Minu tugevad ja nõrgad küljed suhtlemises

Öeldakse, et suhtlemine on inimeseks olemise alus. See, kuidas me teiste inimestega ümber käime, määrab me elus kõik. Usun, et suhtlemisoskusi on võimalik elu jooksul õppida, kuid palju on ka lihtsalt kaasa sündinud.

Arvan nii, sest kuigi minu suhtlemisoskus on aastatega palju muutunud, on tuum siiski samaks jäänud. Mäletan nii selgesti oma lapsepõlve, kui olin arg, vaikne, endassetõmbunud, eriti midagi ei rääkinud, küsimusi esitada ei julgenud. Ka minu vanemad on olnud ja on praegugi väga tagasihoidlikud. Samas on minu tagasihoidlikkuse taga alati varjus olnud sõbralik inimene – isegi tahaplaanile hoides oli mul palju sõpru.

Pärast põhikooli lõpetamist asusin õppima suures linnas. Olin vanematest eemal ja muutusin enesekindlamaks. Ma ei oleks suutnud muutuda, kui suhtlemisind poleks kuskil minus juba olemas olnud. Nüüd oli lihtsalt selle aeg pinnale kerkida. Hakkasin rohkem oma arvamust avaldama, kritiseerima, ka endale ja oma võimetele teise pilguga vaatama.

Kuidagi sattusin ka näiteringi. Juhendaja andis mulle olulisi rolle ja pidin nii suuremale kui ka väiksemale publikule esinema. Ma olen tohutult tänulik, et sain seal osaleda, ennast ületada ja näidata, mida oskan.

Mul on meeles üks pöördepunkt, kui oma hirmudest üle astusin. See oli päeval, mil läksime pinginaabriga Tartusse. Kuna olime õpilased, siis oli meil iga sent arvel. Üle ei jäänud muud, kui hääletada. Ma tohutult kartsin, kuid Tartusse ja tagasi koju jõudes olin enda üle uhke. Nüüd meenutan seda emotsiooni alati, kui tunnen hirmu kellegagi vestluse alustamise üle. Vajan ju julgust, et lapsevanematega vestelda, lapsevanemate koosolekuid pidada ja tundlikel teemadel kõneleda. Vajan julgust, et lastele õppetegevust läbi viia, et laste ees esineda. Kui kardan, meenutan endale, et hirmust üle astudes olen mina võitnud.

Pärast põhikooli lõppu ütles mulle mu klassijuhataja: „Piia, sinust saab ühel päeval lasteaiakasvataja!“ Ta tundis mind hästi, vahest ehk paremini kui ma isegi. Nüüd usun, et headest suhtlejatest saavadki lasteaiakasvatajad, ja veel head lasteaiakasvatajad. Ei kujuta ette, et oleksin keegi teine.

Nüüd olen õpetajana töötanud juba peaaegu aasta. Julgust läheb vaja iga päev. Praktika alguses kartsin kõike, ka lapsi ja seda, kuidas nad mind vastu võtavad. Kui käidi minu õppetegevust vaatlemas, siis ma kartsin veel rohkem. Tänu praktikale ja kogemusele on tulnud julgust rohkem juurde.

Ilmselt ongi minu suhtlemisoskuse nõrgim külg see, et pean mõnel puhul esimesest hirmust üle astuma. Tugevus aga on see, et saan sellega alati hakkama ja suudan jääda vahetuks ja siiraks. Minu tugevused on kindlasti sõbralikkus, koostöö- ja kuulamisoskus. Hea kuulamisoskus ongi hea suhtlemise alus. Et olla hea suhtleja, pead olema ka hea kuulaja! Püüan alati sõbralikult suhtuda igasse lapsevanemasse. Tahan olla salliv kõigi suhtes.

Oma nõrgaks küljeks pean ma probleemsetes olukordades käitumist. Mõnikord olen tagantjärele mõelnud, kas ma ikka tegin õigesti? Võib-olla oleks pidanud teistmoodi ütlema, käituma… Eriti on see raske sel puhul, kui ma ei tunne lapsevanemat ega tema reaktsiooni. Pean leppima sellega, et kui vaatan inimesele silma ja olen temaga aus, teengi kõik, mis parasjagu võimalik. Üks hea jaapani vanasõna ütleb: Mitte keegi meist pole nii tark kui meie kõik. Olen selle meelde jätnud ja katsun probleemsetes olukordades just nii mõelda.

Probleemsetes olukordades võib tekkida vigu. Neid tuleb endale tunnistada ja neist tuleb õppust võtta. Inimesed on erinevad, inimeste suhtlemisharjumused on erinevad, aga töö juures olles pean mina olema justkui majakas keset merd, mis võib vahel tormile kiskuda: sirge seljaga, alati valmis õiget suunda näitama, kuid mitte liiga pealetükkivalt.

Mul on veel teinegi õpetussõna, mida meeles pean: kuidas hõikad, nõnda kajab. See tuletab mulle meelde, et kuidas suhtleme teistega, nii vastatakse ka meile. Ainult teistega suheldes õpime iseend tundma. Suhtlemise käigus me peegeldame oma sisemaailma. Just lasteaiaõpetajad peavad olema küpsed, emotsionaalsed, sotsiaalselt intelligentsed ja head suhtlemismeistrid. Samas on õpetaja ka juht, kes peab valmis olema tõsiseks ja raskeks tööks ning taluma koormust ja stressi.

Hea suhtlemisoskus annab elule värvi, sellest sõltub meie rahulolu iseenda ja eluga laiemas mõttes. Suhtlemine aitab mul mu igapäevatöös hakkama saada, lubab mul ka ennast maailmale paremini  tutvustada, pakub võimalusi eneseväljenduseks, suhete loomiseks ja nende nautimiseks.

Usun, et suhtlemisoskusi on võimalik õppida. Väga heaks suhtlejaks saab praktiseerides. See on juhtunud ka minuga. Väike arglik tüdruk algklassidest on kasvanud julgeks ja avalalt naeratavaks õpetajaks. See väike arglik plika on endiselt minu sees peidus, kuid usun, et see on hea – lisab minu tegudesse siirust ja ettevaatlikkust. Heaks suhtlejaks on võimalik saada, tuleb vaid südamest soovida areneda. See, et ma lõpetan kahe aasta pärast ülikooli, ei tee see minust veel head lasteaiakasvatajat ja suurepärast suhtlejat. Loomulikult tuleb ikka edasi õppida ja jätkata enda parandamist.

 Üks väike lugu suhtlemise kohta.
Jumalad otsustavad pidada koosoleku. Üks ütleb: „Meil on probleem. Lõime inimese ja nüüd nad muudkui tulevad meie juurde küsivad igasugu küsimusi ja näägutavad. Meil on vaja peidupaika.“ Üks pakub: „Peidame end taevasse!“ Teine vastab: „Ei, ma tunnen inimesi, nad ehitavad raketid, tulevad ja leiavad meid üles.“
Mõtlevad.
Üks ütleb: „Peidame end Maa keskmesse. See on kuum, sügaval, sealt nad meid ei leia!“
„Ei, see pole hea mõte. Nad ehitavad puurid ja kisuvad meid välja.“
Üks väike Jumal, kes istub  nurgas, ütleb: „Mina tean. Peidame end nende sisse!“
Kõik vastused on meis endis!

 

Piia Kreitsman, Tallinna Pedagoogiline Seminar

Rubriigid: Lahendusi otsides. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

9 + 14 =
Please leave these two fields as-is: