Siilipere salapärane looduseretk Mukri rabasse

Porikuu üheksandal päeval sõitsime lastega Mukri rabasse, mis asub Raplamaal, Tallinnast tunnisõidu kaugusel. Hommikul olime kõik elevil.  Emmedele-issidele lehvitatud, soojalt riidesse pandud, toidumoon koti sees, buss värava ees, võis sõit alata. Looduspäeva eesmärgiks oli nautida Eestimaa kaunist loodust ja avastada hoopis teistlaadi maailma: omanäolist rabariiki.  Juba bussiga sõites lapsed said avastada looduse mitmekesisust jälgides päikese liikumist, tumedamaid ja heledamaid  metsatukke ning lagendikke.  Sõidu ajal jätsime ruumi ka lauludele ja mõistatustele  loodusest.   Aeg möödus märkamatult ja olimegi varsti kohal.

Metsa veerel ootas meid loodusesõber Piret,  kogenud teejuht rabaradadel,  kes selgitas märja pesukäsna abil, mis koht see raba looduses üldse on. Tore mänguline võte oli silmade, kõrvade, nina teritamine: kui kaugele saad sirutada oma käed, et näeksid näpuotsi; kuula metsavaikust, tuule kohinat ja vihma sabinat; missuguseid hääli kuuled; nuusuta metsa lõhna.

Kordasime üle metsas ja rabas matkaja reeglid, sättisime  selga vihmakeebid ja matkakotid. Leppisime kokku, et oleme tähelepanelikud ja  uudishimulikud loodusesõbrad.  Ees ootas ju 2, 4 km  matkarada. Loodusretkest saime vastused nii mõnelegi põnevale küsimusele. Näiteks, millal öelda raba, millal soo ja miks on seal alati märg? Mis  on taim?  Mis tähendab purre?  Mis on need kollakasrohelised märjad samblasängid rabas? Mis on laugas?  Missugused on mürgised taimed? Miks on rabas maapind pehme?

Tegelikkuses laps ju ei tea, et taimedel on erinev kasvukeskkond.  Kõik ei ole ju üks mets. Meile sai selgeks see, et metsas  olles me metsaelanikke ei näe, mis ei tähenda veel seda, et seal keegi ei ela. Looduses ta näeb, kus kasvavad jändrikud männid, kuused, kased, kõrkjad, samblatutid ja sõbrad pokud. Matkates märkasime, kus oli tuhninud metssiga. Saime  maitsta juba vesiseid mustikaid, mättalt noppida kuremarju ja kukemarju. Eriti huvitav oli giidi juhendamisel  luubiga uurida sammalt ja tutvuda putuktoidulise sootaimega- huulheinaga.

Meie tegemisi katkestas hetkeks imeilus vaatemäng. Üle raba lendasid pardiparved, ikka pikkades kolmnurksetes lennurivides, saateks: „Prääks, prääks“.

Möödudes Mukri rabas pikutavast Eidapere järvest, jõudsime vaatetorni juurde. Nüüd oli aeg oma moonakotid avada ja keha kinnitada. Kui hästi maitses kaasa võetud võileib, vesi ja maguspala. Soovijad said maitsta ka päris ehtsat raba järvevett. Avastamisrõõmu pakkus vaatetornist  binokliga  heita pilk kaunile sügisesele rabamaastikule.

Veel paarsada meetrit kõndimist hanereas  mööda laudteed ja jõudsimegi  bussi juurde. Meile jäid kuidagi nukralt sahisema tuule ja vihma käes kraavipervel kollased rohutuustid- pokud ja kõigi selle üle madal sügisene taevas.

Loodusretk rabariiki pakkus väikestele ja suurtele loodushuvilistele  avastamisrõõmu. Nii õpib laps käituma looduses loodussõbralikult, arvestama teineteisega  ja rõõmu tundma koos tegutsemisest. Tagasiteel lasteaeda vastates viktoriini küsimustele saime kinnitust, et lastel sai kõik oluline „kõrva taha pandud“. Ükski küsimus ei jäänud vastuseta.

Jõudsimegi koju. „Siin on nii hea olla“! (lapse suu).

Tänan oma abilisi, liikumisõpetaja Evet ja õpetajaabi Nastjat selle toreda päeva eest.

 

Tallinna Kadaka Lasteaed

Vanemõpetaja Kaja Cimolonskas

Rubriigid: Lasteaiaelu, Uudised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

13 + 9 =
Please leave these two fields as-is: