Pilvetriinud värve avastamas

Oktoobri kuu algas meil värvide otsimisega.  Kasutasime oma tegevustes Avastustee “Avasta värvused” materjale. Kõigepealt lugesime lastele E.Niit raamatu  “Suur maalritöö”, millest jäi kõlama avalause :

Kord õige ammu,kullapai,
kui maailm alles valmis sai,
ta oli värvimata.
Kõik oli tehtud justkui veest
ning ilmetu näis pealt ja seest…

Arutasime lastega, milline küll võiks maailm olla, kui siin värve poleks ja kõlama jäi laste jutust see, et midagi ju ei näeks ja ei saaks asju kätte ja kukuks teistele otsa, ühesõnaga oleks paras segadus ja igav ka.

Lapsed joonistasid õpetaja Kaja juhendamisel enda maailma paberile, millest paljundamise tulemusel sai raamat. Raamatus oli, punane, sinine, kollane, värvitu ja siis tavaline värviline maailm.

Aga igav on ju see maailm, kui seal on ainult kolm põhivärvi . Mida siis teha? Hakkasime värve segama. Muinasjutupäeval jutustas õpetaja Kaia pintsliga loo kolmest liblikast, kes sattusid kollasele maale. Kui siis punane liblikas peatus kollasel õiel , muutus see oranziks, sinine liblikas maandus  rohul ja metsal, muutus kõik roheliseks ning kui punane ja sinine taeva all kokku puutusid, muutusid pilved lillaks. Ning kollased sipelgad muutusid pruuniks, kui kolm liblikat korraga neile pai tegid.

Nüüd lapsed siis teadsid, et on olemas kolm põhivärvi-punane, kollane ja sinine. Aga kuidas ikkagi tekkivad neist nii palju erinevaid värve, nagu nende pliiatsikarbis on. Selleks tegime katse. Selleks läks vaja vett, läbipaistvat klaasi, majapidamispaberi ribasid ja viltpliiatseid. Lapsed jagasime 5 rühma viltpliiatsi korkide abil. Selleks , et teistel ootamise käigus igav poleks, vaatasid nad ühe pere toodud Värvide DVD , millest said lapsed teada, kuidas tekkivad segavärvid.

Katse tarvis pidi iga laps tegema paberiribale enda lemmikvärvi viltpliiatsiga täpi ja siis selle koos teistega vette panema. Täpp pidi olema vee pinnast kõrgemal, et paber vaikselt imaks vett punktini ja sellest sulaks välja erinevad värvused millest see värv tehtud on. See oli täielik  Ahhaa effekt lastele, kui nad nägid kui värviliseks muutusid nende täpid.  Tuli välja, et ilusad heledad värvid ei anna üldse sellist värvikirevust kui must ja pruun või lilla. Ning põhivärvid ei sula laiali.

Lapsed proovisid ka ise värve segada ja ohhoohoo kui palju elevust ja värvikirevust.  Pintsli ja värvidega segades tekkisid puu ja juurviljad pildile, voolimismassi segades said vahvad marjad kompotipurki.  Värve sai segatud ka munakarpides ja need omavahel kokku kleepides tuli välja vahva seinavaip.

Proovisime lastega valget lille värvida ja seda mitte pintsliga vaid hoopis nii, et panime lille vette ja sinna sisse lisasime toiduvärvi. Vaja läks vaid kannatust, et värvivesi imenduks mööda lillevart  õieni. Kasutasime katses valget nelki. Pikema õie panime punasesse toiduvärvi ja lühema sinisesse tinti. Mõlemad tegid oma töö ära, lilled muutsid värvi. Lapsed teadsid kohe, et sinine lill muudab kiiremini värvi kuna ta on lühem. Nutikad nagu nad meil on, avastasid, et aga teeme õige lilla lille ka. Ja nii me segasimegi punase ja sinise lahuse kokku, aga lilla õis jäi küll õige tuhmiks.

Vikerkaar, kuidas ta tekkib ja mis värve seal leida võib, seda saime teada kui uurisime CD plaati päikese käes.   “Suur maalritöö”  raamatust saime teada, et valge värvi saab  kui kõik värvid on koos ja naeruhoos. Lapsed ei saanud aru, kuidas saab kõikidest värvidest kokku valge. Tegime katse, iga laps värvis  paberiga kaetud CD plaadi värvipliiatsitega vikerkaarevärvi.  Panime keskele auku papist pulga ja kui lapsed kiiresti keerutasid CD plaati, kadusid värvid ära.  Oh seda keerutamist, mis siis lahti läks, terve tuba oli keerlevaid vikerkaari täis ja siit ning  sealt nurgast kostus :”Minu plaat läks valgeks!”, „Minul kadusid värvid ära!“

Seda nimetatakse valguse murdumiseks, mis on meile kui silmapete. Valguse murdumisest üritasime ka järgneva katsega aru saada. Panime pliiatsi läbipaistvasse vette ja kummaline küll, pliiats oli kui katki läinud ning laste imestuseks oli vees olev osa palju paksem kui vee peal olev pliiatsiots. Lapsed vaatasid ühelt ja teiselt poolt, panime  ka teise pliiatsi ning kolmandagi lisaks,  murdepunkt oli silmaga näha.

Värve tuli leida ka kunstitunnis, kui rasvakriidiga värvitud pildile sai valge värv peale kantud ja siis selle peale pulgaga joonistusi kraabitud.

Kogu seda värviõpetust aitasid läbi viia vahvad raamatud ja mängud , mis meil rühmasin.  Oma Twisteri mõtlesime  lastega nii välja, et kasutasime hoopis  meie rühma värvilist vaipa mänguplaadi asemel. Õpetaja käskluse peale tuli parem jalg panna punasele, vasak käsi kollasele jne. Mäng sobis hästi ergutusmomendina tegevuste vahele ja pakkus lastele palju nalja.

Üks tore mäng, mis lastele meeldis oli järgmine.  Mängisime seda hommikuringis kui lapsed toolidel poolkaares istusid. Igal lapsel oli eri värvi  lint toolil. Õpetaja jutustas lugu ja kes kuulis oma värvi, pidi püsti tõusma  ja oma linti lehvitama. See nõudis tähelepanu ja kiirust.

Tore mäng oli ka järgmine mäng, mida kasutasime ergutusmomendina.  Iga laps valis endale värvi selle järgi, mis värvi tema riietel kõige rohkem oli, või muul moel. Kontrollisime värvid üle ning kui  õpetaja ütles: “Kollased hüppama”, tulid “kollased lapsed” keskele ja nii kõik värvid kordamööda. Kui õpetaja ütles “Värvipott”, pidid kõik värvid ringi astuma ja hüppama või siis tantsima.

Olime planeerinud värviõpetuse lõpuürituseks Isadepäeva. Selleks valmistusime hoolega ette. Iga laps joonistas raamitud pildile oma isa. Et portree tõene tuleks, tuli näo jaoks segada roosat ning sellest silmnägu kokku maalida. Vahvad jutud oma isast panime maali alla kirja. Jutud olid tõesti vägevad. Armsad väikesed tähelepanekud!

Isadepäev algas etlemisega, seejärel pani õpetaja Kaja isade tarkuse proovile. Isad jagati meeskondadeks ja viktoriin võis alata. Viktoriiniküsimused olid valitud laste entsüklopeediast.  Oli kergemaid ja raskemaid küsimusi, aga isad said hakkama ja kui ei saanud, siis sai asi selgeks arutatud.

Järgmisena asus isasid juhendama õpetaja Kaia. Iga laps pidi ütlema oma isale, mida ta joonistama peab. Kui joonistus tehtud, pidid isa kolme põhivärviga saama pildi maalitud  nii värviliseks kui nad oskasid. Lapsed võisid nõu ja jõuga aidata. Tuli välja, et isad on lausa kunstnikud.

Kui ka see tehtud, siis said isad hakata endale kingitust valmistama ja seda muidugi oma armsate laste abiga. Plasttorust  valmis vahva vihmapill. Poisid olid juba suure töö ära teinud, kui nad hommikul torud rühmas lühemaks saagisid. Nüüd jäi vaid pilli kaunistamine, naelte löömine ja terade puistamine toru sisse. Neid terakesi ja naelakesi , mis põrandad täis olid. Kui meil poleks nii tublit ja toredat tädi Janat, saaksime neid jaanipäevani üle noppida.

Peale seda suurt mõtte- ja jõutööd võis asuda keha kinnitama. Selleks olid emad saatnud head ja paremat peolauale. Mõnusa suupoolise kõrvale sai vaadata laste videot, mida nad oma isast arvavad.

Laste uhkus ja rõõm oma isade üle, mis nende silmadesärast ja jutust välja tuli on kirjeldamatu! Tunneme isegi uhkest oma isade üle, kes alati nii rõõmsalt meie tegemistega kaasa tulevad!

Kuid meie mõte, et sellega meie värvitrall lõppeb, ei pidanud paika. Otsustasime siiski ka teistele kolleegidele üle ilma näidata, mida meie lapsed oskavad. Tegime avatud tegevuse “Minu värviline maailm” Lepatriinu Lasteaia saalis 20.novembril 2012. See oli kui täpp I-le, lastel kinnistus läbi erinevate tegevuste, mängude ja laulude kõik mida me värvidest teada olime saanud. Kõigil huvilistel on võimalus meie avatud tegevusega tutvuda  Tallinna Lepatriinu Lasteaia kodulehel.

Astuge Teiegi värvidemaailma, seda enam kui nüüd on kõik nii valge!

 

Tallinna Lepatriinu vanemõpetajad
Kaia Beres ja Kaja Eskel

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

10 + 4 =
Please leave these two fields as-is: