tähtsam selle juures on lõbutsemine, mis läbi toredate tegelaste viib minema kurbuse ja tusatuju.
Kuidas aga leida eale sobivaid lavastusmänge?
Esimene võimalus on jutustamine, mille käigus saab jälgida laste reageeringuid palale. Need reedavad kohe, kas pala meeldis või on igav.
Teiseks – kõik muinasjutud on heaks materjaliks, seejuures peab arvestama jutu pikkusega.
Head on ka lood, mis sisaldavad kahekõnesid või milles on piisavalt tegelaste otsekõnet.
Hästi lavastatavas palas vaheldub tegevustik ja süzee on kordustega. Väga edukalt saab lavastada ka lastenalju, lühipalasid ja luuletusi ning omaloomingulisi jutukesi. Lavastusmänguks on ka vaja erisuguseid ja põnevaid vahendeid, mis laste tähelepanu jäägitult köidaks. Selleks olen valmistanud nukuteatri vahendid vanast televiisorist, flanellograafist, paberkäterättide torudest, paberkottidest, papist peakatted, papist loomade siluetid kaelariputamiseks ja penoplastist pulganukud.
Kasutanud olen ka käpiknukke, näpunukke ja mänguasju ( loomi, nukke, aedvilju, puuvilju). Lastele meeldivad sellised etendused väga, nad siiralt vaimustuvad ja elavad kaasa ning hiljem kasutavad oma mängudes samu mängulisi elemente ja sõnavara.
Näiteks laulumängus „ Rongisõit” kasutasin papiketastele joonistatud loomafiguure, mis paelaga saab kaela riputada ja vedurijuhiks oli käpiknukk Piilupart. See laulumäng on lastele üks lemmikuid, sest toimub liikumise ja lauluga ning lõpus saab ka pikali hullata. Seda laulumängu oleme ka vaba aja sisustamiseks kasutanud ja lapsed lausa omaalgatuslikult mängivad. Vene muinasjutu „Kakuke” tegelased joonistasin paberkottidele, et iga laps oma käe otsas saaks kotti (tegelast) liigutada ja kaasa rääkida. Mj. „Naeris” tegelaskujud aga kleepisin paberkäterättide rullide külge.
Lavastuste mitmekesistamiseks oleme kasutanud ka käpiknukke, sest siis on päris nukuteatri moodi. Muinasjutu „Punamütsike” olen lavastanud penoplastist pulganukkudega, kellel seljas riided. Olen kasutanud ka päris mänguasju; plastmassist ja karvastatud loomi, et lastel tekiks ruumiline kujutus looma kehast. Kasutan palju lavastusmängude tegelaskujusid ka teistes tegevustes üllatusmomentideks, et köita laste tähelepanu ja tuua päeva lõbusust.
Leian, et ajast mil alustasin süvendatud tööd lavastusmängude või nende elementide toomisega igapäevaellu ja ka teistesse tegevustesse on sõimelaste aktiivsus suurenenud, nad vestlevad rohkem, julgevad endale rolle valida ka teistes mängudes
Vesteldes vanematega on selgunud, et lapsed mängivad ka kodus samu lavastusi, kasutades igasuguseid võimalikke vahendeid ning kaasates ka vanemaid ja õdesid-vendi.
Sellega seoses võin väita, et laste kõne, loovus ja tegusus on läbi lavastusmängude aktiviseerunud ning paranenud on distsipliin teistes tegevustes, sest oodatakse külla mõnd muinasjututegelast.
Laps vajab selliseid lavastusi sisemise küpsuse saavutamiseks. Need tugevdavad tundeelu ja on abiks loova mõtlemise ja fantaasia arengul. Laps hakkab eristama fantaasiamaailma ja tegelikkust.
mai, 2012
Sirje Jürimäe
Tartu Maarjamõisa Lasteaed