Lugu kommipaberist

 Ema ja Mari käisid kahekesi poes. Ema ostis Marile kommi. Mari võttis kommi paberi seest välja ja jooksis õue mängima. Kommi pistis ta suhu, aga paberi viskas maha.

Õnnetu kommipaber  vedeles maas. Tuul lükkas teda muudkui edasi ja tagasi. „Ai, valus on!“ ohkas murest murtud kommipaber.

 Vaikselt hakkas vihma tibutama ja piisad tegi kommipaberi märjaks. Kommipaberil oli maas väga halb olla. Ta igatses prügikasti, kus on paberite koht ja kus tal oleks soe ja turvaline. Pealegi leiduks prügikastis ka teisi pabereid, kes oleksid kommipaberile sõpradeks. Kommipaber nuttis.

Mööda jalutas suur koer nimega Taks. „Urr, auh, mis sa pillid siin?“ küsis koer kommipaberilt.

 „Mari viskas mind maha, mitte ei viinud prügikasti. Tuul lükkas mind kivide vastu ja vihm tegi mind märjaks. Mul on nii halb olla,“ nuuksus kommipaber.

„Auh, oi-oi, see on küll kole lugu. Minu kutsupojad panevad igasugused paberid alati prügikasti, kui vähegi ulatavad. Ära nuta,“ lohutas Taks.

Aga ega see lohutamine suurt ei aidanud. Kommipaber nuttis peenikese kommipaberi häälega edasi ja vihma hakkas veel tugevamini sadama.

 Parajasti tuli hiirejahilt Mari must kass Minni. Tal oli hiirejaht pooleli jäänud, sest ega vihmaga pole mõnus ringi joosta. „Keda sa siin kiusad, Taks? Kes nutab nii haledasti?“ päris Minni.

Taks selgitas: “Mari viskas kommipaberi maha ja kommipaber on nüüd õnnetu. Tema siin nutabki. Auh!“

„Näu-näu. Oi, kui paha tegu! Täna ma Marile nurru ei löö. Ära nuta kommipaberike. Sind tuleb kuidagi aidata.“

Korraga kostus lähedalt kõva kaagutamine: “Kaak-kaak, kes segab minu munemist? Kes nutab? Mis kisa see on?“ küsis kana Kaagu.

 „Mari viskas kommipaberi maha, mitte ei pannud prügikasti, ja kommipaber on nüüd õnnetu. Tal on maas valus olla ja  külm ka. Ta igatseb sõprade juurde prügikasti!“ rääkisid Taks ja Minni.

„Kaak-kaak, ma ei munegi siis täna ja Mari ema ei saa Marile kooki küpsetada. Kaak-kaak.“

 Järsku tuli jooksuga Mari. „Tere sõbrad! Vihma sajab, te saate märjaks! Ruttu sisse! Aga miks te kõik nii kurvad olete?“ imestas Mari.

Kommipaber nuuksus. Taks, Minni ja Kaagu pöörasid Marile selja.

„Kes siin nutab?“ imestas Mari. „Oi, see oled sina, kommipaber. Ma viskasin su prügikasti panemise asemel kogemata maha ja nüüd oled sa õnnetu. Palun anna andeks, ma viskan su kohe prügikasti ja ei loobi enam mitte kunagi ühtegi paberit maha. Ausõna!“

 Mari korjaski kommipaberi üles ja viis prügikasti. Ta sättis isegi prügikasti kaane korralikult kinni, et vihm sisse ei sajaks.

„Tubli tüdruk! Tubli tüdruk! Me oleme nüüd jälle su sõbrad,“ hüüdsid koer, kass ja kana läbisegi.

„Kui vihmasadu järele jääb, siis tulen mina sinuga jooksma,“ tegi Taks ettepaneku.

 „Õhtul, kui sa lastesaadet vaatad, teen ma sulle pai ja löön nurru,“ lubas Minni.

„Kaak-kaak, mul on kange isu muneda. Eest ära! Ütle emale, et ta võib tunni aja pärast tulla koogi jaoks mune korjama,“ vuristas kana ja jooksis ruttu pesasse.

Mari ohkas ja mõtles, kui suur pahandus võib juhtuda, kui oled lohakas. Aga õnneks lõppes seekord kõik hästi.

 

Ly Pultsin,Kuressaare Tuulte Roosi Lasteaia õpetaja

 

 

Rubriigid: Omalooming. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Lugu kommipaberist

  1. Vanaema Janne kirjutab:

    Väga tore ja õpetlik lugu,lugesin oma lapselapsele ette.Talle meeldis seda ikka ja jälle kuulda unejutuks!AITÄH!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Saad kasutada järgmisi HTML-i märgendeid ja atribuute: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>

6 + 7 =
Please leave these two fields as-is: