Esileht | Reklaam | Arhiiv | Kontakt

Õpistiilid

President Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et just haridus ja teadmised aitavad elus edasi jõuda, hästi hakkama saada, head tööd saada ja eluga rahul olla. Eestlased on hariduse usku rahvas. Rahvusvahelise PISA uuringu järgi on Eesti koolilapsed maailma mõõtkavas kõige paremini haritute seas. Seega: õppida tuleb. Kui inimene õpib, teeb ta seda temale ainuomasel viisil – see on inimese õpistiil. Ei ole olemas õiget või valet, head või halba õpistiili.

Iga õpetaja on kord olnud õpilane. Nii on ka minul koolitee jooksul kujunenud õpistiilid, mis mulle kõige rohkem sobivad. Nüüd tajun eri stiile oma rühma lapsi vaadates ja näen paralleele oma kooliteega.

Mäletan selgelt oma koolitee algust. Algklassides meeldis mulle väga koolitöid kõva häälega ette lugeda. Olin uhke! Minu tehtud ja nii hästi välja tulnud! Kuid mõne aasta möödudes asjad muutusid. Tunnistan ausalt – mind ei huvitanud õppimine karvavõrdki. Tahtsin olla koos uute sõprade ja sõbrannadega. Põhikooli lõpetasin läbi raskuste, sest seikluste ja kogemuste hankimine tundus palju olulisem.

Sellegipoolest ei saa öelda, et peaksin oma tollaseid valikuid kahetsema. Võib öelda, et see oli minule omane õpistiil. Kui õpetaja andis koduse ülesande, panin mina talle kirja kõik, mida olin väljas kogenud, mitte raamatust õppinud. Ka Peter Honey ja Alan Mumford väidavad, et iga inimene õpib teatud kindlatest olukordadest.

Mu vanemad aga on alati ranged olnud. Nende meelest pidin palju õppima, ja ilmtingimata kodus laua taga, sest vastasel juhul peaksin tulevikus koristajana leiba teenima. Koristaja elukutses pole midagi halba, kuid miskipärast nad mind just selle ametiga õppima utsitasid. Nemad olid rahul mu korraliku venna õppimisega, kes alati kiituskirju koju tõi.

Pärast põhikooli läksin kutsekooli. Soovisin saada kiiresti nii kesk- kui ka erialase hariduse. Kas minu õpistiil muutus? Otseselt mitte, kaudselt küll. Võib öelda, et olin hakanud aru pähe võtma. Tundsin, et aitab looderdamisest, nüüd tahan targaks saada. Ma ei õppinud enam mitte oma vanematele, vaid iseenda jaoks. Ka kutsekooli ajal ei õppinud ma korralikult kodus kirjutuslaua taga, kuid tundus, justkui oleks mu aju imeväel lahti läinud. Piisas õpetaja kuulamisest klassiruumis! Haarasin tarkust linnulennult ja olin enda klassis ka üks parimaid õpilasi.

Ma üllatasin sellega isegi oma vanemaid, kui ma neile oma tunnistust näitasin. Ema esimene reaktsioon oli selline, et see küll nüüd mina pole, see on keegi teine Piia.

Nüüd õpin kõrgkoolis ja olen hakanud selgemalt tajuma, mis on minule omane õpistiil, mis ka edu tagab. Olen justkui naasnud algklassi: mulle meeldib õpimaterjali kuulata ja kõva häälega korrata. Kuulamine ja valjult kordamine aitab mind alati. Vahel õpin ma koos abikaasaga, näiteks vene keelt, milles ma pole eriti tugev. Abikaasa hääldab ja mina jätan häälduse meelde.

Mulle on meeldima hakanud rühmatööd. Miks? Sellepärast, et rühmaga koos arutades jääb mulle palju asju meelde. Lisaks arendab see mind, sest kuulates teiste inimeste arvamusi suudan olukordi teises valguses näha. Nagu minu abikaasa väidab: „Ei ole olemas ainult ühte tõde!“

Sarnaselt võib öelda õpistiilide kohta: mitte ükski õppija ei saa läbi vaid üht võtet kasutades. Lisaks kuulamisele panen ma loengus olles kõige olulisemad asjad ka kirja. Vahel lisan jooniseid või illustratsioone. Näiteks luuletust ei suuda ma õppida valjult harjutades, vaid vajan vaikust ja rahu. Olen rohkem selline inimene, kes kuulab, loeb ja vaatab. See, mis on minu jaoks oluline, jääb mulle väga hästi meelde ning mis pole oluline, jääb vähem meelde. Viimasel juhul tulebki kõvasti keskenduda, ja seda just vaikuses.

Olen vaadanud inimesi bussis, kellel on kõrvaklapid peas ja loevad raamatut. Vot mina nii ei saa. Infot tuleb ju liiga palju ja kõik see läheb ju kaotsi. Või ei lähe? Mulle meeldib lugeda ja teha seda ikka vaikses keskkonnas.

Kõige lihtsam on õppida seda, mis huvitab, sest siis hakkab peas kumisema küsimus: miks? Kõik lapsi ja nende kasvatamist ning õpetamist puudutav huvitab mind südamest ja ma tahan iga uue info kohta veel midagi teada.

Mäletan päeva, mil tulin esimest päeva lasteaeda praktikale. Kõik oli nii uus ja huvitav hetkeni, mil algas õppetegevus. Siis tuli end kokku võtta, mõistsin, et see ei ole lihtne töö. Mul polnud ju üldse kogemusi. Olin kaldast kaugele vette lükatud ning pidin hakkama ujuma. Kord jõudsin kaldale, teinekord jälle jäi teadmistest vajaka. Aga ma lohutan ennast alati sellega, et see suur õppimine tuleb mulle kasuks.

Praegu õpetan viieaastaste rühmas. Nad meenutavad mulle mind põhikooli ajal. Nad ei taha istuda pikalt laua taga, vaid õppida elulistest olukordadest. Niisiis me mängime. Me mängime kodu: tüdrukud teevad süüa, poisid sõidavad autodega tööle. Kel on vanemad õed-vennad, mängivad kooli. Lapsed vajavad palju mängulisust ja vähem otsest õppimist.

Üks minu rühma viieaastane poiss meenutab mulle seda, kuidas õppisin pikka aega vanemate meeleheaks, mitte iseenda teadmisjanu rahuldamiseks. See poiss käib vanemate soovil mitmes ringis. Näen ja tunnen, et see laps on kurnatud. „Parem vähe ja paremini!“ on õppimise kuldreegel.

Ma näen, kuidas lisaks suurele kollektiivsele õpistiilile on igal minu viieaastasel ka oma lemmik õpistiil. Mõni laps on selline nagu mina omal ajal, mõni selline nagu mina praegu. Mõnele meeldib õppida viisidel, millest mina pole kunagi suurt kasu saanud. Õpetaja ülesanne on pakkuda igale lapsele midagi. Tunnen end kõige mugavamalt lastega rääkides, mängides ja rühmatöid tehes, sest see on minu kooliteel mulle kõige enam kasuks tulnud. Samas tean, et pean arvestama kõigi nende eripäradega.

Kui võtan kokku lasteaias saadud praktika ja kogemuse, tean, et raskustest on võimalik välja tulla. Mul oli alguses raske, kuid sain sellest võitu, sest tahtsin seda väga ning ei kartnud küsimusi küsida.

Õppimisel on vaja igal inimesel leida oma stiil. Mina taipasin enda oma kindlaks määrata alles ülikoolis. Oma rühma lastel märkan neid aga üsna kiiresti ja teen kõik mis võimalik, et nendega arvestada. Igal inimesel on valiv tähelepanu ja mitte kõike ei märgata ega jäeta meelde. Lapsed on erinevad – mõni õpib kuuldu põhjal, teine eelistab näha ja kolmas soovib hoopis ise teha. Kõik on head variandid, peaasi, et inimene õpib!

 

 Piia Kreitsman, Tallinna Pedagoogiline Seminar,
Alushariduse ja täiendõppe osakond

Leave a Comment

9 + 3 =
Please leave these two fields as-is: